võetud „vangid”, kes veeti läbi tänavate ahelais. Kõige uhkemini kaunistatud parv oli reserveeritud stseenile, mis kujutas Henri II koos lastega. Kuningat oli kujutatud Rooma keisrina, keda ümbritsevad järeltulijad, kusjuures Prantsuse „keisrikrooni” hoidis tema pea kohal Zeusi tütar ja toonase kangelasliku aja muusa Kalliope.
Järgnes umbes 50 Brasiilia pärismaalasteks grimeeritud mõlemast soost näitlejat, kes marssisid läbi tänavate ihualasti ja korraldasid siis kahe suguharu vahelise lahingu. Kogu stseenile, mis etendati vaateplatvormi ees, andsid värvi pärismaalaste onnid, telgid, palmipuud ja metsloomad. Pärismaalased küttisid loomi, küpsetasid lõkkel toitu ja tegid kaupa Prantsuse garnisoni sõduritega. Lõpuks puhkes suur lahing, kus läksid käiku vibud ja nooled ning mille lõpuks põletati kaotanud hõimu osmikud maha. See oli puhtakujuline massimeelelahutus, mis trumpas üle kõik eelmised, ja rahvas möirgas vaimustusest.
Viimase vaatemänguna etendati Seine’il „Prantsuse” ja „Portugali” sõjalaevade merelahingut, kus osalesid tõelised laevad, mille lastis olid ka vaadid püssirohuga. Meremehed tegid pauku tõelise suurtükiga, aga arvatavasti ilma kuulideta. Paraku juhtus see, mida oli karta ja üks püssirohuvaat plahvatas, laev läks põhja ja meeskond kaotas elu. Järgmisel päeval korrati kogu etendust asenduslaevaga, aga juhtus täpselt sama lugu ja surma sai veel hulk meremehi.
Kogu etendus oli võimas visuaalne manifest, milles keskne osa oli antud Šotimaale ja seetõttu nautisid šotlaste kuninganna ja tema ema eriti suurt tähelepanu. Henri II pidas ennast Šotimaa kaitsjaks, kelle võidud tõid vabaduse Šotimaale ja Boulogne’ile. Pidustuste ühendav teema oli dofään. Just tema ja mitte Henri II ise oli see keskne kuju, kelle ümber kogu misanstseen oli lavastatud, sest teda kujutati juba kroonitud šotlaste kuninganna abikaasana. Ta oli tulevane Šotimaa ja Prantsusmaa kuningas ning kuna Mary võis Tudorite dünastia rajaja Henry VII lapselapselapsena pretendeerida ka Inglismaa troonile, võis temast saada ka seaduslik Inglismaa kuningas. Seega oli ta kolmekordne troonipärija. Mary abielu kaudu dofääniga oli Valois’de dünastial võimalus realiseerida oma potentsiaal ja rajada Prantsuse-Briti impeerium, mis ulatub Briti saartele ja siis juba üle Atlandi Brasiiliasse, kuhu Prantsuse kaupmehed olid juba jõudnud ja ohustasid Portugali kaubandussidemeid.
Isegi see, et Henri II valis pidustuste kohaks Normandia, oli tähendusrikas. Tegu oli ju Inglismaale lähima provintsiga, millel olid ajalooliselt kõige tihedamad sidemed Inglismaaga. Samuti oli see piirkond, kus de Guise’id kogu aeg suurendasid oma maavaldusi ja leidsid poolehoidjaid. Kõige selle valgusel oli niinimetatud Prantsuse-Briti projekt lihtsalt nende plaanidest kõige hulljulgem. Hertsog Claude de Guise oli välja mõelnud kava, kuidas suurendada oma suguvõsa tähtsust Valois’de dünastia võimu all olevas riigis. Nüüd oli ta surnud ja tema pojad pidid selle kava ellu viima.
Kogu projekt toetus Maryle. Henri II loogika lähtus dünastia huvidest. Henry VIII testament määras troonipärimise korra Inglismaal. Kui Henry VIII ainus ellu jäänud poeg Edward VI sureb pärijateta, siis läheb pärimisõigus kuninga testamendi kohaselt naisliinile. Niisiis oleks Edwardi võimupärija tema vanim õde Mary Tudor ja kui temagi peaks lastetuna surema, siis tema noorem õde Elizabeth Tudor.
