ähmaselt ja väga kaugelt. Seega tegin näo, et ei kuule seda. Sest olin kusagil täiesti mujal. Hüppasin umbrohtunud ja metsalilli täis aias mängeldes kivilt kivile. Päike paistis mulle näkku. Mu jalad olid paljad. Ja võrdlemisi räpased. Mu käsivarred olid pliiatspeenikesed. Kõht korises näljast. Minu selja taga seisis tagasihoidlik valge õlgkatusega majake.
„Kähku, Henry, ulata mulle see lapp. Tal on kohutavalt kõrge palavik.”
Kuulsin, kuidas maja uks avanes. See heli täitis mu peadpööritava elevusega, kuigi ma ei mõistnud, miks. Aga teadsin, et pean nägema, kes sealt majast väljus. Seega keerasin ringi. Just siis, kui külm ja niiske lapp mu laubale latsatas. Rohkem polnud vajagi. Avasin silmad ning mind tervitas lahke ja õrn naeratus.
„Hakkasin juba mõtlema, et sa ei ärkagi üles.” Rääkija oli kõhna kahvatu näo ja õhukeste heledate juustega keskealine naine. „Kuidas sa ennast tunned?”
Läbi mu lihaste ja luude lainetas pidev valu.
„Kus ma olen?” uurisin.
„Harringtoni talus,” kostis hääl toa teisest otsast. Tõstsin pead ja nägin tumeda habeme ja taltsutamatu juuksepahmakaga pikka kasvu meest. Tagasihoidlikult sisustatud magamistoas ringi tammudes näis ta üsna morn.
„Minu nimi on Margaret,” tutvustas naine, „ja see on minu abikaasa Henry.”
„Kuidas ma siia sattusin?”
„See on väga hea küsimus,” ütles Henry. „Läksin pärast tormi põlde üle vaatama ja leidsin su kaevus ulpimas. Sa olid lõtv ja elutu… Olin kindel, et oled surnud.”
„Mis sinu nimi on?” küsis Margaret ja tupsutas jälle lapiga mu laupa.
„Esmeralda Cabbage.” Antud olukorras tundus see mõistlik.
„Mis sinuga juhtus, Esmeralda?” Margaret istus voodile minu kõrvale. „Kuidas sa niimoodi pooleldi uppunult meie kaevu sattusid?”
„Ja mis põllul toimus?” küsis mees. „Vili on maha trambitud, saak hukas – ma pole terve elu jooksul sellist asja näinud.”
„See on naljakas lugu.” Tõusin istuma ja peast keerles läbi pöörituselaine. Panin korraks silmad kinni, et tasakaalu tagasi saada. „Sain ühelt võluvalt ebardite rändtsirkuselt küüti. Peatusime teie talu lähedal, kui habemega naine pani plehku. Nagu arvata võite, oli konferansjee pööraselt vihane. Ta kamandas kahe peaga kääbuse ja kuus kõnelevat šimpansi põllule ja käskis naise tagasi tuua. Läksin neile appi, sest ma olen suurepärast sorti tüdruk, ning alla teie kaevu vaadates komistasin ja kukkusingi sinna sisse.”
Talumees ja tema naine vahetasid pilke.
„Ta pole veel terve,” ütles Margaret abikaasale.
Mis oli tõsi – aga üsna veider. Olin kindel, et ma lihtsalt ei saa haigeks jääda, sest olin ju poolsurnud ja üldse igas mõttes tähelepanuväärne. „Kui kaua ma olen siin olnud?”
„Kolm päeva.” Margaret tahtis vist veel midagi öelda. Aga selle asemel vaatas ta taas abikaasa poole. Mille peale mul tõmbus kõht veel enam krampi.
„Tol tormipäeval,” lausus Henry, „käisid mingid inimesed meie ukse taga otsimas ühte tüdrukut. Jooksikut, ütlesid nad.”
