ei ole enam absoluutselt mitte midagi, mis takistaks imetaval emal täiskohaga töötamist.
Huvitaval kombel kasutavad sama argumenti ka samasoolised paarid, kes ei soovi lapsehoolduspuhkust võrdselt jagada. Varem mainitud uuringus väikelastega lesbiliste paaride kohta kasutas väiksem osa nendestki peredest 80/20 mudelit. Need paarid arutlesid umbes nagu heteroseksuaalsed paaridki, kus suurema osa lapsehoolduspuhkusest võtab välja ema, st nagu keskmine Rootsi perekond. Põhjusena, miks sünnitav naine peab rohkem kodus olema, tõsteti esile rasedust ja imetamist, samal ajal kui mittesünnitanud naise puhul oli töö põhjuseks, miks tema peaks vähem kodus olema. Suurema osa lesbiliste paaride seas oli jaotus siiski võrdsem. Enamikul juhtudel toideti ka rinnaga, kuid seda ei peetud argumendiks, miks lapsehoolduspuhkust ebavõrdselt jaotada. Ebavõrdselt jaotanud lesbiliste paaridegi puhul kerkis esile vanemate tööd puudutav argument. Üks mittesünnitanud naine tõi uuringus välja, et ta on töö juures töökaitsevolinik ning seetõttu on lapsehoolduspuhkus võimatu.
Koostööleping
Kui laps sünnib, järgneb sellele sama hästi kui kaos. Seetõttu on oluline ette planeerida, et mitte jääda „lihtsalt inertsist” 80/20 mudeli lõksu. Koostage enne lapse sündimist koostööleping. Selles peaks olema lapsehoolduspuhkuse jagamise plaan ja see, millistel alustel toimub lapse eest hoolitsemine esimesel eluaastal. Selline leping on heaks aluseks teie mõlema lapsevanemaks olemisele. See on lastele oluline kogu elu, ükskõik, kas te jääte tulevikus kauaks kokku või lähete lahku. Kui lapsel on tekkinud sünnist alates suhe mõlema vanemaga, jääb see side suure tõenäosusega kestma kogu ülejäänud eluks.
Kui lahkuminekust rääkimine mõjub masendavalt, siis on ehk lohutav teada, et uuringute kohaselt on väiksem oht lahku minna nendel paaridel, kes jagavad esimese lapse puhul lapsehoolduspuhkust võrdsemalt. Miks see nii on? Põhjustes ei saa täielikult kindel olla, kuid nagu me eelnevalt selgitasime, tugevdab see arvatavasti suhet, kui muresid ja rõõme jagatakse võrdselt. Et teil on enam-vähem sarnased arusaamad sellest, mis on tähtis ja mis mitte. Kui te õpite koos lapsevanemaks olema, on teil kergem jõuda üksmeelele kui siis, kui ühel vanemal on edumaa, mis pidevalt kasvab, samas kui teine jõuab vaevu lapse arenguga sammu pidada. Samad uurijad on näidanud ka, et peredes, kus vanemlik vastutus on jagatud võrdsetel alustel, sünnib suurema tõenäosusega teinegi laps, võrreldes peredega, kus kogu vastutus on ema õlgadel.
Ärge kuulake neid, kelle arvates on ebaromantiline, külm ja kalkuleeriv arutleda enne lapse sündi selle ümber, kuidas korraldada lapse eest hoolitsemine ja teie mõlema tööelu. Romantika puudub täielikult hoopis selles, kui satutakse lihtsalt sellepärast lapsevanemana ebavõrdsesse olukorda, et te ei jõudnud või ei julgenud koostada tegevuskava, kuni aega veel oli. Sellist arukat etteplaneerimist ei tule kunagi kahetseda ja see, et te olete planeerinud, ei tähenda, et te ei võiks ümber mõelda, kui juhtub midagi ettenägematut. Planeeritakse ju näiteks puhkust või majaostu, miks ei võiks siis planeerida midagi nii olulist oma elus – tulevast lapsevanemaks olemist ja seda, millistel alustel see jaotatud saab?
Elupusle – paljudest tükkidest kaheks tükiks
Mõned aastad on räägitud nn „elupuslest”, illustreerimaks, kui keeruline võib tunduda oma elu paika saada, kas siis koos lastega või ilma. Kuid mingisugust elupuslet ei ole olemas. On ainult kaks asja, millega sa pead lapsevanemaks olles hakkama saama: lapse eest hoolitsemine ning enda ja oma lapse ülalpidamine, nii lühemas kui ka pikemas plaanis. Kõik muu, nagu trenn, reisid, raamatuklubi, Twitter, kodus küpsetatud leib, perekonna kokkutulekud, köögi remont ja osalemine organisatsioonides või juhatustes, võib esialgu ära jätta ja hiljem oma ellu tagasi tuua. Ei ole elutähtis, et kodu oleks kogu aeg koristatud või hästi valmistatud söök laual. Need on asjad, mille saad lisaks võtta, kui kunagi edaspidi selle jaoks jälle rohkem aega on.
