Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu. John Guy

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu - John Guy страница 11

Автор:
Жанр:
Серия:
Издательство:
Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu - John Guy

Скачать книгу

et edaspidi peaks ta jagama asevalitseja kohta Marie de Guise’iga. Viimase populaarsus oli järsult tõusnud, sest tema prantsusemeelset poliitikat seostati šotlaste vabastamisega vanast vaenlasest. Teda ei süüdistatud üldse selles, mis Henry VIII korraldatud hävitustöö rahvale põhjustas. Jäi mulje, nagu oleks üksnes tema võtnud Šotimaa huvisid tõeliselt südamesse. Kindlasti oli tema suguvõsal liitlassuhetes Prantsusmaaga oluline tähtsus: ilma Marie de Guise’ita poleks François I kindlasti nii agaralt šotlaste huve Inglismaa eest kaitsnud.

      Mary ema nägi nüüd siin oma võimalust. Tema soov oli olla üksinda asevalitseja, mitte kaasasevalitseja. Arran oli selle vastu ja mõlemad pooled kutsusid kokku rivaalitseva parlamendi ning ummikseis jäi püsima kuudeks. Viimaks klopsis Beaton kokku kompromissi, mille kohaselt Arran lubas kuulata Marie de Guise’i „nõuandeid ja soovitusi”. Sellest ajast alates istus Marie de Guise järjekindlalt riiginõukogu ja parlamendi istungitel, kus püüdis jätta muljet ühtsusest, ehkki tegelikult püüdis ta juhtida Šotimaad võimalikult rohkem Prantsuse orbiidile.

      Selle ebameeldiva kompromissi tõttu mõnevõrra kannatada saanud Marie de Guise’i võitlusvaimu tõstis ootamatu võit. Veebruaris 1545 tuli üle Tweedi jõe iidset kloostrilinna Melrose’i rüüstama inglaste röövsalk. Tagasiteel langesid nad aga väiksema Šoti väesalga korraldatud lõksu ja palju neist võeti vangi. See oli hoop Inglismaa mainele just hetkel, kui Henry VIII oli kõige haavatavam. Paradoksaalsel kombel tulenes see just tema edusammudest Prantsusmaal, kus ta oli hõivanud Boulogne’i ja seda kaitsnud, kui linn sisse piirati. Aga et seda kõvasti üles kiidetud vallutust kindlustada, oli Henry sunnitud linna ümbrusse positsioonidele kaevuma, mis aga sidus ta kätest-jalgadest. Ehkki Šotimaaga võrreldes oli Inglismaa küll vägev, oli see nõrk võrreldes Prantsusmaaga. Henry liitlane Karl V oli ta hüljanud, kuna tegi François I-ga separaatrahu. Nii pidi Henry sõdima üksi, tegema suuri võlgu ja piitsutama oma jõude viimse piirini.

      Pariisis hakkas üha rohkem Šotimaa asjade ajamist üle võtma dofään Henri. Nii tema kui ka de Guise’id õnnitlesid Mary ema soojalt õnnestunud lõksu puhul ja pakkusid edaspidisekski oma abi. 1545. aasta maikuuks olidki värsked abijõud valmis teele asuma, mis tõotas šoti ülikutele uusi toetusi. Miski ei tõotanud erilisi raskusi. Kui ekspeditsiooni juhiks määratud Jacques de Lorges, Sieur de Montgommery sai teada, et Marie de Guise on „talle toodud veinidest haigestunud”, andis ta käsu saata talle partii häid veine.

      Prantslased jõudsid kohale kuu ajaga. Kas François I ise ikka toetas seda ettevõtmist täiest hingest, on iseküsimus. Šotimaal tuli maale mitte rohkem kui 500 meest. Paraku ei läinud kõik nii hästi, kui algul tundus. Selleks, et maksta oma sõduritele, oli François sunnitud üles sulatama 10 000 kuldkrooni ning lasta sellele lisatud vase ja tinaga vermida 150 000 uut krooni. Need uued rahad jagati Lorges’i meestele välja, aga pettus tuli avalikuks kohe, kui prantslased kohale jõudsid ja elutargad Edinburghi kaupmehed ei olnud nõus võltsmünte vastu võtma.

      Kui sõjakäiguks sobiv aeg oli Boulogne’is lõppemas, tundis Henry VIII end küllalt kindlalt, et võiks pöörata pilgud Šotimaa poole. Ta saatis septembris Hertfordi uuesti üle piiri jätkama niinimetatud jõhkrat kosimist. Rajanud Newcastle’isse Tyne’i ääres tugipunkti, liikus Hertford 12 000 mehe eesosas Berwicki alla, puhkas kolm ööd ja marssis siis umbes 30 kilomeetrit mööda rasket künklikku maastikku sisemaale Kelso suunas. Seal pöördus ta lõunasse, liikudes põletades ja rüüstates ning kohalike elanike hulgas hirmu külvates edasi Jedburghi peale.

      Edasi ründas Hertford piiriäärseid külasid, korraldades tõelise hävitustöö peaaegu 5000 ruutkilomeetri suurusel alal. Ta alustas lubadusega põhjustada sama palju hävingut kui oma eelmise rüüsteretke ajal, aga hakkas peagi kiitlema, et saadab korda kaks korda rohkem kui toona. Siiski ei olnud see sissetung kaugeltki nii ränk kui eelmine. Hertford ei söandanud kaugemaale Šotimaale tungida, sest kartis Prantsuse abivägesid.

