väitnud. Väidetega tuleb elus olla ettevaatlik.
Riikliku statistika järgi pole eesti mehe keskmine eluiga just kiita, aga Eesti kollase ajakirjanduse statistika raiub nagu rauda, et meie kõrgharidusega meeste keskmine eluiga on viimase kolme aasta jooksul tõusnud 5,8 aastat. Kellel on Eestis aga aega seda kõrgharidust omandada, kui samal ajal peaks ju hoopis rasket tööd tegema?! Kui pikk on aga iiri mehe keskmine eluiga? Sellele küsimusele internetist vastust otsides leidsin ühest silmipimestavalt usaldusväärsest allikast, et Iirimaa õllekõhtudega mehed elavad statistika järgi Eesti õllekõhtudega meestest vähemalt kaksteist aastat kauem. Väideti, et iiri mehejõmmidel pole märgatavat tööstressi.
Tuima töötegemise mentaliteet suudeti Iirimaal elamise algusaastatel istutada ka minusse. A. ütles juba mu kolmandal Iirimaa päeval, et paneb mu päriselt tööle, ja ta pidas oma sõna. Oi, kuidas pidas. Mina ei teadnud, mida see töötegemine üldse tähendab, sest olin läbi oma senise elu vingerdanud kuidagi igasuguste mugavate pseudotööde abil. Küll ma tõlkisin midagi, produtseerisin moeetendusi, korraldasin pidusid, kirjutasin, juhtisin ühte omapärast ööklubi, müüsin midagi, ostsin midagi, vahetasin midagi, töötasin ajalehes, korraldasin konverentse jne. Enne kui te mind hukka mõistate – vähemalt ei liitunud ma raha saamise eesmärgil kunagi ühegi keskpärase puhkpilliorkestriga. A. ütles: „Kogu sellise jamaga on nüüd siin välismaal lõpp,“ ja jätkas karmil häälel: „Me peame homme ärkama kell pool seitse hommikul ja minema tööle!“ Ma ei teadnud isegi, et selline kellaaeg nagu „pool seitse hommikul“ üldse olemas on. Minu viimaste aastate elustiil tähendas enne Iirimaale tulekut seda, et tavaliselt läksin alles napilt enne kella kuut hommikul magama ning isegi ülikoolis sattusin ainult üks kord varajasse, kell kaheksa algavasse anatoomialoengusse. Enne loengut suitsetasime anatoomikumi peaukse ees sõpradega paberosse, kui järsku tuli Maria kurva uudisega, et Estonia laev oli öösel Läänemerel põhja läinud. Olin väga ehmunud. Mõtlesin, et edaspidi ei trügi ma nii vara hommikul kuhugi.
Nüüd aga tuli mul minna tööle, kus minu roll seisnes kuuldavasti selles, et pidin kaevama sügava kraavi. Labidaga. Mul oli sel ajahetkel oma mina-pildist petlikult uhke ettekujutus ning labidat see küll ei sisaldanud. Kuulasin A.-d tähelepanelikult, võttes kogu tema juttu naiivselt hea naljana, ning olin absoluutselt siiras šokis, kui ta mind päriselt ka järgmisel hommikul kell kuus kakskümmend üles äratas ning ilma praetud mune söömata õue kupatas – tööle, mille tarvis ma vaimselt absoluutselt valmis ei olnud. Enne seda kästi selga ajada minu jaoks imeliku olemusega riided. Püksid ja särgid, millel oli kuidagi üleliia palju taskuid. Mulle seletati nagu lapsele, et selliseid riideid kutsutakse tööriieteks...
Hakkasin muretsema. Eriti selle kraavi kaevamise pärast. Mul on terve elu olnud kraavidega omamoodi negatiivne korrelatsioon – mida rohkem kraave kaevatakse, seda vähem tahan mina olla see, kes neid kaevab. Aga andsin alla. Istusin autosse. Raha oli vaja teenida. Rasket raha. Minu elu minu Iirimaal oli käima läinud.
DAVE
Lihtsus on ülim keerukus.
– Leonardo da Vinci
Veoauto kabiinis haises higi ja viletsa kohvi järele. Dave juhtis ja mina istusin kõrval, üritades end ettepoole kooku hoida, et rappumise pärast mitte peaga vastu lage lennata. Sellel vanal veomasinal ei olnud istme all mingisugust vedrustust.
Dave oli vanem iiri mees, kes oli kuidagi seotud selle ehitusfirmaga, kus ma olukorra sunnil siis hetkel töötasin. Tema naine oli selles firmas vist raamatupidaja. Ma täpselt ei mäleta.
