peaks hooldekodusse minema. Ja et pärast jõulupühi peaks koht vabanema.”
Cassie lausus vihaselt: „Olgu ta neetud… Oota, kuni ma ta ette võtan. Anna andeks, Sol. Ma poleks seda niimoodi välja pahvatanud, kui…”
„See ei ole sinu süü, Cassie.” See oli hoopis tema süü. Ta oli liiga kaua eemal olnud. Pea kihas küsimustest, aga kuna üks kassipoegadest kasutas tema jalga kraapimispuuna, sõnastas ta esimesena vähempakilise. „Mida sa kõigi nende kassipoegadega peale hakkad?”
„Kingin jõuludeks oma hoolealustele.”
Kes need tema hoolealused veel olid? Vesi loksus üle klaasi ääre, kui Sol selle ropsuga lauale tagasi pani. „Püha peetrus, ega sa ühte ometi Alecile kingi?”
„Mis sa ise arvad?” turtsatas Cassie. „Pealegi ei lubata hooldekodus lemmikloomi pidada.”
Mees tundis kõhus pinget, kui ta jälgis, kuidas kassipoeg ründas naise tennisepaelu, mis olid pika ja sihvaka jala küljes. Soli silmad rändasid ülespoole. Küll naisel olid alles vapustavad jalad. Need olid treenitud ja vormikad, andes kinnitust sellele, et nüüdsel ajal sai ta piisavalt süüa.
Cassie nõjatus ettepoole ja sikutas seelikut üle põlvede. „Sa pole teda kunagi isaks kutsunud. Oled alati talle Alec öelnud.”
Naise kähe hääl tõi mehe reaalsusse tagasi. Sol muigas, kui nende pilgud kohtusid. „Me pole Aleciga kunagi just lähedased olnud, või kuidas?”
„Seda küll,” nõustus naine. Cassie tõmbas sõrmega mööda klaasi serva, kogudes kondensatsioonivett. „Ta on muutunud, Sol.” Sõrm jäi paigale. „Ta pole juba kaks aastat tilkagi joonud.”
Kas see saab tõsi olla? Pinge mehe kõhus kasvas. Kas joomine põhjustas haiguse? Miks muidu Cassie…? „Mida sa öelda tahad, Cassie?”
Naine kõhkles, enne kui nukralt naeratades küsis: „Kas sa tulid koju, et temaga rahu sõlmida, Sol?”
„Või?”
„Või selleks, et parastada?”
Mees kargas püsti. „Sa usud, et ma…”
Cassie tõstis sõrme huultele ja osutas peaga ukse suunas. „Ole ettevaatlik.” Üks kassipoeg jooksis Soli jalgade vahelt läbi ja puges tooli alla. Teine liitus temaga. Ettevaatlikult istus mees toolile tagasi, kuid ta ei julgenud vastu seljatuge nõjatuda.
„Ma ju mõistan sind, Sol.”
Mees soovis, et ta ka ise suudaks ennast mõista.
„Mäletad, mul oli samasugune ema nagu Alec.”
Muidugi ta mäletas. Mõnikord soovis ta kogu hingest, et suudaks unustada. „Aga sina kutsusid teda alati emaks. Kas sina sõlmisid temaga enne surma rahu?”
Juuksesalk langes naise näole, varjates ta silmi, pannes Soli kahetsema oma karme sõnu. Ta ei tohiks end Cassie peal välja elada. Naine ei olnud küll kuidagi seda ära teeninud.
„Ei, ma ei sõlminud temaga rahu. Ta ei olnud kunagi nii kaua kaine, et ma oleksin seda teha jõudnud.”
Põrgu päralt, ega ta ometi nutma hakka. Cassie ei nutnud kunagi. Sol ei olnud…
„Ja nüüd on ta surnud.” Naine naeratas Solile. See oli nukker naeratus, mis tabas meest otse südamesse.
Sol sirutas käe ja kattis naise oma. „Ma poleks pidanud sulle sedasi ütlema.”
