kuningale väga suur mõju ja kes oli kindlalt otsustanud ise võimule jääda.
Beaton oli prantsusemeelse fraktsiooni juht ja protestantliku reformatsiooni äge vastane. Nüüd otsiski ta võimalust, kuidas kuulutada Marie de Guise testamenditäitjaks ja saada ise koos kolme liitlasega „kuningriigi asevalitsejaks”. Eesmärk oli jõuda ette tugevaimast konkurendist James Hamiltonist ehk Arrani krahvist, kes oli inglisemeelne ja esimene troonipärija juhul, kui Mary peaks surema. Arran omalt poolt kuulutas valjusti, et Beaton on testamendi võltsinud, kuna James V olevat olnud juba poolenisti meelemärkuse kaotanud, kui Beaton „sundis teda andma allkirja tühjale paberile”, kuhu testament siis kirjutati.
Ülikud valisid Arrani asevalitsejaks, ehkki ta polnud kaugeltki ideaalne kandidaat. Parim, mis tema kohta öelda sai, oli see, et ta oli ellujääja. Nõrk, kõhklev ja argpüks ning peale selle veel erakordselt ahne. Beaton seadis Arrani valimise seaduslikkuse küll kahtluse alla, aga James II vanima tütre lapselapsena oli tal täielik õigus saada regendiks.
Ehkki Marie de Guise ei vaidlustanud Arrani määramist, suhtus ta temasse väga ettevaatlikult. Ta andis enesele aru, et Arrani eesmärk pole niivõrd kaitsta lapskuningannat, kui tegutseda iseenda ja oma suguvõsa huvides, ning ta tabas täpselt märki, kui iseloomustas teda kui „kohtlast ja kõige heitlikumat inimest maailmas, sest ükskõik mida ta täna ka ei otsusta, homme muudab ta meelt”.
Arranil kulus kuus nädalat, et kolida oma uutesse paleedesse ja ümbritseda end sõprade ja sugulastega, kes hakkasid saama head pensioni. Üritades saada lepitust, nimetas ta Beatoni kantsleriks, mis oli üks tähtsamaid ameteid kogu riigis, aga mõtles leskkuninganna hinnangu paikapidavust tõestades kaks nädalat hiljem ümber ja lasi ta vangi panna.
Uus asevalitseja oli šoti traditsioonidest üdini läbi imbunud. Ta andis enesele täiesti aru, missugust osa etendab ühiskonnas ja poliitikas vägivald. Ta haaras oma valdusse kiiresti kõik James V lossid, välja arvatud Stirlingi, mis oli osa Marie de Guise’i kaasavarast ja ikka veel tema omand. Seejärel, niipea kui ta tundis end küllalt kindlalt, hakkas ta üha rohkem pöörama tähelepanu Henry VIII katsetele mõjutada Šotimaal toimuvaid sündmusi.
Henry kindel kava oli Prantsusmaa üle kavaldada ja trumbata. Tema eesmärk oli, et Arran aitaks inglisemeelsetel jõududel Šotimaal prantsuse mõjud välja tõrjuda. Selleks kavatses ta ära kasutada ka Solway Mossi all võetud pantvangid. Henry kavatses kuulutada Prantsusmaale sõja. Tal oli juba kokkulepe oma peamise liitlasega Euroopas, Hispaania kuninga ja Saksa-Rooma riigi keisri Karl V-ga, et nad ühendavad jõud ja püüavad Prantsusmaa omavahel ära jagada.
Henryl oli ambitsioonikas plaan saada oma võimu alla kõik Briti saared. Loomulikult haaras ta võimalusest kohe kinni, kui James V suri ja jättis kuningannaks vastsündinud lapse. Võimuletuleku algusest peale asus Henry, nagu ka Edward I taotlema Šotimaa feodaalisanda positsiooni. See eesmärk oli tal alati silme ees. Hiljem, kui ta läks tülli paavstiga ja katkestas Roomaga suhted, et saada lahutus oma esimesest naisest, Aragóni Catherine’ist, lähtus ta juba teooriast, kus talle oli ette nähtud Inglise kiriku kõrgeima juhi koht, aga kus ta nägi ennast ka kogu Briti saarte valitsejana.
Henry käsitlustes seaduslikkusest ja ajaloost pidi Šotimaast, ehkki see oli iseseisev ja sõltumatu riik, saama Inglismaa satelliit, üks juveele Henry impeeriumi riigiõunal. Niiviisi asusidki Tudorid ehitama oma Anglo-Briti impeeriumi ajal, kui Mary oli veel laps, ja see provotseeris prantslasi üritama panna alust Prantsuse-Briti impeeriumile.
Kõigepealt vabastas Henry Towerist kakskümmend kolm šoti pantvangi ja kutsus nad oma hiljaaegu valminud paleesse Hampton Courtis. Seal tuli neil külalistena osaleda suurejoonelisel jõulupeol.
Enne kui lubada šotlastel lahkuda, sundis Henry neid toetama oma võimkonna laiendamise kava. Kõikidelt nõuti allkirja kohustusele saata oma lapskuninganna Inglismaale. Henry kavatses pidada Maryt enda juures ja kasvatada teda seni, kuni saab ta panna mehele oma pojale ja troonipärijale abielust Jane Seymouriga prints Edwardile, kes sel ajal oli viieaastane poiss. Peale selle nõustus kümme kõige tähtsamat pantvangi toetama Henry õigust taotleda Šotimaa kuninga trooni, kui Mary peaks ootamatult surema.
