rääkis viisil, millest Lanthia mõistis, et too on mingi asja suhtes otsuse langetanud.
Ta ootas kannatlikult, et kuulda, milles asi.
„Me arutasime su isaga,“ lausus leedi Grenville lõpuks, „ja kuna mul pole praegu võimalik just kuigi palju teha, mitte enne seda, kui mu põlv on paranenud, pead sa ilma minuta Londonisse minema.“
„Londonisse!“ hüüatas Lanthia hämmeldunult.
Ema naeratas.
„Kui ma ütlesin uus kleit, siis pidasin ma silmas midagi, mis on moekas ja uudne ning see tähendab loomulikult Bond Streeti.“
„Kas me ei lähegi Londonisse kõik koos?“ küsis Lanthia, vaadates isa poole, et saada teada, mida too arvab.
„Ma kardan, et see on lihtsalt võimatu, kallis. Väsitav reuma, mille all ma kannatan, muudab võimatuks poest poodi kõndimise, mida peame kahtlemata tegema, et leida just seda, mida vajame, ja sa tead, et isa on oma uue raamatu kirjutamisega poole peal ning teda pole võimalik sellest eemale meelitada.“
„Ega sinust,“ lausus Sir Philip naeratades oma naisele.
Ta jumaldas oma naist nagu too tedagi.
Lanthia teadis, et üsna võimatu oleks veenda oma isa Londonisse kaasa tulema, kui ema koju jääb.
„Mida ma nüüd siis teen?“ küsis Lanthia emalt.
„Me just arutasime seda ja me teame, et proua Blossom reisiks sinu saatjadaamina meeleldi Londonisse.“
„Proua Blossom!“ kordas Lanthia ilma erilise innukuseta.
„Ma tean, kullake, ta on küll üsna igav, aga nagu ma su isale just ütlesin, kõik meie sugulased tunduvad olevat hetkel maal ja su tädi Mary ütles viimane kord, kui siin oli, et ei kavatse Londonisse Belgrave Square’i majja enne sügist naasta.“
„Kus me siis koos proua Blossomiga peatume?“
„Me oleme isaga kindlad, et teie eest hoolitsetakse The Langhami hotellis hästi ning teil oleks seal ka turvaline.“
„The Langhami hotellis!“ hüüatas Lanthia. „Mulle meeldiks see väga!“
Ta oli The Langhamis olnud korra koos ema ja isaga, kui oli alles väike tüdruk, ning pidas seda kütkestavaks hotelliks.
The Langham oli üks Londoni uusimatest hotellidest ja omanike sõnul oli Inglismaa suurim hoone, kui Wales’i prints selle 1865. aastal avas. Hotell uhkeldas mitte vähema kui viiesaja toaga, muutes oma rivaalid, nagu Claridges ja The Grosvenor, pisikesteks. Kui Sir Philip pidi raamatute kirjastamiseks või mõnel muul põhjusel Londonisse minema, peatus ta oma naisega alati The Langhamis.
Nende viimane reis oli kaks aastat tagasi, kuid tol korral ei võtnud nad Lanthiat kaasa, kuna too oli õpingutega hõivatud.
Lanthia arvas aga siis, ja ka praegu, et ta vanemad olid tegelikult tahtnud kahekesi olla, ja ta teadis, et The Langhamis oli nende jaoks nii palju õnnelikke mälestusi.
Ta mäletas, et ka talle oli hotell suurt muljet avaldanud ja mõned lood, mida isa talle seal ööbinud inimeste kohta rääkis, olid jäänud talle meelde.
Talle meenus nüüd, kuidas isa oli talle tagasi kodus olles jutustanud romantilisest romaanikirjanikust Louisa Raméest, kes elas The Langhamis.
Lanthia teadis, et Louisa Raméed tunti maailmas pseudonüümi Ouida all, mis tuli sellest, kui kirjanik ise oli väikelapsena püüdnud hääldada oma nime – Louisa.