Cassie keeras oma kätt ja pigistas mehe oma. „Mina ka mitte.”
Kui naine vabastas end mehe haardest, tundis Sol hinges suurt tühimikku.
„Ma olen kuulnud, et sa oled nüüd tähtis arhitekt.”
Cassie ei tahtnud minevikust rääkida. Ta oli sellega lõpparve teinud. Sol kehitas õlgu. Ka tema oli eluga edasi läinud.
„Kas sa tulid koju, et mulle lõpuks see puuonn ehitada?”
Naise sõnad kutsusid esile naerupahvaku, millega kaasnesid ka mälestused lapsepõlvest. „Ma olin selle täiesti unustanud.”
„Mina mitte.”
Miski naise hääles sundis teda Cassie poole vaatama. Tal olid imekaunid silmad – kannikesesinised, soojad ja sametised. Mees uskus, et ta mäletas kõike. Ta juhtis oma mõtted sellelt kõrvale. „Ma tegin isegi selle onni jaoks joonised.” Kuidas ta selle unustanud oli? Ta oli nende joonistega nädalaid vaeva näinud.
„Minagi mäletan neid.” Cassie naer muutis ka mehe rõõmsaks. „Me ei leidnud selleks piisavalt suurt puud.”
„Mul olid kõrged sihid.”
„Ja sul ka õnnestus see.”
Naise sõnad olid soojad ja väljendasid siirast rõõmu. Sol tundis häbi, et ta oli vältinud…
Ta hingas sügavalt sisse. „Ma kuulsin, mis Brianiga juhtus. Mul on väga kahju, Cassie.”
Juuksesalk langes jälle naise näole, varjates selle täielikult. Cassie käed värisesid ja torge läbis mehe südant.
Cassie sees pulbitses viha ja kõhus hakkas keerama. Nägu muutus süngeks. Ta ei suutnud kuuldavale tuua ühtegi lauset, millega ta tavaliselt teemat muutis. Ta üritas kõigest väest end vaos hoida.
Idioot. Kas sa tõesti lootsid, et Brianit terve jutuajamise jooksul kordagi ei mainita?
Kui Cassie juuksesalgu silmilt lükkas, märkas ta mehe kaastundlikku pilku ja ta vihkas seda. Hetkeks tundis ta kiusatust juuksed tagasi näo ette tõmmata, et tal kergem valetada oleks, kuid ta ei suutnud valetada – Solile küll mitte. Mees näeks teda läbi.
„Eelmised jõulud olid põrgulikult rasked.” See oli vähemalt tõde. Cassie keerutas sõrmes abielusõrmust. „Ja seetõttu hoolitsen ma selle eest, et sel aastal see nii ei oleks.”
Naine oli südamest tänulik, kui Sol noogutas mõistvalt ega puudutanud enam seda teemat. Cassie köhatas hääle puhtaks.
„Millised on sinu plaanid? Kas sa jääd jõulupühadeks siia?”
„Jah.”
Naine tundis joovastust. „See on ju suurepärane.” Jõuludeni oli jäänud veel üheksa päeva. Cassie kiikas mehe poole, kuid ei suutnud ta näost midagi välja lugeda. Korraks tundis naine pettumust, kuid siis kehitas õlgu. Kümme aastat oli pikk aeg. „Mida sa jõululaupäeval kavatsed teha?”
Sol kergitas ühte kulmu, vaatas korraks naisele otsa ja krimpsutas nina. „Ei tahaks sinu õhulosse lõhkuda, kuid minu jaoks on jõululaupäev täiesti tavaline päev.”
„Kas tõesti?” Cassie asetas käed rinnal risti.
Mees niheles toolil. „Kuule, ma…”
„Kui me veel lapsed olime ega saanud jõule pidada, siis oli see päev küll väga tähtis.”
„Kas sellepärast sa seda nüüd nii kangesti tahadki tähistada?” ei jäänud mees vastust võlgu.
„Kas
