kes püüab „võita kauni ja ausa daami, kes on teie õetütar, südant”.
Varsti pärast jõule tegi Antoinette de Bourbon Mary emale teatavaks kuninga seisukoha, et kõiki kuningapere lapsi hakatakse koos õpetama. See oli selge traditsioonide murdmine, aga Henri soov oli, et lapsed „harjuks üksteise seltskonnaga”.
Ühelt poolt mõtles ta tõepoolest nii. Tema soov oli, et Mary ja Élisabeth, tema enda vanem tütar, kasvaks üles nagu õed ja et dofään puutuks Maryga kokku sundimatus, ehkki kontrollitud õhkkonnas. Teine, varjatud asjaolu seisnes selles, et Mary šotlastest saatjaskond või vähemalt sinna kuuluvad mehed, kippusid kujunema koormavaks. Šotlased polnud Prantsuse õukonnas kuigi populaarsed oma kõrgest positsioonist hoolimata, kuulusid nad ju kuningliku ihukaitse ehk garde écossaise’i koosseisu. Prantsuse õukonnaetiketi standardite järgi olid nad jämedakoelised ja tahumatud. Nüüd küpseski Henril soov saata juba Šotimaal Mary teenistusse asunud ohvitserid tagasi kodumaale.
Keeleoskus oli esmane tegur. Esialgu oskas Mary ainult šoti keelt ja peaaegu üldse mitte prantsuse keelt. See pidi kiiresti muutuma. Samuti kerkis küsimus kõige selle maksumusest, sest Mary ema polnud määranud oma tütre kaaskonnale töötasu ja Henri ei soovinud rahastada kõikide kuninglike laste majapidamiskulusid eraldi, kuna ühiselt oli lihtsam oma eesmärke saavutada. Uue elukorralduse kohaselt tuli kõikidel rääkida prantsuse keelt ja täita protokolli nõudeid. Mary ja dofääni saatjaskond ühendati. Viimase õed ja nende teenijad paigutati samasse hoonesse luksuslikku korterisse koos Mary ja tema kammerneitsitega ning kõik nad olid d’Humières’ ja tema abikaasa alluvuses.
Mary meessoost saatjad peale mõne vähese erandi tõrjuti kõrvale ja ka naiste poolel tehti muudatusi. Esialgu saatsid neli Marie’d Maryt igal pool, aga kui ta oli end sisse seadnud ja näis end uues keskkonnas vabamalt tundvat, saadeti nad umbes kuue kilomeetri kaugusele Poissysse dominiiklaste kloostrikooli õppima prantsuse keelt, mistõttu ka Mary oli nende äraolekul sunnitud rääkima ainult prantsuse keelt. Isegi tema vana hoidja Sinclair tundis end tõrjutuna. Tema endine positsioon taastati, kui Mary ema tema kaitseks sekkus, aga tema soovi mitte süüa koos prantslannadega ei rahuldatud. Sinclair oli tüdinenud sellest, et teised teenijad ja kuningapere lapsed suhtuvad tema šotlaslikku käitumisviisi üleolevalt. Palvetest hoolimata oli ta sunnitud elama ja töötama koos inimestega, kelle Henri määras personali hulka, et hoolitseda tema tütarde eest.
Peaaegu täieliku vastandina võis leedi Fleming tunda end kindlalt. Ta oskas soravalt prantsuse keelt, oli šotlasega abielus ja tema kohta arvati, et tal „on kõik omadused, mida võib soovida”. Aga siingi oli varjatud asjaolusid. Pealtnäha jäi mulje, et Mary ei saa hakkama ilma guvernandita, keda noor kuninganna justkui ei pidanud jagama teiste lastega. Niisiis sai Fleming õiguse juhendada Maryt teenivaid naisi, ehkki see tekitas seoses kuludega vaidlusi d’Humières’ ja (hiljem) d’Urféga.
Tõde seisnes aga selles, et kaunist ja meelast Flemingist oli saanud Henri II viimane armuke. Kuningas koguni kirjutas Mary emale, et Flemingit talle kiita. „Loodan, et hindate seda hoolt, vaeva ja suurt tähelepanu, mida minu sugulane leedi Fleming ilmutab päevast päeva meie väikese tütre ja šotlaste kuninganna isiku vastu,” märgib kuningas mitte just kõige siiramalt. „Pean tema lapsi ja peret kindlasti alati meeles.”
Ühel ööl üllatas armukade Diane de Poitiers kuningat, kui too oli äsja nautinud tema rivaali embusi. De Poitiers tegi stseeni ja süüdistas Henrid šotlaste kuninganna häbistamises, kuna laskus armuafääri viimase teenijaga. Hiilides läbi Mary ruumide kohtamisele armukesega ja sealt tagasi tulles olevat Henri seadnud kahtluse alla ka noore kuninganna maine.
Henri ei teinud Diane’i protestidest väljagi, aga nagu alati, jäi viimane sõna naisele. 1551. aastal jäi leedi Fleming lapseootele. Ta sünnitas poja, Henri d’Angoulême’i, mida peeti saatuslikuks veaks. See tegi kuninga armuloo avalikuks ja põhjustas nilbeid kuulujutte. Diane asus otsekohe kuningliku perekonna head nime kaitsma ja põlu alla sattunud Fleming saadeti otsekohe Šotimaale tagasi ning pidi jätma oma tütre, ühe neljast Mariest, Prantsusmaale maha.
