kõrval oli padi, kuhu Mary pidi põlvitama.
Platvormil seisis ootevalmis kaks maskides meest, üks oli Londoni Toweri timukas ja teine tema abiline. Mõlemal oli üll valge põllega pikk must talaar, kirves oli toetatud lihtsalt vastu reelingut. Ruumi madalamas otsas olid Northamptonshire’i ja naaberkrahvkondade rüütlid ja härrasmehed suunanud pilgud rühmast sõduritest ümbritsetud tapalava poole, mis oli küllalt kõrge, et kõike toimuvat takistamatult näha. Väljas õues suure saali sissepääsu ees ootas veel umbes tuhandepealine rahvahulk uudiseid.
Šerif palus vaikust, misjärel Elizabethi riiginõukogu ametnik Robert Beale, kelle ülesanne oli toimetada hukkamiskäsk Fotheringhaysse, luges selle ette. Kuni Beale rääkis – hukkamiskäsu ettelugemine võis võtta umbes kümme minutit – istus Mary täiesti liikumatult. Ta ei näidanud välja mingeid emotsioone, kuulates – nagu kirjutab Robert Wingfield Uptonist Northamptonshire’is, kes oli temast vähem kui kümne meetri kaugusel – „nii ükskõikselt, nagu ei puudutaks toimuv üldse teda, ja isegi rõõmsal ilmel, nagu oleks tegu armuandmisega”. Tema närvid pandi siiski proovile, kui Shrewsbury krahvi märguande peale astus ette Peterborough’ toompraost Richard Fletcher, kes sel karjäärihetkel oli üks Elizabethi lemmikvaimulikke.
Fletcher, kes oli näidendi „Henry VIII” kirjutamisel Shakespeare’i abistanud kirjanik John Fletcheri isa, oli toodud kohale noomima Maryt selle eest, et ta pöördus reetlikult katoliikluse poole, ja lugema kokkutulnuile palvet. Ta oli üks Elizabethi poolt ametisse ordineeritud vaimulikest, kes oli tuntud oma „sündsa iseloomu” ja „väga viisaka kõneviisi” poolest.
Paraku andis kavandatud manitsuskõne tagasilöögi, sest katse pidada jutlust – sisuliselt just seda Fletcher üritas – lõppes tema karjääri suurima läbikukkumisega. Kui tuli aeg rääkida, hakkas ta närviliselt kokutama. „Madam,” alustas Fletcher, „meie kuninganna … majesteet … Madam, meie kuninganna … majesteet …” Fletcher vääratas kolm korda, aga kui ta alustas neljandat üritust, katkestas Mary teda. Ta teatas selge ja kindla häälega: „Härra praost, ma ei hakka teid kuulama. Teil pole minuga vähimatki asja ega minul teiega.”
Mõnevõrra hämmeldunud Fletcher püüdis vastu vaielda: „Tahan öelda ainult seda, mida pean õigustama meie Issanda, kõikvõimsa Jumala ees.” Ta ei tahtnud esialgu naisele järele anda, kuna uskus, et Jumal ei jäta õiget kunagi maha, vaid hoolitseb nende eest oma inglite abiga. Kui Mary oli mõistetud surma, siis oli see Jumala tahe ja vaimulik pidi oma noomituskõne eest andma aru ainult Jumalale.
Selle peale sai Mary, nagu vaidluste puhul sageli, enesekindlust veelgi juurde. „Olen valinud,” põrutas ta vastuseks, „iidse roomakatoliku usu ja olen valmis valama selle nimel oma verd.”
Fletcher vastas mitte kõige paremini: „Madam, muutke meelt ja kahetsege oma seniseid patte ning pöörake oma pilgud Jeesuse Kristuse poole, et ta saaks teie hinge päästa.” Nii ei oleks tohtinud kuninganna poole pöörduda. Mary läks näost silmanähtavalt punaseks ja käskis tal vaid olla. Tekkis piinlik vaikus. Siis andsid krahvid järele. Fletcheril kästi noomituskõne ära jätta, mille ta pahaselt lasi sisse kanda ka oma aruandesse sel päeval juhtunu kohta.
Järgnes pentsik või koguni farssi meenutav stseen. Kenti krahv käskis Fletcheril alustada palvet, aga kui toompraost tegi suu lahti, hakkas Mary krutsifiksi silme ees hoides ise valjul häälel ladina keeles palvetama.
Puhkes omamoodi kahevõitlus, sest rüütlid ja teised saalis viibijad liitusid Fletcheri palvesõnadega, Mary koos oma kuue teenijaga aga jätkasid üha valjemini ja valjemini, kuni pisarais kuninganna langes viimaks pingilt maha põlvili, aga jätkas nagu varemgi.