„Kui Henry siis kaevust sinu leidis,” ütles Margaret vaikselt, „arvasime, et sina oledki see, keda nad otsivad.”
„Need inimesed oli kangesti huvitatud, et sind tagasi saada,” lisas Henry, hoidudes mulle otsa vaatamast. „Eriti üks naisterahvas. Ta pakkus tasuks viiskümmend naela, kui me su leiame.”
Preili Always tuleb siia! Hüppasin voodist välja ja mu pea hakkas veel metsikumalt ringi käima kui varem.
„Aga meie küll midagi sellist ei tee,” rahustas Margaret ja aitas mul jalule jääda. „Isegi mitte terve maailma raha eest. Me ei jäänud selle naise pisaraid ja lubadusi uskuma. Eks ole, Henry?”
Aga Henry ei vastanud. Selle asemel osutas ta mu rinnale.
„See kee, mis sul kaelas on – see näeb õige kallis välja.”
Sirutasin instinktiivselt käe Kellateemandi järele – see oli öösärgi all endiselt alles. „Habemega naise kingitus,” ütlesin. „Väga ilus, aga väärtusetu.”
Talumees noogutas. „Need inimesed, kes sind otsivad – kas nad on halvad?”
Leidsin, et kõige parem on tõtt rääkida. „Jah. Väga halvad.”
„Siis on mul kahju, Esmeralda.”
Margaret lendas kähku mehe kõrvale.. „Mille pärast kahju?”
Vali kolkimine majauksele andis vastuse.
Margaret ahhetas. „Henry, mida sa teinud oled?”
Uksele hakati veel kõvemini prõmmima.
„Viiskümmend naela on ikkagi viiskümmend naela, Margaret, ja pool saaki on hukas.” Henry vangutas alandlikult pead. „Anna andeks, aga mis mul üle jäi?”
„Oleksid võinud oma pudrumulgu kinni hoida, poolearuline ahnepäits,” väitsin karmilt.
Vastu ust taoti juba kohutavalt ja ma olin kindel, et varsti annab see järele.
„Ütlen neile, et eksisin,” arvas Henry.
„Ole siin, Esmeralda,” käskis Margaret. „Sinuga ei juhtu midagi halba. Me saadame need inimesed minema.”
Vaeseke oli lahke küll, kuid nõdra aruga! Talumees ja tema naine kiirustasid toast välja ja panid ukse kinni. Sikutasin juba öösärgi seljast ja sirutasin käe kleidi järele (see oli kenasti toolile kokku volditud). Kleiti üle pea tõmmates kuulsin ukse tagant tohutut saginat.
„Kaduge mul tee pealt eest, või te veel kahetsete!” See oli preili Alwaysi jõhkra käsilasmuti hääl. „Kus ta on?”
„Meie juures teda pole!” teatas Margaret julgelt.
Olin juba pooleldi aknast väljas, kui kuulsin Margareti kiljumist. Siis mööbli kukkumise mürtsatusi. Seejärel murti väikese magamistoa uks lahti. Heitsin jalad üle aknalaua ja hüppasin.
Jalgadest käis läbi valuhoog, kui lillepeenrasse maandusin. Talumaja asus väikesel lagendikul, seega oli nisupõld ainus põgenemisvõimalus. Aga ma teadsin, et mul ei jätku jõudu neil eest ära joota.
„Võtke ta kinni!” müristas käsilasmutt magamistoa aknast.
„Kaugele ta ei pääse,” karjus mees vastu.
Vaatasin taha ja nägin, et maja nurga tagant tuleb metsiku jooksuga kutsar. Kihutasin üle õue, higi näolt tilkumas. Ja märkasin kurikaela vankrit. See seisis tühjalt, kaks hobust krõmpsutasid rahulolevalt rohtu.
„Jätke tüdruk rahule!” kuulsin Margareti hüüdu.
„Kähku, Flanders!” röökis