Kõik ütlesid Dave’i kohta, et Dave tahab kangesti tööd teha, kuigi tal selleks sundust ei ole, ja sellepärast käib ta aeg-ajalt koos meiega (eestlastega) ehitusobjektidel kaasas ja paneb käed külge. Minu meelest ei tahtnud Dave aga üldse tööd teha: kui ta kohale ilmus, tegi ta hästi palju kanget suitsu, ohkas sügavalt, urgitses ääretu põhjalikkusega oma karvastes ninasõõrmetes ja jõi kogu aeg midagi papptopsikust. Vahel võttis ta kirka või labida kätte, aga pani selle kohe jällegi ohates oma kohale tagasi ja vaatas pika unistava pilguga taeva poole.
„Kisub vist vihmale,“ ütles ta kuuskümmend korda päevas ja seda isegi siis, kui vihma juba sadas. Tööl kandis ta järjepanu seljas triiksärki, millel puudus suurem jagu nööpe. Minu meelest vihkas ta igasugust tööd.
Seekord läksin mina lõuna ajal Dave’iga kaasa ehitusmaterjale ostma ja see oli esimene kord, kui me juttu ajasime.
Auto keeras tänavalt välja, peateele. Natuke aega veeresime vaikides. „Vundeurfull veeaterrg,“ ütles Dave otsa lahti tehes.
Tundus, et Dave ei pärinenud perekonnast, kus peetakse tähtsaks selget hääldamist.
Sõitsime juba mööda kruusateed.
„Ah?“ kostsin mina ja Dave kordas abivalmilt oma lauset, aga natukene halvema intonatsiooniga.
Noogutasin igaks juhuks tunnustavalt. Niimoodi olen praktika käigus õppinud käituma – kui sa ei saa aru, mida sulle võõrkeeles öeldakse, siis lihtsalt nooguta hästi entusiastlikult ja positiivselt (ja looda, et su vestluspartner ei öelnud sulle parasjagu, et tema lähisugulane suri ära). Selline käitumine viib tihtipeale isegi ühepoolse vestluse edasi.
„Biiuttifulll mmunttainn,“ pani Dave suitsu ette ja näitas näpuga mägede poole.
„Ohoh,“ ütlesin mina nõutult ja vaatasin tema näppu.
„Dõunttjuthinksõu?“ küsis Dave.
Ma vaatasin igaks juhuks küsivalt oma jalgade ette, auto põrandale ja kehitasin õlgu. Oleksin ju tahtnud vastata, aga mida?
Lootusetu väljanägemisega autoraadiost oli seni kostnud vaikset iiripärast tinistamist, mis kedagi ei seganud, aga äkitselt kikitas Dave kõrvu nagu dobermann ja keeras käriseva heli järsult nii põhja, kui sai. Krappidest hakkas üürgama Iirimaal tollel ajal ülipopulaarse Šoti bändi Proclaimers hittlugu „500 Miles“. Ma olin värskelt siia saarele saabunud, ma eeldasin, et raadiojaamad mängivad kogu aeg U2 või hulluks läinud Sinead O’Connorit, aga võta näpust...
Dave’i muidu natuke valuline nägu lõi särama ning ta röökis kõva häälega algusest lõpuni kaasa terve laulu: „When I wake up, well I know I’m gunna be, I’m gunna be the man who wakes up next to you...“ Nüüd järsku sain ma aru sõnadest, mis ta suust välja tulid!
Kerisin autoakna kriuksuvast vändast irvakile, sest higihais tahtis ära tappa, ja vaatasin mõnuga ja suure rõõmuga seda laulda röökivat iiri vanameest, kelle nimi oli Dave. Mul oli nii hea meel, et sain esimest korda siin maal kohaliku iirlasega kahekesi aega veeta. Mul oli südamest hea meel, et oleme koos ja tema räägib minuga juttu ja nüüd ma elangi siin maal – Iirimaal. Tulevik tundus helge ja ma olin kindel, et Iirimaa kultuuri on mul tulevikus ülihuvitav lahata.
Mulle meeldis selle maa juures kõik: loodus, võimalused, kliima, inimesed, kes siin elasid. Mulle meeldis Dave. Mulle meeldis see veidrik ja natuke laisk, elu nautiv Dave. Oleksin sellel hetkel hea meelega isegi raadiost kostvat lugu kaasa laulnud, kuigi ma laulda ei oska, aga ma ei teadnud sõnu. Õnneks.
„...if I get drunk, well I know I’m gunna be, I’m gunna be the man who gets drunk next to you...“
Jõudsime varsti ka ehituspoodi ja ostsime ehitusmaterjale. Dave maksis nende eest ja mina tassisin asjad autosse. Sest Dave ei viitsinud
