jne. Esile tõuseb terve plejaad olulisi autoreid, kelle kõigi loetleminegi läheks siinkohal pikale, tutvustamisest rääkimata.[14.]
Kui liikuda neid žanreid pidi, kus muutused olid kõige suuremad, siis puhkesid 12. sajandil õide näiteks värssdraamad – mitmesugused religioosse sisuga näitemängud, millest mitmed kasvasid välja liturgilistest protsessioonidest. Ühe anonüümse näitena 12. sajandi algusest võib mainida käesolevas antoloogias tõlgitud Püha Nicolause elust rääkivat värssdraamat „Kolm tütart”. Varakeskajal väheviljeldud ilmalik luule saab alates 11. sajandi lõpust sisse enneolematu hoo, isegi kui usutavasti vaid väike osa sellest on kirjasõnas tänapäevani säilinud. Ennekõike oli see seotud linnakoolide kiire kasvuga, kus üha uued põlvkonnad omandasid varakult värsiloome oskused, mida hiljem elatise teenimiseks, metseenide kiituseks või publiku meelelahutuseks tööle rakendada. Suur osa ilmalikust luulest liikus anonüümselt mitmesugustes kogumikes ehk lauluraamatutes (nagu nn Carmina Cantabrigiensia ja Carmina Burana), nimeliselt tuntumate poeetide seast väärib esiletõstmist Hugo Primas Orléans’ist (u 1090–u 1160), Archipoeta (1135/1140–pärast 1167), Gautier Châtillonist (u 1135–pärast 1179), Pierre Blois’st (u 1135–u 1211) ja Kantsler Philippe (1161–1236). Rööpselt juhuluulega tegi olulise arengu läbi eepiline luule, piisab, kui mainida ajastu suurimate saavutustena Châtilloni Gautier’ heksameetrites eepost keiser Aleksander Suurest – Alexandreis või Lille’i Alaini (u 1120–1202/1203) prosimeetrumis „Looduse kaebelaulu” (De planctu naturae) ja heksameetrites Anticlaudianus’t.
Ilmaliku värsikunsti edusammudele ei jäänud alla 12. sajandi vaimulik luule, sh värsilise tekstiga kirikulaul (eriti sekvents). Luule emantsipeerus üha enam liturgiast ja muutus iseseisvaks kunstilaadiks, mida viljeldi nii kloostrites, toomkoolides kui mitmesugustes vaimulikes õukondades. Tähtsamate autorite seast olgu nimetatud Hildebert Lavardinist (1056–1133), Clairvaux’ Bernard (1090–1153), Saint-Victori Adam (u 1112–u 1146) ja Pierre Abélard (1079–1142). Kuid laiemaski plaanis on 12. sajand tunnistajaks vaimuliku kirjanduse, eriti teoloogilise kirjasõna õitsengule. Toona võttis esimest korda selgema kuju ratsionaalne arutelu Jumala olemasolu ja olemuse üle, loodi vundament sellele, mida tunneme hiljem skolastika nime all. Teedrajavate autoritena tuleb ära mainida Anselm Canterburyst (1033/34–1109) ja Pierre Abélard. Teisest traditsioonist lähtuvalt, ent mitte väiksema kirjandusliku väärtuse ja teoloogilise sügavusega hiilgavad tsistertslaste ordu varase liidri Clairvaux’ Bernard’i teosed. Viimased liigituvad ositi müstilisse kirjasõnasse, mis leidis 12. sajandil senisest elavamat viljelemist ja mida praktiseerisid näiteks benediktlane Rupert Deutzist (u 1070–1129), tsistertslane Guillaume Saint-Thierryst (1075–1148) ja augustiini kanoonik Richard Saint-Victorist (u 1110–1173). Ereda ja erandliku müstikuna tõuseb aga esile benediktiini nunn Hildegard Bingenist (1098–1179), kelle kolm mahukat visioonideraamatut kujutavad endast müstilise kirjandustraditsiooni üht krooni.
Viimaks, kui piirduda vaid olulisimaga, märgib 12. sajand autobiograafilise proosa taassündi. Pärast Augustinuse „Pihtimusi” ja Püha Patricku „Pihtimust” 4. sajandi lõpus ning 5. sajandi alguses vajus omaelulooline kirjandus pikkadeks aastasadadeks unarusse ja näitas uusi elumärke alles 12. sajandi künnisel. Esimesed tähtsamad saavutused on prantsuse benediktlase Nogent’i Guibert’i (u 1060–u 1125) „Oma elust ehk monoodiad” ja Pierre Abélard’i lohutuskiri sõbrale „Lugu mind tabanud õnnetustest”. Nendega haakub ristiusku pöördunud endise Kölni juudi Hermanni (ld Hermannus quondam Judaeus) omaelulooline jutustus Opusculum de conversione sua (u 1150).[15.] Kuigi naistele jäi uus žanr toona kättesaamatuks, pakuvad näiteid omamoodi „vahendatud autobiograafiast” meesabiliste poolt kirja pandud Bingeni Hildegardi mitmed tekstid (sh kirjad) või inglise benediktiini nunna Markyate’i Christina (u 1096/1098–pärast 1155) anonüümne vita. Samasse žanrisse liigituvad otsapidi ka käesolevas antoloogias eestindatud katked Gotlandi Petruse (u 1235–1289) „Christine elust”.