      Henry VIII oli vahepeal otsustanud Prantsusmaal panustada diplomaatiale. Šotimaa oli tema päevakorras esikohal: viimane pakkumine oli lubadus tagastada Boulogne François I-le, mille vastukaubaks oleks olnud Mary ja prints Edwardi abielu. Järgmisel kevadel sõitis Hertford Pariisi läbirääkimisi jätkama. Mõlemad riigid olid rahanduslikult kurnatud ja nii sõlmitigi vaherahu, mis puudutas ka Šotimaad. See võinuks anda mõlemale poolele hingetõmbeaega, kui poleks juhtunud midagi mõeldamatut.

      29. mail 1546 tehti Beatonile atentaat. Kolm kuud varem oli agar peapiiskop andnud käsu põletada juhtiv protestantlik reformaator George Wishart tuleriidal, kusjuures ta seoti posti külge ja tema külge riputati püssirohukotid, et etendus oleks võimalikult muljetavaldav. Kuna ketserite põletamine tuleriidal oli peaaegu ühtviisi ebapopulaarne nii katoliiklaste kui ka protestantide silmis, siis pööras Beatoni ettevõtmine avaliku arvamuse järsult tema vastu.

      Atentaadi korraldajad, rühm mõisnikke Beatoni kodukohast Fife’ist panid peamiselt pahaks tema mõjuvõimu ühiskonnas ja poliitikas. Ilma tema nõusolekuta ei toimunud midagi, aga vandenõulaste ninamees, Fife’i šerif Norman Leslie oli seadnud kahtluse alla Beatoni õiguse olla kohtumõistja. Puhkenud tülis asusid Leslie sõbrad teda toetama, kusjuures otseselt oli asjasse segatud ka Henry VIII saadik Sadler. Soovimata piirduda lihtsalt inglaste ebamäärase toetusega, oli ta neid lausa rahastanud, kuna uskus, et kui Beaton on surnud, variseb kogu prantsusemeelne leer kokku.

      Hommikul kella viie ja kuue vahel ilmus rühm salamõrtsukaid Saint Andrewsi lossi peasissepääsu juurde. Sisse pääseti koos müürseppadega, kes tulid tööle ja kohtusid ka Beatoni armukese ning tema kaheksa lapse ema Marion Ogilvyga, kui too lahkus nagu tavaliselt lossist tagaukse kaudu, et minna sisseoste tegema. Kui oldi juba sees, võeti uksehoidja käest võtmed. Seejärel läks Leslie siseõue ja käsutas teenijad ning töömehed sealt minema ning läks siis uuesti tagaukse juurde juhuks, kui Beaton üritab sealtkaudu põgeneda.

      Beaton kuulis mingit müra ja püüdiski põgeneda, aga nähes, et see võimalus puudub, läks tagasi magamistuppa ja pani ukse riivi. Ta avas ukse alles siis, kui Leslie mehed kuhjasid ukse taha hunniku põlevaid süsi, istus siis toolile ja hakkas palvetama. See ei takistanud vandenõulasi, kes pidasid tüütult pika jutluse, milles kutsusid „nurjatut paavstlast” kahetsema, enne kui ta surnuks torgatakse. „Kõik on läbi,” olid Beatoni viimased sõnad. Seejärel riputas Leslie Beatoni alasti surnukeha lossimüürilt alla, sidudes köie saamiseks kokku mõned linad.

      Kui rahvas kogunes seda etendust jälgima, lasi keegi mees nimega Guthrie oma põlvpüksid alla ja kuses Beatoni avatud suhu. Mõrvarid, kes olid sunnitud end lossis barrikadeerima, et mitte võimude kätte langeda, toppisid seejärel laiba soolakirstu, mis visati ühte sügavasse pudelikujulisse vangikongi. Tegu oli väga iseäraliku kättemaksuga – surnukeha oleks võinud vabalt heita lossi tagakülje müürilt merre – sest mõrtsukate sõbrad olid olnud vangis just siin Beatoni juures. Sellele ebaharilikule vangikongile andis otsida samaväärset kogu Euroopast, sest sealt polnud mingit väljapääsu peale „pudelikaela”, ja ka siis oli selleks vaja ülevalt alla lasta köis või nöörredel. Ja kuna kong oli uuristatud kaljusse allapoole merepinda, oli sees kuulda lainete mühinat.[2.] Niisugune vandenõu oli täiesti kooskõlas toonase veritasul rajaneva klannipoliitikaga.

      Henry VIII oli äärmiselt rahul. Tema nägi selles mõrvas läbimurret oma kampaanias „vana liitlase” lõplikuks hävitamiseks. Ta poleks saanud rohkem eksida. Kui Beatonil oli olnud üldse mingit mõju, siis just tema oli Šotimaal stabiliseeriv tegur. Nüüd pöördus avalik arvamus veelgi rohkem Prantsusmaale soodsamaks.

      Ülikud tulid kiiruga kokku ja valisid Beatoni asemel kantsleriks Šoti mägismaa idaosa tähtsaima katoliikliku ja prantsusemeelse Gordoni klanni juhi krahv Huntly. Mitu inglisemeelset ülikut kasutas juhust, et minna üle prantsusemeelsete leeri. Fife’is endas toimus aga järsk muutus rohujuure tasandi avalikus arvamuses: need mõisnikud ja nende poolehoidjad, kes oli aidanud atentaadi korraldajaid, muutusid peaaegu üleöö

Скачать книгу