ajal mina ja Dave. Kronoloogiliselt aastates natuke ette rutates pean ma rääkima ka sellisest mehest nagu Niall, kes on suuresti mõjutanud minu elu Iirimaal ja ka väljaspool seda.
Tema nime peab hääldama nael, mitte niil, nagu teeb enamik eestlasi, kes temaga siin kokku puutub. Isegi mõned tema idaeurooplastest alluvad hääldavad tema nime valesti ja ta ei korrigeeri neid kunagi. Ta imestab lihtsalt nende selja taga, kui nood ei kuule: „Aga see ei ole ju minu nimi – miks nad mind niimoodi kutsuvad?“ Ta ütleb niimoodi aastaid, ilma kedagi korrigeerimata. Talle ei meeldi inimesi korrigeerida.
Erinevalt Dave’ist meeldib Niallile kogu aeg tööd teha. Ja seda ta teeb ka. Kogu aeg. Ja see on kohutavalt ebaiirlaslik lähenemine.
Niallil on ebaõnn olla sellise nõudliku firma nagu Millbrook Paving omanik. See toob Indiast, Portugalist ja Itaaliast Iirimaale ja müüb edasi ilusaid sillutismaterjale. Kui mul oma senisest imelikust tööst ja sealsest primitiivsest suhtumisest inimestesse mitmeaastase Iirimaal elamise järel lõpuks kõrini sai, siis nõudsin enesele tema firmas mänedžerikohta.
Niall võttis mu kahe käega vastu, oli minu tuleku üle rõõmus, aga paraku ei teadnud ei mina ega ka tema kuigi täpselt, mida see mänedžerikoht Millbrook Pavingus täpselt ette kujutab. Ja temal polnud aega selle üle järele mõelda.
Sain oma arvuti. Sain oma koha kontoris, mis asub samal territooriumil suure laoplatsiga, kus kõiki neid erinevate kivide kaste hoitakse ja kust neid siis rahulolevatele klientidele – ehitajatele – suurte veoautodega laiali veetakse. Istusin arvuti taha maha, nokkisin nina ja mõtlesin, mis edasi saab.
Kui Niall on tööl, kuhu ta saabub iga päev kella kaheksa asemel kell kuus nelikümmend viis, räägib ta tavaliselt kahe telefoniga. Mõnikord – ilma naljata – samal ajal.
Minu esimesel tööpäeval oli ilmvõimatu temaga kontakti saada. Isegi kui ta ühe minu lause ära kuulas või ise mõnda lauset alustas, pinises kohe nõudlikult emb-kumb tema telefonidest ja ta pidi sellele vastama – töö tahab ärategemist ja töö oli just seal teisel pool telefoni. Niimoodi läks päev, kaks, kolm, kuni päevadest said nädalad, aga meil polnud aega teineteisega rääkida. Pärast kahte nädalat jõudis ta minu käest ainult küsida, kas ma palgaga olen ikka rahul. Ma ütlesin, et natukene võiks juurde küll saada.
Iirimaal makstakse palka nädala kaupa.
Oma esimesed palgad sain ma ilusasti kätte ilma lillegi liigutamata. Ei, miks ma siis ei liigutanud – esimesel nädalal harjutasin enamalt jaolt kuuri taga usinasti õhupüssiga märki laskmist. Ühel laotöölisel oli selline riist kogu aeg tööl kaasas. Ma kahtlesin tema terves mõistuses siis ja kahtlen ka nüüd.
Avasin meie laoplatsil tööriistapoe. Hakkasin sellega tegelema. Niall andis mulle vabad käed. Talle lihtsalt ei meeldi kedagi korrigeerida. Tegin ümber kõik meie trükised, kodulehe, Facebooki lehe. Sain kõike teha. Ei mingit korrigeerimist ülemuse poolt. Tellisin meie töölistele vormiriided – pärast tuli välja, et täiesti vale logoga, aga õnneks mind ei korrigeeritud ja mina olin uhke, et teen oma tööd hästi. Läksid mööda kuud, kiirem hooaeg sai läbi ja me hakkasime lõpuks tööst rääkima – jagasin ühel hetkel ära, et pean talle lihtsalt helistama. Seisku ta kas või minu ees. Telefoni võttis ta alati vastu. Tulgu või surm – telefon on töö. Siis sain ka teada, mida oleksin pidanud tööl olles tegema.
Niall tegi oma tööd hästi ja ta tegi seda ka laupäeviti. Ja pühapäeviti kodus. Ja siis õhtuti pärast tööd. Ja haagissuvilas mere ääres. Igal aastal lubas Niall mulle, et sellel aastal läheb ta puhkusele. Ja siis aastas korra läkski – terveks päevaks. Aga sellel ajal, kui mina firma järele vaatasin, helistas ta mulle ikka paar korda, et vaikselt toru otsas kuulatada, kuidas töö käib.
Samuti üritasin ma teda igal aastal ajada Itaaliasse või Portugali messile. Seda oli tema firma jaoks vaja. Igal aastal läksime sinna plaanide kohaselt koos ja kui saabus see suur päev, millal me lendama pidanuksime, tuli välja, et me ikka ei lähe, sest Iirimaal oli samal ajal vaja nii palju tööd ära teha. Ja sellesse kohustusse Niall juba kergel käel ei suhtunud! Ükskord läks Niall Portugali messile lausa üksi. Ning ilmus lõuna ajaks ikka tööle. Oli lennujaamast tagasi pöördunud. Et tööle tulla. Lennujaamas oli ta turvakontrollist ka juba läbi läinud, nagu ta mulle hiljem saladuskatte all teada andis.
Tal oli ülikõrge vererõhk ja ta imestas selle üle peaaegu et iga päev: „Aga ma ju söön tervislikult! Ma söön enamiku ajast suppi! Ma pole loomaliha aastaid suu sissegi võtnud!“ Ma kartsin, et ta sureb ükspäev stressi, ja kes siis minu kolmekuused talvepuhkused kinni maksab?
Niallil oleks Dave’ilt palju õppida ja vastupidi. Kui nad omavahel kokku segada, saaks nendest kahest kokku iirlase, kes ei sure noores eas ülekoormuse tõttu südamerabandusse, aga kes samas ei käi tööl ainult jalgu järele lohistades ning ei vahi seal olles kogu aeg taevasse.
KUS ON KODU KOHT?
Oma kodu tunne on kõige tugevam siis, kui selle heaks on midagi oma käte ja mõistusega tehtud.
– Arnold Rüütel
„Mul kunagi ikka oli oma kodu,“ sõnas mees ja puuris pilguga oma musti küünealuseid. Need olid tõesti pilkupüüdvalt räpased. Seda oli kaugele näha. „Aga siis tulid minu ellu narkootikumid!“ lisas ta. Klassikaline kurblugu, ühesõnaga. Mehe näole ilmus narkootikume mainides ebamäärane sära ja ta elavnes natuke. „Ma elasin Dublinis. Lausa pealinnas!“ jätkas ta. „Nüüd olen ma aga juba viis aastat siin kolkas munenud ja siia ma ka suren.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