Kui 12. sajandil hakkas rahvakeelne looming esimest korda pakkuma tõsist konkurentsi ladinakeelsele, siis järgmisest sajandist kujunebki omamoodi üleminekuperiood, mil ladina keel kui kitsas mõttes kirjanduskeel loovutab üha enam oma positsioone rahvakeeltele. Teatud mõttes sai ladinakeelsest kirjakultuurist omaenda edu ohver – käsikirjade ja koolihariduse üha laiem levik sünnitas uue ilmaliku lugejaskonna, kes eelistas tarbida ja luua rahvakeelseid tekste. Ülikoolide sünd 13. sajandi alguses viis ladina keele kasutuse uutesse abstraktsetesse kõrgustesse, lõigates selle samas ära paljudest tavakasutajatest ja muutes ladina keele üha enam vaid õpetatud ringkondade suhtlemiskeeleks. Ajastu vaimse palge kujundamisel etendasid väga olulist rolli uued kerjusordud – dominiiklased ja frantsisklased.
Kirjanduslikus plaanis on 13. sajand ennekõike suurte sünteeside ja kokkuvõtete ajajärk. Ülikooliõpetuse raames pandi alus uutele filosoofilistele ja teoloogilistele žanritele, nagu summae ja entsüklopeediad, mis püüdsid hõlmata ja süstematiseerida kogu senist teadmiste pärandit. Jutlustamise üha ulatuslikum tähtsus sünnitas väga mitmesuguseid jutluskirjanduse žanre ja jutlustamise tugitekste, nagu jutluskunsti käsiraamatud (ld artes praedicandi), näidisjutluste antoloogiad, kõiksugu tsitaadivalimikud ehk florilegia, piibliterminite allegoorilisi tähendusi selgitavad sõnaraamatud (ld distinctiones) ja jutluste elavdamiseks mõeldud õpetlike lühilugude ehk exemplum’ite kogumikud. Viimaste seas kujunes keskajal üheks kõige populaarsemaks saksa tsistertslase Heisterbachi Caesariuse (u 1180–u 1240) „Kahekõne imedest”, mis sisaldab üle 700 õpetliku jutustuse. Tõenäoliselt sündis esmajoones jutlustajatele mõeldes sajandi lõpus või uue alguses koostatud ladinakeelne jutukogumik Gesta romanorum, mis muutus küll peatselt ilmalike lugejate õpetlikuks ajaviiteks.
Hagiograafilises traditsioonis koostati 13. sajandil mitmesuguseid mahukaid kogumikke ehk legendaariume, mis koondasid mingi selge skeemi alusel (nt liturgiline kalender) ühtede kaante vahele kogu senise hagiograafilise teabe olulisimate kristlike pühakute kohta. Selle žanri kõige tuntum ja edukam näide on Itaalia dominikaanivenna Varazze Iacopo (u 1228–1298) Legenda aurea. Historiograafias oli 13. sajand suurte maailmakroonikate kuldajastu, mis kaardistasid kristlaskonna ajalugu aegade algusest kirjutaja kaasajani. Hinnalisemate saavutustena olgu nimetatud Froidmont’i Hélinand’i (u 1160–u 1237) Chronicon, Trois-Fontaines’i Aubri (u 1170–pärast 1252) Chronicon, Beauvais’ Vincent’i (u 1190–1264) Speculum historiale ja Matthew Parise (u 1200–1259) Chronica maiora. Ristisõjarinde laienemine rikastas oluliselt sõja- ja misjonikroonikate eelmisel sajandil sündinud traditsiooni, selle üheks märkimisväärseks saavutuseks võib pidada ka Läti Henriku „Liivimaa kroonikat” (u 1224–1227).
Ladinakeelne luule loovutas alates 13. sajandist oma senise esimuse selgelt rahvakeelsele luuleloomingule. Kummatigi pärinevad sellest aastasajast mõned kõige tuntumad ja siiani aktiivses kasutuses ladinakeelsed kirikulaulud, sh Celano Thomasele (u 1200–u 1265) omistatud Dies irae, Aquino Thomase (1224/1225–1274) Pange, lingua ja Todi Iacoponele (u 1233–1306) omistatud Stabat mater. 13. sajandi esimestest kümnenditest pärineb samuti keskaja ilmaliku luule kõige esinduslikum antoloogia, hilisema leiukoha järgi nime saanud Carmina Burana, mis sisaldab kokku ligemale 228 anonüümset luule- ja draamateksti (sh mõned kesk- ja ülemsaksa keeles kirjutatud värsid).
Vaatamata skolastika ja selle varjus aristotelliku ratsionalismi võidukäigule 13. sajandil ei saa alahinnata tollast huvi müstilise ja meditatiivse kirjasõna vastu, isegi kui seegi valdkond muutub 13. sajandi teisest poolest alates üha enam rahvakeelseks, seda eriti naisautorite osas. Selle huvi kinnituseks võib mainida näiteks paavst Innocentius III, sünnipärase nimega Lotario dei Segni (1160/1161–1216) meeleparanduslikku traktaati „Inimolu viletsusest” või frantsisklaste ordujuhi Bonaventura