Ouidaga kohtumisest saadik, oli isa naise romaane ostnud – viimasel ilmus peaaegu igal aastal uus raamat. Ning Lanthiale meenus, kuidas ema mitmeid peatükke ette luges ja kuidas nad koos nende peale naersid.
Eelmisel aastal, kui isa oli just Ouida viimase romaani ostnud, oli ta Lanthiale jutustanud, kui kummaline Ouida on.
„Ta on hoopis teistsugune kui ükskõik kes, keda ma kohanud olen,“ lausus isa.
„Miks ta hotellis elab, isa?“
„Mul pole tõesti õrna aimugi,“ vastas ta. „Ta läks The Langhamisse esimest korda kahekümne kaheksa aastaselt ja on seal sellest saadik elanud. Nad jutustasid meile, kui seal olime, et Ouida võtab külalisi vastu voodis ja just seal kirjutab ta kõik oma raamatud!“
„Voodis, isa! Kui veider!“
„Ta on tõepoolest üks väga kummaline naine. Talle meeldib töötada küünlavalgel ning hoiab päikesevalguse eemalhoidmiseks akende ees musti sametkardinaid.“
„Ma kuulsin, et teda ümbritseb kogu aeg sülemite kaupa lilli,“ lisas leedi Grenville, „ja et lilled on lillad. Ouida tohutu voodi on keset tuba ja ta kirjutab kirjutussulega violetsetele kirjapaberitele.“
Tol ajal oli Lanthia valjult naernud, mõeldes, et see kõik kõlab naeruväärselt.
Nüüd mõtiskles ta, kas tal õnnestub The Langhamis peatudes selle kuulsa autoriga kohtuda.
„Mis sa arvad, kas sa saaksid meid tutvustada, isa?“ küsis ta.
„Ma kahtlen, et ta ikka veel hotellis elab, mu kullake, ja isegi kui elab, siis ei arva ma, et ta sinuga väga innukalt kohtuda tahaks.“
„Ja miks siis mitte?“
„Sest,“ vastas ema, „Ouida eelistab kohtuda pigem meeste kui naistega. Mulle räägiti, et tema korraldatud pidudest hotellis võtsid alati osa nägusad armeeohvitserid, kuid naisi kutsuti väga vähe.“
Tol hetkel oli see tõesti väga kummaline tundunud ning nüüd meenus Lanthiale see lugu ja tekitas tunde, et pelgalt viibida samas hotellis, kus peatub selline kummaline ja veider kirjanik, oleks põnev.
„Mis sa arvad, millal ma minema peaksin, ema?“
„Me peame proua Blossomilt küsima, millal talle sobiks minna, kullake, kuid ta on mulle kogu aeg kinnitanud, et teeb meeleldi kõike, mida palun ja ma tean, et talle meeldib väga Londonis käia, kui tal see võimalus avaneb.“
Proua Blossom oli Bristoli piiskopi ainus tütar ja ta oli esimest ja ainust korda abiellunud ühe meremehega, siis kui ta tütarlapsepõlv ammu möödas oli.
Mees lõpetas meresõidu, et minna elama onult päritud majja Huntingdonshire’is, kus ta oli surnud viis aastast pärast abiellumist, ilma et nad oleksid lapsi saanud.
Murtud südamega jäi proua Blossom üksinda elama elu, mis tundus ilma abikaasata tema jaoks tuhm ja õnnetu.
Seetõttu oli ta leedi Grenville’i palunud, et too talle mingit tegevust leiaks, kuid see polnud lihtne ülesanne.
Kuid leedi Grenville’il oli õnnestunud proua Blossomis äratada huvi mitme heategevusürituse vastu krahvkonnas, kus tema tähelepanu ja abi kahel käel vastu võeti.
Lähedal asus üks orbudekodu, kus proua Blossomit oli keelitatud tüdrukutele akvarellidega maalimist õpetama, milles ta oli tegelikult üsna suur asjatundja.
Proua Blossom oli leedi Grenville’ile äärmiselt tänulik, et too oli ta elu muutnud palju huvitavamaks, kui see muidu
