Vlad, see oleks Draakon. Selles probleem ongi.”
Kragar oli kunagi olnud Draakon, tema peaks teadma. Kuigi ta praegu oli Jhereg, pidi ta ikkagi teadma.
Uurisin Kragarit. Ma tundsin teda paremini kui ükskõik keda neist, keda ma üldse ei tundnud. Olime töötanud koos ihukaitsjatena, kui ma esmakordselt Jheregi tulin, ja sellest peale koostööd jätkanud. Ta oli ainus dragaeralane, keda ma ei vihanud, välja arvatud ehk Kiera. Aga kui järele mõelda, oli Kiera mulle jätkuvalt mõistatuseks.
Kragar oli vapper ja pelglik, sooja südamega ja õel, lõbus ja pühendunud, sõbralik ja täiesti halastamatu; tal oli ka kummaline võime või puue sulanduda ümbruskonda nii täielikult, et võisid otse tema poole vahtida, mõistmata, et ta oli seal.
Ma ei suutnud meenutada oma ainsatki ideed, mida ta poleks külma veega maha jahutanud, ega ainsatki, milles ta poleks mind mõõgapidemeni toetanud – vahel lausa otseses mõttes.
„Mis lahti on?” küsis ta.
„Ma mõtisklen.”
„Kas sa ei võiks seda omaette teha?”
„Oh, kas keegi on siin?”
„Sa oled naljavend, Vlad.”
„Igal juhul,” ütlesin, tõstes vestluse üles sealt, kus see keset põrandat lebas, „selles peitub palju raha.”
Kragar häälitses viisil, mida ma kirjeldada ei püüa. Tunnetasin, et Loiosh hoiab tagasi mõningaid märkusi. Paistab, et ümbritsen end kaaslastega, kes arvavad, et olen idioot, ja see tõenäoliselt ütleb minu kohta midagi sügavat ja tähendusrikast.
„Nii,” ütlesin, „kelle me sellele tööle paneme?”
„Ma ei tea. Võib-olla peaksime ise sinna minema ja asjad üle vaatama.”
„Ma kartsingi, et sa niimoodi ütled.”
Ta heitis mulle hämmeldunud pilgu, mis kiiresti kadus. On asju, milles dragaeralased ja inimesed kunagi teineteist ei mõista, ja hinge hävitavad relvad on ilmselt üks neist. Ma mõtlen, nad vihkavad neid sama palju või rohkemgi kui meie, kuid dragaeralastel pole tavaliselt sellist kõikehaaravat hirmu, mida niisugused relvad inimestes tekitavad. Ma ei tea, miks see nii on.
„Kuidas me sinna saame?”
„Üürin tõlla.”
Baritt oli elanud nelinurkses, hallis kivimajas, Adrilankha äärelinnas, läänepoolsetes mägedes. Ta tõenäoliselt nimetas seda lossiks. Ma võin nimetada oma tuunikat tooliks, kui tahan. Sellel oli kolm korrust, suur eesuks, paar teenrite sissekäiku, mõned klaasaknad ja järsult langev katus. Ta valdused paistsid mulle liiga kaljustena ja muld liiga liivasena, et see väga hea oleks. Talupoegi oli tööl, kuid mitte väga palju. Paar valvurit olid peaukse ees, Draakoni Koja livreedes. Kui Kragar ja mina lähenesime, nägin üht, kes kandis sama embleemi, mida Morrolani inimesed kasutasid; teisel oli märk, mida ma ära ei tundnud.
Harjutasin vestlust, mida kavatsesin nendega pidada. Ma ei jaga seda teiega, sest tegelik vestlus tuli välja teistsugune.
„Baronet Taltos?” küsis Morrolani märgi kandja.
Noogutasin.
„Palun tulge sisse.”
Ausõna, vestlus, milleks olin valmistunud, oleks olnud palju lõbusam. Kuid sain kompensatsiooni. Valvur küsis: „Pidage – kes tema on?”, esmakordselt Kragarit märgates.
