vaadates...”
„Mida? Juba? Ta pole veel Surmaväravanigi viidud.”
„Mis sellest?”
„Te tegutsete pika elueaga tüüpide kohta kohutavalt kiiresti.”
„On põhjuseid.”
„Oled täna väga kidakeelne, kas pole?”
„Kui räägiksin sulle Draakoni Koja sisepoliitikast, oleks see sulle kohutavalt tüütu. Ja siis peaksin su tapma, et sa selliseid asju tead. Nii et parem sulle mitte probleeme tekitada.”
„Hea mõte,” ütlesin. Loiosh nihutas end mu õlal, ilmselt rahutuks muutudes.
„Nagu ma ütlesin, tema vara üle vaadates avastasime teatud asju.”
Ta peatus. Ootasin. Ta jätkas.
„Tal oli suur kollektsioon Morganti relvi. Väga suur. Sadu relvi.”
Surusin judina maha. „Oletan, et põhjus, miks tal need on, ei puutu samuti minusse.”
„See on tõsi. Ja muide, ka mina ei tea, miks tal need on.”
„Mis nendega siis on?”
„Veetsin eile suure osa päevast neid uurides. Mind huvitavad sellised asjad.”
„Eriti kui neid on palju.”
Ta silmad kitsenesid hetkeks, siis ta ilmselt otsustas seda märkust eirata. „Niisugused relvad,” jätkas ta, „esindavad võimu. Mõned meist ihkavad võimu, mõnda ohustavad võimuihkajad.”
„Kumb sina oled?”
„Esimene.”
„Ma teadsin seda,” ütlesin. „Ma ei oodanud, et sa seda tunnistaksid.”
„Miks mitte?”
Ma ei saanud vastata, nii et ma ei teinudki seda. „Jätka,” vastasin. „Kes on vaenlane?”
„Sa oled päris kiire taibuga.”
„Jah, kuid mu arst ütleb, et see on ravitav.”
„Ta mõtles, et see on hea, boss.”
„Ma tean seda.”
„Jah,” ütles Morrolan. „Ma usun, et mind ootab ees konflikt kellegagi nende relvade pärast.”
„Kes see võiks olla?”
„Ma ei tea. On mõned võimalused. Kõige tõenäolisem on... noh, see pole tähtis.”
„Ah nii?”
„Selle jaoks, mida sinult vajan, ei pea sa seda teadma.”
„Kui õnnelik kokkusattumus. Mida sa siis vajad?”
„Vajan, et korraldaksid varastatud relvade jälitamise.”
„Kas mõned relvad on varastatud?”
„Mitte veel,” vastas ta.
„Kui kindel sa varastamiskatses oled?”
„Üsna suurel määral.”
„Miks?”
„Ka see pole tähtis. Mina kaitsen neid, nagu ka mõned teised. Kui keegi tahab varastada üht või rohkemat neist, peab ta palkama ekspertvarga, ja see tähendab Jheregit, ja see tähendab...”
„Et võin järele uurida, mis sellest on saanud. Mõistan.”
„Boss, sa võid sellega probleemidesse sattuda.”
„Ma tean.”
Nõjatusin tagasi ja vaatasin Morrolani. Ta vastas mu pilgule. Hetke pärast ütlesin: „Sel juhul pole minust kasu, Morrolan. Kui ma midagi teada saaksin, siis ma ei usu, et tahaksin sellest sulle rääkida. See on Jheregi-asi, tead?”
„Muidugi tean, jah.” Ta kortsutas kulmu ja paistis mõtisklevat.
„Teiselt poolt,” ütles ta, „selle järgi, mis ma sinu – see tähendab, Jheregi – tööst aru saan, siis see, kes varastas, poleks tõenäoliselt rohkemat kui tööriist, kelle palkas keegi teine, kas see on õige?”
„Jah,” vastasin, mitte eriti õnnelik selle üle, kuhu vestlus tüüris.
„Noh, siis, kas sa saaksid ehk välja uurida...”
„Võib-olla,” tunnistasin.
„Mida selleks vaja oleks?”
„Raha. Palju raha.”
„Mul on raha.”
„Ma siiski tahaksin järele mõelda. See võiks panna mind olukorda, mille suhtes ma pole kindel, kas see mulle meeldiks.”
„Ma mõistan. Kuid mõtle siiski järele. Võiksin sulle pakkuda...”
„Ära ütle mulle. Ma ei taha ahvatlusse sattuda. Ma annan sulle teada.”
Ta noogutas ega surunud peale, mis teenis talle minu poolt mõned plusspunktid.
„On veel üks asi,” ütles ta.
Hoidsin irooniat tagasi ja ootasin.
„Baritti surma asjaolud...”
„Mis ei puutu minusse.”
„...on lisaks muudele asjadele näidanud mulle Musta Lossi turvasüsteemi haavatavust.”
„Kuidas, palun?”
„Baritti surma asjaolud...”
„Ma kuulsin seda, ma lihtsalt ei mõista. Kuidas on loss haavatav, mis heljub poole miili või rohkema kõrgusel? Välja arvatud alla kukkumine, muidugi.”
„See pole tõenäoline.”
„Mul on hea meel seda kuulda. Olen alati tahtnud küsida, miks mu kõrvad lukku ei lähe, kui üles teleporteerun?”
Ta paistis kavalana, kuid ei ütelnud mulle. „Ilmselgelt,” ütles ta, „võib sellesse lossi tungida igaüks, kes oskab teleporteeruda ja varjata end minu valvurite eest.”
„Sul pole julgeolekuabinõusid?”
„Mõned on, kuid neid pole küllalt. Mulle paistab, et sinust võiks olla pisut abi, kui ütleksid, kuidas saaksin neid parandada.”
Mõtlesin selle üle ja taipasin, et ma tean täpselt, mida võiks ette võtta. „Jah, ma võin seda teha.” Kaalusin hetkeks tasu kohta küsida, kuid järele mõeldes