Ehkki siin oli palju uut ja huvitavat, tundis Mary siiski oma lihase ema järele väga suurt igatsust. Aprillis 1550, kui oli lahus oldud juba peaaegu kaks aastat, rõõmustas ta väga, kui kuulis, et ema kavatseb tulla talle külla. Mary rõõm oli segatud kurbusega, sest tema vanaisa Claude, hertsog de Guise oli hiljuti Joinville’is pärast kaks kuud kestnud haigust 54-aastasena surnud. Mary kirjutatud esimene ametlik kiri oli formaalne diplomaatiline soovituskiri Sieur de Brézéle, kelle Henri II otsustas saata Šotimaale kurba uudist teatama.
Maryt peeti liiga nooreks, et osaleda vanaisa matusel, ja nii esindas teda asemik. Mary emal polnud samuti võimalik kohale tulla, mistõttu Mary ka pisaraid valas. „Kaotasin parima isa, keda üks laps on kaotanud,” öelnud ta ema vennale François’le, kes päris isa hertsogitiitli.
Marie de Guise otsustas külaskäiku kiirendada ja valides sõiduks garderoobi, pidas ta nõu Diane de Poitiers’ga – kes oli alati olulisem moe määraja kui Caterina de’ Medici – Saint-Germainis seoses leinaajaga kehtivate protokollinõuete üle. Henri II hoolitses Marie sõidu korraldamise eest, hankides Inglise riiginõukogust talle diplomaatilise passi, sest erinevalt tütrest polnud ema kuigi tugeva sisikonnaga ja kippus kergesti jääma merehaigeks. Ta kartis pikka meresõitu Šotimaalt ja eelistas aeglasemat teekonda maad läbi Inglismaa, nii et meritsi jäi läbida ainult lühike vahemaa Doveri sadamast üle La Manche’i.
Ema plaanidest erutatud Mary saatis Antoinette de Bourbonile emotsionaalse kirja. Ta lihtsalt pidavat kirjutama, ütleb ta selles, et ka vanaema saaks osa „sellest rõõmsast teatest, mida ma äsja kuninganna käest ema tulekuga kuulsin”. Kiirustades kirja lõpetama jäi Maryl mõni sõna vahele, aga asja mõte on selge. Ema küllatulek „oleks mulle suurim õnn, mida ma siin ilmas oskan soovida … Palun teid, madame, vahest peate võimalikuks suurendada minu rõõmu veelgi ja külastate mind peagi, seniks aga varute kannatust, nagu te olete alati osanud niisugustel puhkudel teha.” Mary oli kahe aasta jooksul omandanud prantsuse keele. Kiri oli stiililt rutakas, aga grammatiliselt laitmatu.
Mary ema külaskäigul oli ka poliitiline eesmärk. Henri II kavatses tähistada suurejooneliselt Inglise vägede väljatõrjumist kindlustest ja garnisonidest Šotimaal ning Boulogne’i kindlustustest. Osalema pidi kogu õukond ja ka Henri kaugemad sugulased ning mingeid kulutusi ei peetud liiga suureks. Marie de Guise’ile ja tema Šoti kuningannast tütrele oli pidustustes ette nähtud keskne osa.
Mary ema ei tulnud üksi. Ta võttis kaasa peaaegu kogu Šoti õukonna, tähelepanuväärsel kombel ka inglisemeelsed lordid, kes olid olnud aastaid Henry VIII ja Somerseti leeris. Tema eesmärk oli üheselt selge. Ta soovis tugevdada omaenese väljavaateid saada ainsaks Šotimaa asevalitsejaks – olid ju kõik teised kandidaadid, nii prantsuse- kui ka inglisemeelsed, tunnistanud Haddingtoni lepingut – ja siduda ülikud nüüd vana liitlasega. Mõlema eesmärgi saavutamisele aitas palju kaasa Henri II ülim külalislahkus ja heldelt jagatud uued toetused.
Peamised pidustused leidsid aset Normandia pealinnas Rouenis oktoobrikuus. Rooma keisririigi eeskujul oli kõrghetk kuninga triumfaalne sissemarss linna juubeldava rahvahulga silme all selleks puhuks spetsiaalselt püstitatud triumfikaare alt. Niisugune rituaal oli renessansiajastul klassikaline, aga teostati siin homeroslikus mõõtkavas, võidukate väejuhtide klassikalistesse mundritesse riietatud sõdurid ja näitlejad marssisid kuninga ja õukondlaste eest läbi, kusjuures emaga kohtumisest üliõnnelik Mary ja Marie de Guise istusid aukohal sinikuldses vaatepaviljonis Seine’i läänekaldal.
Rongkäigu eesotsas liikus sõjatrofeedega koormatud triumfivanker, millele järgnes maaliline stseen, kus „ükssarved” – tegelikult spetsiaalse peaehtega valged hobused – vedasid vaatajate eest mööda Valois’de dünastia sõjalisi võite sümboliseerivad platvormid, kuhu olid kuhjatud Šotimaal