Katoliiklaste arusaama kohaselt oli aga Mary Tudori seaduslik pärija šotlaste kuninganna Mary. Nende arvates oli Elizabeth ebaseaduslik laps. Tema ema oli Anne Boleyn, kellega Henry VIII oli abiellunud, kui tema esimene naine Catherine Aragónist oli veel elus. Paavst ja katoliku kirik ei tunnistanud Anne Boleyni Henry VIII seadusliku abikaasana, nimetades teda konkubiiniks. Henry ise oli temast lahti öelnud, lahutanud temast ja lasknud ta 1536. aastal hukata, Elizabeth aga kuulutati ebaseaduslikuks lapseks parlamendi otsusega, mida pole hiljem kunagi tühistatud. See jättiski alles võimaluse kuulutada Šotimaa kuninganna Mary trooninõudlejaks, ehkki Henry VIII püüdis just nimelt seda võimalust takistada.
Henry oli alati arvamusel, et testamendiga saab ta kehtestada troonipärimise korra ja sellega välistada Stuartite püüdlused ning ta uskus, et ongi asja nii korraldanud. Ta oli veel täpsustanud, et kui kõik tema lapsed surevad järeltulijateta, siis pärivad trooni tema noorema õe Suffolki hertsoginna Mary lapsed. Henry oli Greenwichi lepingu tühistamise pärast Šotimaa peale nii vihane, et pani Stuartite liinile veto. Tegu oli kalkuleeritud ninanipsuga.
Ehkki parlament kiitis Henry lahenduse 1544. aastal vastu võetud kolmanda pärilusseadusega heaks, toetus see siiski ühele märkimisväärsele asjaolule. Kui troonipärimisõigust oli võimalik edasi anda ka naisliini mööda, siis tulid mängu ka Henry vanema õe Margaret Tudori järeltulijad. Mitte keegi, kes pidas silmas troonipärimise korda, ei saanud jätta tähelepanuta Margareti esimest abielu Šotimaa kuninga James IV-ga. Nende poja James V tütar oli Šotimaa kuninganna Mary, kes oli ühtlasi Margareti lapselaps ja Henry VII lapselapselaps.
Mary väljavaade nõuda endale Inglise trooni oli kõigest väike tume pilveke silmapiiril seni, kuni Edward VI või Mary Tudor olid veel elus, sest nende õigused troonile olid väljaspool kahtlust. Aga võrreldes Elizabeth Tudori õigustega olid Mary võimalused vähemalt sama tugevad. Üksnes kolmandast pärilusseadusest oli vähe, et kaitsta Elizabethi õigust troonile, aga Henry VIII oli katkestanud suhted paavstiga kümme aastat enne kui kõnealune seadus vastu võeti, ehkki katoliiklased, kes ikka veel moodustasid ülekaalukalt suurema osa Inglismaa elanikest, skismaatilise parlamendi kehtestatud seadust ei tunnistanud.
Pärast triumfaalseid pidustusi ja tugevat toetust de Guise’ide ambitsioonidele viibis Marie de Guise Prantsusmaal veel üle aasta, oli tütre juures Pariisis ja Saint-Germainis, Joinville’is ja Blois’s ning viis seejärel oma šotlastest saatjaskonna ringsõidule mööda riiki. Ringsõit oli sama väärikas kui kuninga oma ja tema šoti saatjaskond oli ilmselt üsnagi kurnatud, aga mis palju tähtsam, see jättis neile sügava mulje. Pealegi olid nad nüüd kindlasti ka märksa rikkamad, sest Henri II polnud kunagi varem olnud nii heldekäeline kui enne seda ja kulutas ajavahemikus 1548–1551 oma Prantsuse-Briti projektile viis miljonit liivrit ehk viis korda rohkem kui François I kulutas Šotimaa asjade ajamiseks kogu oma võimuloleku aja jooksul.
Ringsõidu katkestas melodraama, mis lõppes traagiliselt. Aprillis 1551 paljastati Amboise’s vandenõu eesmärgiga mõrvata šotlaste noor kuninganna. Üks pärast Saint Andrewsi lossi piiramist prantslaste kätte vangi langenud šotlane otsis võimalust kätte maksta. Ta muutis nime ja astus Šoti kaardiväkke ning sai juurdepääsu kuninglikesse ruumidesse, kus kavatses teha Maryle atentaadi, ostes selleks ära tema koka, et too mürgitaks Mary tema lemmikmagustoidu, küpsetatud pirnidega. Keegi aga lobises midagi ja vandenõu paljastati. Peamine vandenõulane pääses põgenema, läks kõigepealt Iirimaale ja sealt Šotimaale, kus aga tabati ja saadeti tagasi Prantsusmaale, et ta seal kohtu alla anda ja hukata. Mary kas ei saanudki sellest teada või ei lasknud end niisugusest napist pääsemisest häirida, tema ema mure oli aga nii suur, et ta haigestus ja pidi heitma voodisse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