Isegi pärast seda, kui Fletcher oli lõpetanud, jätkas Mary ikka, tehes seda nüüd inglise keeles, et tekitada võimalikult palju segadust. Ta palvetas kiriku eest, et lõpeks kirikutüli, palvetas oma poja, kahekümneaastase Šoti James VI eest, kes oli kasvatatud üles protestandina, et ta pöörduks tõelisse usku, katoliiklusse. Ta palvetas, et Elizabethil läheks hästi ja ta valitseks õigesti Jumalat teenides veel kaua. Ja tunnistas, et loodab saada päästetud „Kristusest, kelle krutsifiksi ees ta on meelsasti valmis valama oma verd”. Viimaks pöördus ta pühakute poole, et nad palvetaks tema hinge eest ja et Jumal ilmutaks oma suurt halastust ja armu ega saadaks oma nuhtlust „sellele süütule saarele”.
Kenti krahvi meelest, kes ise oli ustav protestant, oli see juba liig mis liig. „Madam,” sõnas ta, „las Jeesus Kristus leiab oma koha teie südames, aga jätke see jutt.” Mary aga ei teinud temast väljagi. Viimaks ta siiski lõpetas, suudles krutsifiksi ja tegi ristimärgi nii, nagu seda teevad katoliiklased.
Kõik see oli suuresti varem valmis mõeldud. Mary polnud kunagi olnud tõsiusklik katoliiklane, ehkki nüüd püüdis ta niisugust muljet kogu maailmale jätta. Selleks oli ta lihtsalt liiga poliitikasse süüvinud. Šotimaa valitsejana oli ta mõistlikult kiitnud heaks kompromissi, mis püüdis leida keskteed senise usualase status quo ja ametliku protestantliku reformatsiooni pealetungi vahel. Alles pärast vangistamist Inglismaal oli ta avastanud endas vaese katoliiklasest naise, keda üksnes tema usu nimel taga kiusatakse. See, mis juhtus Fotheringhay lossi suures saalis, oli etendus ja see õnnestus. Fletcherit alandades saavutas Mary propagandavõidu, mis kajas vastu kogu katoliiklikus Euroopas.
Kõik öeldud, pöördus Mary rahulikult timuka poole, kes laskus alandlikult põlvili ja palus andestust. Naine vastas: „Andestan teile kogu südamest, sest nüüd teete loodetavasti kõikidele minu hädadele lõpu.”
Timukad aitasid Mary kammerneitsitel riietada ta lahti kuni aluskleidini. Kui tema riideid lahti nööbiti, naeratas ta laialt ja heitis nalja, et tal pole „kunagi olnud niisuguseid abilisi”, ega ole ka „kunagi nii suure seltskonna ees lahti riietunud”.
Ta asetas krutsifiksi ja palveraamatu pingile ning üks timukatest võttis tal kaelast medaljoni, kuna kehtiva kombe kohaselt loeti niisugused isiklikud asjad tema lisatasuks. Mary aga sekkus ja ütles, et ta tahab anda need asjad oma teenijatele ja mees võib nende asemel saada raha.
Kui Mary loor ja mustad üleriided olid eemaldatud, võis saalis kuulda summutatud jahmatus- ja hämmeldushüüatusi. Kuninganna alusseelik oli kollakaspruunist sametist, pihik aga kollakaspruunist satiinist. Üks kammerneitsitest ulatas talle paari samuti kollakaspruune käiseid, mis ta kohe kätte tõmbas. Oli toimunud suur muutus.
Mitu minutit seisis Mary tapalaval liikumatult, kõik riided üleni kuivanud vere värvi, mis roomakatoliku kiriku liturgias sümboliseeris märterlust. See pilt tundus mõlemale krahvile nii melodramaatiline ja vastik, et nad jätsid oma ametlikust ettekandest riiginõukogule välja igasugused viited sellele. See vahejuhtum on teada üksnes tolleaegsest prantsuskeelsest ülevaatest, mis on koostatud Mary teenrite ütluste põhjal, ja seda kinnitavad ka kaks sõltumatut ingliskeelset kirjeldust, millest ühe autor on Shrewsbury teenija, kes kirjutas sellest sõbrale ja kellel polnud mingit põhjust valetada.
Mary suudles oma kammerneitseid, kes ei suutnud end talitseda ja nuuksusid valjusti. „Ne criez vouz,” lausus kuninganna, „j’ai promis pour vous.” Või nagu ühe inglasest pealtnägija kirjelduses on öeldud: „Rahu, rahu, ärge nutke, lubasin, et ei nuteta, ärge nutke minu pärast, vaid olge rõõmsad.”
Mary tõstis käed ja õnnistas neid ning pöördus siis oma ülejäänud teenrite, eriti aga Melville’i poole, kes nutsid valjusti ja lõid endale risti ette, ta luges ladinakeelse palve ja õnnistas ka neid, jättis nendega hüvasti ja palus neid ennast oma palvetes meeles pidada.
Mary põlvitas nüüd „väga otsusekindlalt” padjale, Jane Kennedy aga sidus tema silmad kinni armuleivalaeka katteks olnud valge, kuldse tikandiga riidega, mille Mary oli eelmisel õhtul ise välja valinud. Jane suudles riiet