Märtsis 1543 saadeti Sir Ralph Sadler Henry saadikuna Edinburghi lepingu üle läbi rääkima. Keskne teema oli Mary abielu Edwardiga. Tüdruk polnud veel neljakuunegi, aga Henry mõtles seda täiesti tõsiselt. Niisugune tehing võimaldanuks tal saavutada eesmärgi üheainsa suletõmbega. Sadler, kes ei teadnud kuigi täpselt, mida oodata, kohtus kõigepealt Arraniga Holyroodhouse’i palee aias Edinburghis. Ta leidis, et viimane on põiklev ja halvasti ette valmistatud. Arran suhtus läbirääkimistesse nii kitsarinnaliselt kui üldse võimalik. Ta tahtis lihtsalt teada, mida kõnelused temale annavad. Ta nõudis meelehead ja hüvitisi ning lubadust, et saab jätkata regendina, kui Henry saab oma tahtmise.
Pärast neid ebamääraseid kõnelusi sõitis Sadler Linlithgow’sse kohtuma Mary ja tema emaga. Ta tahtis Maryt ise näha, sest Henry esitas talle tüdruku kohta kogu aeg küsimusi. Ema mängis kaasa, paludes lapsehoidjat „võtta tüdruk täiesti riidest lahti”, et teda saaks igati uurida. Sadler hüpitas Maryt põlve peal ja kandis ette: „Kinnitan Teie Majesteedile, et see on oma vanuse kohta tubli laps ja peaks tänu Jumala armule küll ellu jääma.”
Seejärel võttis Sadler jutuks Mary kihluse Henry pojaga. Tema hämmastuseks suhtus Marie de Guise asjasse soodsalt, pakkus oma abi ja kiitis koguni heaks inglaste kava viia Mary „julgeoleku huvides” Londoni. Tema reaktsioon oli Sadleri ootustega nii suures vastuolus, et viimane sattus esialgu lausa segadusse. Ta kahtlustas mingit tüssamist ja tal oli õigus. Marie de Guise ajas talle puru silma. Tal oli oma selge eesmärk, mis nüüd sai avalikuks. Kui Henry VIII tahtis allutada Šotimaa Inglismaale dünastiatevahelise abieluga, mis teeks igaveseks lõpu prantslaste mõjule, oli Marie de Guise’i vähemalt sama suur soov kaitsta Prantsusmaa ja de Guise’ide huvisid. Ja kui Arran püüdis Marie selja taga Inglismaaga läbirääkimisi pidades tema tähtsust vähendada, siis võis ju Mariegi teeselda inglaste liitlast ning lasta Sadleril tunda end põhjendamatult kindlalt ja tõrjuda seega kõrvale Arran, kes jääb nii kauaks ikka halvemasse seisu, kuni Mary pole füüsiliselt tema valduses.
Marie de Guise’il oli küllalt põhjust kahtlustada Arrani, kes oli läbi lõiganud kõik tema ühenduskanalid Prantsusmaaga. Ta oli sokutanud Marie majapidamisse salakuulajad ja püüdis naise kirjavahetust oma kätte saada. Siiski pääses üks kiri läbi. Antoinette de Bourbon oli saanud uudise oma tütre probleemidest 10. juunil ja saatnud François I õukonda oma poegadele sõna, et nood uuriks, kas oleks võimalik mingeid surveavaldusi, et Marie de Guise’i aidata.
Beatoni arreteerimisele kiiresti järgnenud Arrani uued sammud olid mõeldud õõnestama prantsusemeelset leeri. Asevalitseja oli võtnud nõuks olla Henry VIII liitlane. Kindlustamaks sidemeid Inglismaa kuningaga avaldas ta üllatava deklaratsiooni, milles toetab Henry VIII otsust lüüa Roomast lahku ja sulgeda kloostrid. Arrani tegu oli seda imelikum, et ta ise oli ikka veel katoliiklane, kes tunnistas paavsti võimu, aga oli jätkuvalt kaitseseisundis üsnagi võrdselt jaotunud prantsusemeelsete ja inglisemeelsete jõudude vahel: käes oli õige aeg riigipöördeks.
Henry VIII saadikut Sadlerit võludes ja ühtlasi tüssates näitas Marie de Guise ennast osava poliitikuna. Tema peas oli küpsenud plaan. Ta peaks viima Mary puhkepaigana sobivast Linlithgow’st, mis aga ei suudaks piiramisele vastu pidada, talle endale kuuluvasse turvalisse Stirlingi lossi, järsu kalju tipus asuvasse peaaegu vallutamatusse kindlusse, mis oli ühtlasi küllalt lähedal rannikule, et taastada ühendus Prantsusmaaga.
Ta oli juba saatnud ühe ustava teenri koos rõivaste ja majapidamises vajalikku kraami täis pakitud kirstudega Stirlingisse. Järgnesid suuremad kaubasaadetised voodite ja mööbliga, hõbedaste ja muude lauanõudega, riidekraami ja kuivtoiduainetega ning niisuguste köögis vajalike asjadega nagu potid, pannid ja praevardad.
