et ei taha seda. Kõik vajavad jõule.
Seda enam, et viimati tähistas Sol jõule kaheteistkümnesena.
Cassie vaatas meest üle laua. Küll oli tore, et mees lõpuks kodus oli. Naine imetles meest salaja sel ajal, kui Sol mõtteisse süüvinult aeda vaatas, pilk niisama kinnine nagu naine mäletas. Ta oli juba noore poisina nägus. Sol lahkuski kodust väga noorena. Mees oli palju muutunud. Ta oli täiskasvanuks saanud.
Ta oli mees. Ja milline mees veel.
Naine tundis, kuidas pulss kiirenes. Sol oli tõeliseks kompuks sirgunud. Kindlasti paneb ta oma kohalolekuga Schofieldi naissoost elanikkonna kihama.
Aga mehe silmad polnud muutunud. Need olid endiselt süsimustad, läbitungivad ja lahked. Ja tõenäoliselt suudaks Sol ka nüüd naist lugeda nagu raamatut, kui Cassie talle selleks väikseimagi võimaluse annaks. Naine tõstis sülle kassipoja, kes mööda ta jalga üles ronis. Ta ei tohtinud mehele seda võimalust anda – mitte mingil juhul. Kiisu tõmbas end Cassie süles kerra ja hakkas nurru lööma.
Naine uuris Adamsite tagaverandat. See ja pesunöör kulgesid piki majakülge. Ta kargas püsti ja kõndis veranda lõppu, vaadates paremale ja vasakule, siis pöördus tagasi, surudes kassipoega vastu rinda. „Sol, ma vajan teenet.”
„Sinu heaks ükskõik mida.”
Cassie oli jahmunud mehe nii kiirest ja enesekindlast vastusest. „Kas see on ikka arukas?” küsis naine nõudlikult. Soli ajas see naerma ja tema hääle mahe kõla paitas Cassie nahka sametiselt nagu kuum kakao. Naine tahtis end mehe sülle kerra tõmmata ja nurru lüüa.
„Kuigi ma pole sind kümme aastat näinud, Cassie Campbell… Parker, tunnen sind ikkagi.”
„Ma võin olla muutunud.”
Mees vaikis. Ta mõõtis naist pilguga, mis muutus üha salapärasemaks. „Seda kohe kindlasti.”
Cassie prantsatas toolile tagasi. Ta viskas parema jala üle vasaku. Jalg hakkas iseenesest õõtsuma. Ta pani jala maha, kuid siis hakkas põlv närviliselt nõksutama. Ta pani uuesti jala üle teise ja lasi sel omatahtsi õõtsuda.
„Näed väga hea välja, Cassie.”
Naise jalg lõpetas äkki õõtsumise. Sol takseeris naise nägu ja Cassie tundis, kuidas ta hakkas õhetama igalt poolt, kus mehe pilk peatus.
„Lausa suurepärane.”
„Tänan,” kraaksatas naine. Ta haaras oma klaasi. „Ka sina näed hea välja.” Seda öeldes ei vaadanud ta mehele otsa. Cassie neelas lonkshaaval külma vett, kuid see ei jahutanud temas tärganud kuumust.
„Mis teene see siis on?”
Õige küll, teene. Naine asetas klaasi tagasi lauale. „Kas sa oleksid nõus mu kassipoegade järele vaatama?”
„Vaatama?”
„Ainult jõuludeni?”
„Jõuludeni!”
„Ma ei saa neid koju viia, sest Rufus paneks nad nahka. Ma hoidsin neid vana maja pesuköögis, kuna seal hetkel üürilisi ei ela, kuid see ruum on nii väike, et lausa julm on neid seal nii pikka aega kinni hoida. Ma luban, et nad ei tee sulle mingit tüli.”
Sol tundus kõhklevat ja naine mõistis teda. „Sa ei pea midagi tegema. Ma tulen ise igal õhtul läbi ja annan neile süüa.”
„Tõesti?”
„Ja siis lukustan nad ööseks teie pesukööki.”
„Sa tuled igal õhtul siit läbi?”
„Igal õhtul,” kinnitas Cassie. „Sinu ainus ülesanne on nad hommikuti sealt välja lasta. See on kõik.”
„Ja muud ei midagi?”
„Muud ei midagi.” Naine kehitas õlgu ja lisas kavalalt muiates: „Isegi kui sa ei nõustu sellega, tulen ma ikkagi igal õhtul siia, sest ma olen Aleci koduhooldaja.”
„Koduhooldaja?”
„See on kodanikualgatusel põhinev programm, mis võimaldab inimestel kauem oma kodudes elada, kuna me aitame neid majapidamistööde, toiduvalmistamise ja muu sellisega.”
„Ja sellega sa tegeledki?”
Cassie kehitas õlgu, kohmetudes mehe soojast toonist. „Ma armastan seda tööd.”
„Kaua sa seda teinud oled?”
Naine vaatas kõrvale. „Kümme aastat.”
Tekkis pikk paus. Lõpuks Sol küsis: „Kaua sa oled Alecit aidanud?”
„Kaks aastat.”
„Kaks aastat?” Sol pööras end näoga naise poole, et talle korralikult otsa vaadata. „Ta on juba kaks aastat haige olnud ja mulle pole öelnud.”
„Tema eest hoolitsetakse.”
„Seda küll, aga…”
„Aga mida? Sa oleksid korraks koju tulnud, vaadanud, et ta eest korralikult hoolitsetakse, ja jälle lahkunud.”
Sol tõmbas käega läbi juuste. „Palju tal jäänud on?”
„Sellele küsimusele pole ma tema käest otsekohest vastust veel saanud, aga tee proovi, äkki ta sulle ütleb,” ohkas Cassie.
Mees vaatas üksisilmi kaugusse ja Cassiel hakkas süda valutama. Miks elu oli mõnikord nii põrgulikult raske. Miks just Solile nii närune perekond pidi sattuma? Ja Brianil oli samas kõik, mida hing võiks ihata.
Ta mõttekäik takerdus. Brian oli ju surnud. Tal ei olnud enam midagi.
„Miks sina mulle ei teatanud, Cassie? Sa oleksid võinud helistada või kirjutada.”
„See oli Aleci valik. Tema otsus.” Ta surus käed süles kokku.
„Ja siis?”
Sol puuris pilguga naise nägu. Oli lausa hirmuäratav, kui hästi ta siiani Cassiet tundis. „Ja sa ei vastanud, kui ma viimati sulle kirjutasin.”
Mehe pilk muutus süngeks, seejärel ligipääsmatuks ja Cassiel tõmbus süda valust kokku.
„Selle pärast oleksin ma kindlasti tagasi tulnud.”
Aga Cassie abiellumine polnud piisavalt tähtis? Mees oleks justkui terve Schofieldi enda mälust kustutanud. Ja koos linnaga ka naise. „Sa lahkusid ja hülgasid ka kõik siinsed inimesed.” Võib-olla oligi nii parem. „Ma ei uskunud, et sa veel kunagi tagasi tuled. Ma ei üritanudki sinuga ühendust saada, kuna ma arvasin, et sa ei taha näha ei mind ega ka kedagi teist, kes sulle Schofieldi meenutaks.”
Soli käed olid rusikasse surutud, kui ta ümber pöördus ja naisele sügavalt silma vaatas. „Siis sa arvasid valesti.”
„Sa oleksid võinud seda mulle kümme aastat tagasi öelda.”
Mehe pilk oli suunatud aeda ja Cassiel tulid külmavärinad peale. Ta polnud