„Mu partner,” ütlesin, itsitust maha surudes.
„Hüva,” lausus ta.
Vaatasin teist valvurit, kes püüdis ilmetuna paista. Mõtisklesin, kelle heaks ta töötada võiks.
Läksime Kragariga sisse.
Vaevalt üle läve jõudnud, tabas mind tunne, nagu siseneksin teistsugusesse maailma – ma mõtlen, jäi mulje, nagu oleksin kahe sammu vahepeal lahkunud Dragaerast ja sisenenud paika, mis oli vähemalt sama võõras nagu mu Ida esivanemate kodumaa. Esimeseks üllatuseks oli see, et kiviuksest sisse tulles jõudsid fuajeesse, mis oli täis pruuni klaasi – vaase, kandelaabreid, tühje karahvine ja teisi klaasesemeid, mis asusid tumedast puust pjedestaalidel või riiulitel. Seinad olid värvitud mingit värvitooni, millel õnnestus püsida kusagil valge ja kollase vahepeal, kus ükski värv ei tohiks ellu jääda, muutes kõik erksaks ja lõbusaks ja täiesti teistsuguseks kui kõigil teistel Draakoniisandatel, kellest olin kunagi kuulnud või keda kohanud – ja kindlasti teistsuguseks kui Baritt, keda olin kohanud Surnute Radadel.
Mu mõtisklust katkestas Kragari ütlus: „Uh... boss? Kuhu me läheme?”
„Hea küsimus.” Enamik võlureist töötas kas keldris, kuhu oleks kõige mõistlikum panna raskeid esemeid, mida võis vaja minna, või tornis, kus oleks kõige väiksem risk kogu maja minema pühkida, kui midagi valesti läheb. Baritti puhul võis selleks olla tõenäoliselt mingi juhuslik ruum juhuslikus paigas, kus tal mugavam oli.
Loiosh niheles mu õlal närviliselt. Lahkusime fuajeest ja jõudsime mingisugusesse elutuppa, kus oli veel rohkem pruuni klaasi ja karahvine kui teises ruumis, ainult et need olid täis. Seinal minust vasakul oli suur õlimaal Barittist, kus ta paistis tähtsa ja väärikana. Teisel pool tuba oli väike uks, mis võis viia kööki, ja paremale ning vasakule viisid koridorid; ühest pääses tõenäoliselt magamistubadesse jõudva trepini, teisest selle korruse teistesse tubadesse. Võtsime parempoolse ja leidsime laia, sirge, valgest poleeritud kivist trepi. Läksime tagasi ja proovisime teist koridori, mis paistis rohkem lubavat.
„Hei, boss.”
„Jah, Loiosh?”
„Mul on kuidagi naljakas tunne. See on nagu...”
„Meid jälgitakse, Vlad,” ütles Kragar.
„Pole üllatav,” vastasin.
„Mina märkasin esimesena.”
„Jää vait.”
„Ignoreerime seda, arvan,” ütlesin Kragarile. „Oleks kummaline, kui siin valveloitse poleks. Kas peaksime seda ust proovima?”
„Seda suurt rauaga tugevdatud ust, millele on raiutud ruun ja mida valvavad kaks Draakoniisandat, odad selle ees risti pandud? Miks see peaks olema just see õige uks?”
„Sa oled naljakas, Kragar. Jää vait, Kragar.”
„Kes sa oled ja mis põhjusel sa siin viibid?” küsis üks valvureist, naine, kes seisis nagu kuju, oda kindlalt ukse ette risti asetatud.
„Sa tead mõlemat vastust,” ütlesin.
Ta naeratas kergelt, mis muutis ta mulle meeldivamaks. „Jah, kuid ma pean küsima. Ja sina pead vastama. Või pead lahkuma. Või pean sind tapma.”
„Baronet Taltos, Jheregi Kojast, isand Morrolani ülesandel, ja hetkeks arvasin, et sa meeldid mulle.”
„Olen lummatud,” ütles
