hakkab taas tööle. Peab hakkama.
Need mõtted olid sama meeldivad kui soe päike. Aga ei kestnud kaua. Olin teda juba märganud. Ta seisis teisel pool teed. See poiss rongijaamast. See, kellel oli punane lapitud jakk. Ja ta polnud üksi. Tema kõrval seisis mees, kellel oli seljas peen valge ülikond ja peas torukübar. Ta ulatas tänavapoisile mõne penni. Poiss läks oma saagiga minema. Siis pööras hästiriietatud mees tähelepanu minule.
„Sinu otsimisega on kõvasti tegemist olnud, Ivy Pocket,” hõikas mees valges ja kergitas ametlikul moel kübarat. „Mul on uudiseid vanalt sõbralt.”
Vanalt sõbralt? Mu veri jäätus. Ta on kindlasti keegi preili Alwaysi löömameestest. Kurikael kiirendas sõiduteele astudes sammu. Hüppasin valutavatest kontidest välja tegemata jalule ja panin mööda Winslow Streeti jooksu.
„Peatu!” Mehe hääl oli sügav ja käskiv. „Peatu, ütlen ma!”
See oli naeruväärne. Miks ma oleksin pidanud seisma jääma, kui preili Alwaysi käsilane mind pimedal tänaval taga ajas? Palavik oli mu kehast teinud keeva katla, nahalt auras kuumust. Aga ma lisasin sammu ja keerasin ümber nurga. Kihutasin edasi mööda kitsast tänavat, möödusin rahvarikkast trahterist ja olin sunnitud majesteetlikult üle magava koera hüppama.
„Seis, Ivy!” hüüdis mees lühikeste ja kiirete hingetõmmete vahelt. „Ma ei soovi sulle haiget teha!”
„Jamajutt!” hõikasin vastu.
Hoolimata sellest, et olin kohe jäämas mingisse uhkesse haigusse, kappasin üle tee nagu täkk. Heitsin pilgu üle õla. Mees valges viskas kübara peast ja tormas minu poole kui härg. Nägin kerget naeratusevarju. See jõhkard lausa nautis kassi ja hiire mängu! Mina ei nautinud. Rinnus pitsitas valusalt, iga hingetõmme nõudis vaeva.
Tänava lõpus keerasin järsult vasakule. Leidsin end järsult tõusva tee alguses – mis oli hirmus. Aga ma jooksin edasi, möödudes eakast mehest, kes sikutas odavast pagaripoest käru välja. Silmanurgast märkasin, käru oli täis igasuguseid värskeid pirukaid. Mis andis mulle suurepärase idee.
Peatusin ja keerasin tagasi. Mees valges kihutas mäest üles minu poole.
„Kas ma tohin korraks käru laenata?” küsisin vanamehelt.
„Ei lähe läbi,” pomises ta vastuseks.
„Kohutavalt õilis sinust,” kostsin, lükkasin ta tee pealt eest ja krabasin käru.
„Appi!” kisendas mees. „Röövitakse!”
Pistsin jooksu ja lükkasin käru mäest alla. Otse valgesse riietatud mehe poole. Ta püüdis kõrvale põigata, aga tee oli liiga kitsas ja käru liiga lai. Nii sain käru täpselt kurikaelale otsa ajada. See lükkas ta vuhinal tagasi. Mees kukkus mütsti maha. Käru oli parajasti üsna heas hoos ja keeras imetabase vedamise tõttu otsa ümber ning paiskas kõik kuumad pirukad mehe toredale valgele pintsakule.
„Mu ülikond!” Siis ägas ta nagu mees, kes on just jäänud pirukakäru alla. „Mu selg!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