Kuidas me saame väita, et sellist asja nagu elupusle ei ole olemas? Miks on siis olemas sisekujundusblogid, Instagrami kontod ja arvutu hulk ajakirju, mis käsitlevad sisekujundust, kui see ei ole tähtis? Miks on iga ajakiri täis nõuandeid selle kohta, kui oluline on tervise seisukohast treenimine, kui ka selle võib ära jätta? Selle üle võime vaid spekuleerida. Osaliselt on kõige taga mõistagi majanduslikud huvid. Sisekujundusega seotud sektori käive ulatab Rootsis igal aastal hiigelsuurte summadeni. Kui me elaksime nii nagu varem, kui kodusid renoveeriti ja sisustati vaid üks kord, kolmekümnendates eluaastates sinna sisse kolides, ja seejärel hoiti sama sisustus alles elu lõpuni, mil lapsed müüsid elamise uuele perele, kes selle uuesti renoveeris ja sisustas, siis kaotaksid tänapäeval paljud oma töö ja sissetuleku.
See, milline majanduslik kasu on näiteks selliste „vajaduste” taga nagu tassikookide küpsetamine, koduse advendikalendri tegemine või koristamine, ei ole sama selge. Oodatakse ju, et kõike seda teeks ema, kellel pole mingit koormust. Ameerika kirjanik Susan Faludi kirjutab oma 1991. aasta raamatus „Backlash” („Tagasilöök”), kuidas igale edusammule, mida naised ühiskondlikus elus teevad, järgneb tagasilöök, kus vihjatakse halvustavalt, et naine peaks tõmbuma tagasi koduseinte vahele. Niisuguseks tüüpiliseks tagasilöögiks naisliikumise 1970.–1980. aastate edusammudele oli 1990. aastate „pesastumine” („cocooning”), kus hakati rõhutama tagasitõmbumist oma väikesesse maailma ja seal mõnulemist. Loomulikult on aeg-ajalt tore end diivanil kerra tõmmata, kuid see ei nõua suuremaid rahalisi ega ajalisi investeeringuid. Piisab vaid pleedist.
Parajas koguses on füüsiline treening kasulik. Kuid treenimine on palju olulisem teismelistele, kes muidu istuksid vaid arvuti taga, ja nendele keskealistele, kes sõidavad autoga ja teevad tööd istudes, mitte aga väikelaste vanematele. Nemad saavad nii palju füüsilist koormust – sageli on neil laps süles, kui nad süüa teevad, maast Lego klotse korjavad ja käivad toidupoes –, et vähesest liikumisest põhjustatud oht tervisele on minimaalne. Ja kuna laste eest hoolitsemist ei saa edasi lükata, võib füüsiline treening mõned aastad oodata. Vabanduseks on see, et treeniv efekt on sellel siiski.
Seega ei ole põhjust ennast halvasti tunda, kui sa ei jõua lapse esimestel eluaastatel jooksma või jõusaali. Kui aga treenimine on sinu suur hobi ja elustiil, tuleb sellega tegeleda siis, kui on natuke aega enda jaoks. Täpselt nii, nagu mõni teine peab kindlasti saama ajalehte lugeda või minna aegajalt kontserdile. Kuid on targem kohe arvesse võtta, et need tegevused jäävad lapse esimesel eluaastal enamasti tahaplaanile. Hiljem leidub kõige selle jaoks piisavalt aega.
Elupuslest rääkimine võib kõlada ohutult ja pisut naeruväärselt. Kuid see on salakaval viis kõrvutada kahte kõige olulisemat asja sinu elus – suhet lapsega ja elatise teenimist – tunduvalt vähem olulistega. See võib panna sind valesid otsuseid tegema. Kaasa arvatud otsuseid, mis mõjutavad kogu su ametialast elu ja sellele järgnevat aega. Sa võid näiteks pähe võtta, et sama oluline kui jõuda kord nädalas trenni, on jõuda kord nädalas tööle. Kuid see on täiesti vale – esimene neist võib olla meeldiv, kuid aasta pärast on selle mõju kadunud. Teine aga on oluline investeering sinu ametialasesse karjääri ja elu jooksul saadavasse töötasusse. Mõtle hetkeks, miks kasutavad metafoori „elupusle” tavaliselt just naistele mõeldud ajakirjad, kuid meeste vestluses tuleb seda harva ette? Kas see ei või sõltuda sellest, et enda ülalpidamiseks tehtavat tööd ja karjääri peetakse naiste puhul sageli umbes sama oluliseks kui kinokülastust? Millekski üsna triviaalseks. Ärge langege iialgi sellesse lõksu!
Aga suhe – kas see pole oluline pusletükk?
Sageli antakse meile nõu, olgu siis professionaalsete pereterapeutide või suuri blogisid pidavate isehakanud ekspertide poolt, et on oluline hoolitseda oma suhte eest teise vanemaga, kui teil on väikesed lapsed. Soovi korral võite seda teha,
