Suverüütel. Джим Батчер

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Suverüütel - Джим Батчер страница 2

Suverüütel - Джим Батчер Dresdeni toimikud

Скачать книгу

lihtsalt ei ole sinu moodi.”

      Kummardusin ja krabasin ühe kärnkonna kinni. „Sa ei tea, millest sa räägid.”

      „Ma tean paremini, kui sa arvad,” ütles ta. „See on Susaniga seotud, eks? Eelmisel sügisel juhtus temaga midagi. Midagi, mida sa püüad olematuks teha. Võib-olla midagi, mida vampiirid tegid. Sellepärast ta läkski ära.”

      Sulgesin silmad ja püüdsin peos olevat konna mitte katki pigistada. „Lõpeta see jutt.”

      Billy ajas jalad harki ja lõua õieli. „Ei, Harry. Kurat võtaks, sa nagu kaod maa pealt, kontorisse peaaegu nägu ei näita, telefonile ei vasta, tihti ei tee ustki lahti. Me oleme su sõbrad ja me muretseme sinu pärast.”

      „Mul pole häda midagi,” ütlesin.

      „Sa oled vilets valetaja. Räägitakse, et punased toovad linna löögijõudu juurde. Et nad pakuvad oma fännidele täisvampiiri seisust, kui mõni neist peaks sind maha võtma.”

      „Põrguvärk,” pomisesin ma. Pea hakkas valutama.

      „Sul ei ole hea praegu üksi väljas käia. Ka mitte valgel ajal.”

      „Mul pole lapsehoidjat vaja, Billy.”

      „Harry, ma tunnen sind paremini kui enamik. Ma tean, et sa oskad asju, mida teised ei oska – aga see ei tee sinust Supermani. Igaüks vajab mõnikord abi.”

      „Mina mitte. Mitte praegu.” Toppisin konna kotti ja korjasin järgmise. „Mul pole selleks mahti.”

      „Ah jaa, see tuletab mulle meelde.” Billy tõmbas dressipükste taskust välja kokkuvolditud paberitüki ja vaatas seda. „Sul on kell kolm kokkusaamine kliendiga.”

      Vaatasin teda hämmeldunult. „Mida?”

      „Astusin su kontorist läbi ja kontrollisin sõnumid üle. Keegi proua Sommerset püüdis sinuga ühendust saada, nii et ma helistasin talle ja leppisin sinu eest kohtumise kokku.”

      Tundsin, et ärritun jälle. „Mida sa tegid?”

      Ta ilme muutus pahaseks. „Posti vaatasin ka üle. Kontori omanik saatis sulle väljatõstmise teate. Kui sa talle nädala jooksul ära ei maksa, siis viskab ta su välja.”

      „Mis kuradi asi annab sulle õiguse minu kontoris ringi nuhkida, Billy? Või minu klientidele helistada?”

      Ta astus mulle ette ja vahtis mulle trotslikult vastu. Pidin pilgu ta ninale koondama, et silmavaatamise riski vältida. „Ära aja nina püsti, Harry. Ma olen su kuradi sõber. Sa oled kogu selle aja oma korteris peidus olnud. Peaksid õnnelik olema, et ma aitan sinu asja päästa.”

      „See on minu asi, selles on sul kuradi moodi õigus,” kähvasin ma. Silmanurgast nägin poekäruga naist järjekordsel ringil möödumas ja kärurataste kriuksudes mu selja taha kõndimas.

      „Minu. Nagu üldse mitte sinu oma.”

      Ta lükkas lõua ette. „Tore on. Kuidas oleks, kui sa lihtsalt roomaks oma urgu tagasi, kuni sind veel sealt pole välja tõstetud?” Ta laiutas käsi. „Jumal hoidku, mees. Ma ei pea võlur olema, et näha, millal inimesel allamäge läheb. Sa piinled. Sul on abi tarvis.”

      Suskasin talle näpuga rindu. „Ei, Billy. Mul ei ole rohkem abi tarvis. Mul ei ole tarvis olla hoidjaks lastekarjale, kes arvavad, et kui nad on ühe triki selgeks saanud, siis võivad kihvade ja sabaga tasujateks hakata. Mul ei ole tarvis seda muret, et vampiirid võtavad sihikule need, kes minuga läbi käivad, kui nad mind kätte ei saa. Mul ei ole tarvis oma otsustes kahelda, mõeldes, kes veel haiget saab sellepärast, et mina hakkama ei saanud.” Kummardusin ja haarasin maast kärnkonna ning end uuesti sirgu ajades rapsasin Billyl riidest koti käest. „Mul ei ole sind vaja.”

