kohas oli töölaudade vahel justkui sirmiks ees madal, läbipaistev klaassein, sest tiimis oli ikka keegi, kes soovis kasvõi näilistki privaatsust. Muide, ka nõupidamisruumidel olid lillelise mustriga läbipaistvad klaasist seinad ja samasugused uksed. Nii oli alati võimalik näha milline ruum parajasti vaba oli. Selguse mõttes kirjutati punase markeriga nõupidamisruumi klaasuksele, mis kellast kellani sooviti seda ruumi kasutada. Pärast polnud mingi probleem see tekst kustutada ja vajadusel uus teade kirjutada.
Vildersen istus oma töölaua taha aga enne kui ta jätkas käsilolevas projektis AutoCAD’iga paranduste tegemist, saatis Eileeenile kirja.
„Mida Ivo sinust tiris? Sul jäi ju pool toitu söömata.“
„Ta ei luba mul süüa… Ma ei saa sellest rääkida,“ tuli kiire vastus.
„Sa oled temaga abielus või elad niisama koos?“
„Ei ole abielus ja ei ela ka koos!“
„Mida ta siis õiendab?“
„Ma ei tohi rääkida. Lubas maha lüüa kui räägin. Ja selle ka kellele räägin.“
„Mis-asja?“ imestas Ken. „Mis jutt see on?“
„Ma ei tohi rääkida.“ Kirjutas tüdruk uuesti ja enam Keni kirjadele ei vastanud. Ka silmsidest hoidus.
Kas viiekümnene korstnasse, mõtles Vildersen ja püüdis töösse süveneda. See polnud lihtne, sest kohe tema lähedal asus üsnagi kogukas multifunktsionaalne printer ja see sahistas ühtelugu trükitud paberit välja sülitada, millele siis keegi jälle jalgade põntsudes järele tuli. Kuna printer oli kogu tiimi peale üks, siis oli ikka ja alati keegi, kes printerist trükitut ära viis. See segas keskendumist. Mõnikord, kui noormehel keskendumine eriti raske oli, soovis ta südamest, et see kogu aeg nagistav masin rikneks. Lõplikut ja pöördumatult. Isegi suitsu võiks välja ajada. Oleks midagigi vahelduseks, rutiinivälist.
Väljalaenatud rahast oli natukene kahju, aga Vildersen mõtles, et kui mitte enne, siis palgapäeval maksab Eileen võla ehk ära. Või siis järgmisel palgapäeval. Raamatupidajana peaks ta ju ikka selle eest hea seisma, et kõik arved saaksid makstud. Ka võlgu võetud raha.
II peatükk
„Muudkui aga kohvitate?“ torises Kalev Kurgvee, kui nägi Keni kohvimasina juures toimetamas. „Kui saad nii vanaks kui mina, siis on sul magu untsus ja võib-olla isegi kirurginoaga kallal käidud.“ Kalev töötas samuti tehnikajuhina ning tuli just välja helistamisboksist ja oli üsna pahur.
„Ära kutsu kurja koju,“ muigas Vildersen vastuseks ja uuris seejärel, „kes sinu tuju ära rikkus?“
„Info ei liigu tead, info ei liigu... Täpselt nagu kunagi Tšernobõlis, kus sulle keegi mitte kunagi ja mitte midagi ei rääkinud. Ei mingit infot!“
„Aga täpsemalt?“
„Ühe minu objekti peale läks korraga neli meie meest. Kaks santehnikut, kliimamees ja elektrik.“ Kalev lisas paar mahlakat vandesõna. Nad olid köögiosas vaid kahekesi ja mees võis seda endale lubada. „Vaja oleks olnud vaid kliimameest ja kõik!“
„Dispetšer pani jälle pange?“
„No-jah! Tuli ühtejärge kaks väljakutset ja Liina saatis välja täieliku täiskomplekti,“ torises Kurgvee pahuralt. „Mingi kondentsatsioonivee tilkumise pärast kliimaseadmest jooksutasime mitut mees korraga. No milleks?“
„Klient nägi, et me oleme eluga asja juures…“ muigas Ken.