      Loomulikult algas rünnak just siis.

      See ei kuulunud kavalate mõrvakatsete hulka. Mootor möiratas ja kompaktne must kastiga pikap kargas viiskümmend jardi eemal üle kõnniteeserva parki, jõnksles ja kaldus ühele küljele, rattad päikeses kõrbenud murusse vagusid kündmas. Pikapi kastis klammerdus paar meest käsipuude külge. Nad olid üleni mustas, kuni mustade päikeseprillideni mustade suusamaskide peal, ja neil olid ühesugused relvad – mini-Uzi laadsed automaadid.

      „Tagasi!” röögatasin ma. Haarasin parema käega Billyst ja tõukasin ta oma selja taha. Vasakuga raputasin välja rannet ümbritseva käevõru, mille küljes rippus rida tillukesi keskaja stiilis kilpe. Tõstsin vasaku käe pikapi poole ja kogusin oma tahte, koondades selle käevõru abil läbipaistvaks virvendavaks poolkeraks, mis äkki minu ja läheneva pikapi vahele laiali laotus.

      Pikap pidurdas järsult. Kaks püssimeest ei oodanud, kuni see päris paigale jääb. Nad sihtisid püssid ehtsa märulifilmi statisti tuledistsipliiniga enam-vähem minu poole ja tühjendasid padrunipidemed ühe kõmiseva valanguna.

      Kilbilt minu ees lendas sädemeid, kuule põrkas vingumise ja sisinaga igas suunas laiali. Käevõru muutus paari sekundiga ebamugavalt kuumaks, kilbi energia koormas fookust viimase piirini. Püüdsin seada kilpi sellise nurga alla, et lasud nii palju kui võimalik üles suunata. Jumal teab, kuhu kõik need kuulid läksid – lootsin vaid, et nad ei läbi tagasipõrkel mõnda lähedalolevat autot või juhuslikku möödujat.

      Relvad klõpsatasid tühjalt. Mõlemad püssimehed hakkasid rapsides, võhiklike liigutustega uuesti laadima.

      „Harry!” hüüatas Billy.

      „Mitte praegu!”

      „Aga...”

      Langetasin kilbi ja tõstsin parema käe – selle kehapoole oma, mis energiat välja saadab. Hõbesõrmus, mida nimetissõrmes kannan, on nõiutud salvestama veidi kineetilist energiat iga kord, kui mu käsivars liigub.

      Ma polnud sõrmust mitu kuud kasutanud ja selles oli lööki terve vaala jagu – vaevu julgesin seda püssimeeste peal kasutada. Nii suur jõud võiks ühe neist tappa ja see oleks põhimõtteliselt sama, mis lasta neil mind sõelapõhjaks tulistada. Lihtsalt mõjuks natuke aeglasemalt. Valge Nõukogu ei suhtunud leebelt kellessegi, kes rikkus võlukunsti esimest seadust: sina ei pea mitte tapma. Ühe korra olin sellest juriidiliste peensuste tõttu pääsenud, aga enam seda ei juhtuks.

      Surusin hambad risti, sihtisin löögi täpselt püssimeestest ühelt poolt mööda ja panin sõrmuse tööle. Läbi õhu sööstis puhas jõud, nähtamatu, ent käegakatsutav ja riivas esimese püssimehe ülakeha. Automaat prantsatas talle vastu rinda, löök kiskus päikeseprillid peast ja rebis riietest tükke välja, heites ta samal ajal tagasi ja pikapist välja, maha kuhugi teisele poole autot.

      Teine püssimees sai väiksema osa lööklainest. See, mis teda tabas, läks vastu õlga ja pead. Püss jäi talle kätte, aga päikeseprillid ta kaotas ja need tõmbasid suusamaski kaasa, tuues nähtavale ilmetu näoga poisi, kes ei saanud veel valimisealinegi olla. Ta pilgutas äkilise valguse käes silmi ja hakkas kohmitsedes uuesti püssi laadima.

      „Lapsed,” mörisesin ma uuesti kilpi tõstes. „Nad saadavad lapsi mulle kallale. Pagana pihta.”

      Ja siis pani miski mu kuklakarvad nii turri tõusma, et äärepealt oleksid jalad maast kerkinud. Kui püssiga poiss uuesti tulistama hakkas, heitsin pilgu üle õla.

      Vanadaam

Скачать книгу