„Klient nägi hoopis seda, et meil info ei liigu, nägi, et raiskame tööjõuressurssi ja nägi, et me ei oska üldse töid organiseerida. Niimoodi võime sellest objektist väga lihtsalt hoopistükkis ilma jääda.“
„Liina on ennegi igasugustele väljakutsetele jõuliselt reageerinud…“
„…ja mehi ilmaaegu jooksutanud ja meie firma marki täis teinud. Vot!“ lõpetas Kalev selle jutu ja uuris, „mitmes kohvitass see sul täna juba on?“
„Vist neljas... Mis siis?“
„Pole poolt päevagi veel möödas, aga sinul on juba neljas tass kohvi. Musta kohvi pealegi.“
„Mis sellest siis on?“
„Ega muud polegi kui seda, et kuuekümneselt on ka sinul pool magu välja lõigatud nagu minul,“ seletas Kalev. „Minu magu läks Tšernobõli nahka, aga teie, noored inimesed, tapate päevas liitrite kaupa musta kohvi juues oma tervist lausa vabatahtlikult.“
„Kõik ju joovad…“
„Just! Kollektiivne suitsiid. Igapäevased, kroonilised kohvijoodikud jooksevad surma poole samamoodi nagu polaaraladel karjas merre tormavad lemmingud seda teevad. Millelegi mõtlemata ja tagasipöördumatult,“ torises Kalev sõbralikult ning sandis nõu, „joo mahla, joo kasvõi sidrunivett aga ära lürbi seda kohvi nii palju endale sisse.“
„Kohv on mõnus ju. Ergutab…“
„Sul pole niisugust ergutust vaja. Vaata parem aknast välja. Puhka silmi. Seitsmendalt korruselt näed kaugele ja on ka mida vaadata. Või kui närv on must, vaata meie ilusaid naisi,“ soovitas Kalev sõbralikult.
Kurgvee oli olnud nende meeste hulgas, kes aastakümneid tagasi viidi sunniviisil Tšernobõli tuumajaama avariid likvideerima. Ta oli sattunud radiatsiooniluuresse ning sõitnud autoga tuumajaamast kolme-neljakümne kilomeetri kaugusel külades ringi ja mõõtnud radiatsioonitaset. Kalev oli pidanud ka päevikut ja saatnud seda jupphaaval koju. Kui ta lõpuks Tšernobõlist pääses, selgus, et mitte ükski kiri, kus olid sees päevikuleheküljed, ei olnud koju jõudnud. Mehel oli sellest ääretult kahju, aga teha polnud enam midagi. Mis kadunud, see ka kadunud.
Iga kord, kui firmas üks ei teadnud, mida teine tegi ning niimoodi lihtsalt töid ja tegemisi dubleeriti, siis torises Kalev alati, „Tšernobõlist saan veel aru, sest seal võib-olla ei tohtinudki info liikuda, sest see oleks imbunud ka välismaale ja oma rahva eest taheti samuti katastroofi suurust varjata, aga ma ei saa aru, mida meie varjame ja miks varjame? Miks me ei taha töötada lihtsamalt ja kõigile arusaadavamalt? Miks meil tööalane info ei liigu? Selles kuradima avakontoris pole avatust.“
„Sa näed asju liiga tumedates toonides,“ arvas Ken. „Keda kohv enne tapnud on?“
„Tapnud võib-olla pole, aga sandiks on teinud kindlasti.“
„Ära aja hullu juttu,“ polnud Vildersen nõus. „Kohvitamist ei saa ju ikka Tšernoboliga võrrelda.“
„Muidugi ei saa, aga kui magu untsus, siis tulevad minu sõnad meelde. Usu mind!“
