tema näeb omakorda mind. Jah.”
Ta naeratas, jahe ja kaunis. „Vaadakem siis teineteist, härra Dresden, teie ja mina. Siis ma tean, kas teist võiks mulle mingit kasu olla. Kindlasti ei lähe see mulle midagi maksma.”
„Ma ei oleks nii veendunud. See on sedalaadi asi, mida jääd kaasas kandma.” Nagu pimesooleoperatsiooni arm või kiilaspäisus. Kui vaatad kellegi hinge, siis see ei unune. Mitte iialgi. Mulle ei meeldinud see suund, kuhu asi pöörama hakkas. „Ma ei usu, et see oleks hea mõte.”
„Aga miks mitte?” käis ta peale. „See ei võta ju kaua, härra Dresden, või kuidas?”
„Asi pole tegelikult selles.”
Ta suu tõmbus otsusekindlaks kriipsuks. „Saan aru. Sel juhul, kui vabandate mind...”
Seekord katkestasin mina teda. „Proua Sommerset, ma arvan, et te olete oma hinnangutes eksinud.”
Ta silmad välgatasid, viivuks paistis viha, jahe ja väga kauge. „Ah nii?”
Noogutasin. Avasin kirjutuslauasahtli ja võtsin välja paberiploki. „Jah. Mul on olnud raske aeg.”
„Teil ei saa ettekujutustki olla, kui vähe see mulle korda läheb.”
Tõmbasin välja sulepea, võtsin korgi pealt ja seadsin selle ploki kõrvale. „Mhmh. Siis tulete siia teie. Rikas, hunnitu – liiga hea, et olla tõsi.”
„Ja siis?” päris ta.
„Liiga hea, et olla tõsi,” kordasin ma. Võtsin kirjutuslauasahtlist .44-kaliibrise revolvri, sihtisin naisele ja tõmbasin kuke vinna. „Võite mind segaseks nimetada, aga viimasel ajal olen mõtlema hakanud, et kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis see tõenäoliselt ei olegi. Pange oma käed laua peale, palun.”
Ta kulmud kerkisid. Need oivalised silmad vajusid nii palju suuremaks, et silmavalged olid ümberringi näha. Ta liigutas neelatades käsi ja seadis peopesad kirjutuslauale. „Mida te oma arust teete?” nõudis ta.
„Kontrollin ühte teooriat,” sõnasin ma. Hoidsin relva ja silmad tema peal ning avasin teise sahtli. „Vaadake, mul on viimasel ajal vastikuid külalisi käinud. Nii et see pani mind natuke mõtlema selle üle, millist jama oodata. Ja ma usun, et teie olete mul nüüd paika pandud.”
„Ma ei tea, millest te räägite, härra Dresden, aga ma olen kindel...”
„Ärge nähke vaeva.” Tuhlasin sahtlis ja leidsin, mida vaja. Hetke pärast tõstsin sahtlist välja tavalise lihtsa vana metallnaela ja panin selle lauale.
„Mis see on?” ta peaaegu sosistas.
„Lakmustest,” laususin ma.
Siis nipsasin naela õrnalt sõrmega ja panin selle veerema üle kirjutuslaua tema täiusliku maniküüriga käte suunas.
Ta ei liigutanud varem kui sekundi murdosa enne seda, kui nael oleks teda puudutanud – aga siis läks liikvele, häguna, mis viis ta kaks pikka sammu mu kirjutuslauast eemale, ja lükkas ümber tooli, millel ta oli istunud. Nael veeres üle lauaserva ja kukkus kõlksatades põrandale.
„Raud,” ütlesin ma. „Haljas raud. Haldjatele see ei meeldi.”
Ta nägu vajus ilmetuks. Ühel hetkel oli seal olnud kõrk upsakus, suureline üleolek, reibas enesekindlus. Ent see lihtsalt kadus, jättes ta ilme külmaks ja kauniks ja eemalviibivaks ja täiesti tühjaks igasugustest tunnetest, kõigest äratuntavalt inimlikust.
„Kokkulepe minu ristiemaga kehtib veel mitu kuud,” sõnasin ma. „Ta pidi mu rahule jätma üheks aastaks ja üheks päevaks. Kaup oli selline. Kui ta üritab sellest välja vingerdada, siis ma saan pahaseks.”
Ta tunnistas mind selles tühjas vaikuses veel mõne pika viivu. Oli rahutukstegev näha niivõrd kaunist nägu nii võõrikuna, nagu oleks selle palge varjus luuranud miski, millel oli minuga vähe ühist, ja mis ei vaevunud pingutamagi, et mõista. See ilmetu mask pani mu kõri krampi tõmbuma ja ma pidin vaeva nägema, et relv käes ei väriseks. Ent siis tegi ta midagi, mis muutis ta veel võõramaks, veel hirmuäratavamaks.
Ta naeratas. Aeglane naeratus, julm nagu kidadega nuga. Kui ta rääkima hakkas, kõlas hääl sama armsasti nagu enne. Aga see oli tühi, vaikne, kummituslik. Ta hakkas rääkima ja see tekitas tahtmise talle lähemale küünitada, et selgemalt kuulda. „Taibukas,” pomises ta. „Jah. Mitte liiga hajevil, et mõelda. Just see, mida mul vaja.”
Külmavärin tantsiskles mööda mu selgroogu alla. „Ma ei taha mingeid probleeme,” ütlesin. „Mine lihtsalt ära ja me mõlemad võime teeselda, et midagi ei juhtunud.”
„Aga juhtus,” ümises ta. Paljalt ta häälekõla pani ruumi külmemana tunduma. „Sa nägid sellest loorist läbi. Tõestasid oma väärtust. Kuidas sa seda tegid?”
„Staatiline laeng uksenupul,” vastasin ma. „See oleks pidanud lukus olema. Sa poleks pidanud siia sisse saama, seega pidid minema läbi ukse. Ja sa põiklesid mu küsimustest kõrvale, mitte lihtsalt ei vastanud.”
Ta noogutas ikka veel naeratades. „Räägi edasi.”
„Sul pole käekotti. Pole palju selliseid naisi, kes paneksid selga kolme tuhande dollarilise kostüümi, aga läheksid välja ilma käekotita.”
„Hmmm,” ütles ta. „Jah. Sa sobid suurepäraselt, härra Dresden.”
„Ma ei tea, millest jutt on,” laususin. „Ma ei taha haldjatega enam mingit tegemist teha.”
„Mulle ei meeldi, kui mind niimoodi nimetatakse, härra Dresden.”
„Saad üle. Kao mu kontorist.”
„Härra Dresden, sina peaksid teadma, et minu sugu, suurtest väikesteni, peab rääkima tõtt.”
„See pole teie pettusi takistanud.”
Ta silmad lõid kiiskama ja ma nägin, kuidas pupillid muutuvad, nihkuvad sureliku ümaratest sõõridest aeglasteks kassilikult piklikeks. Ta silmitses mind kassisilmsena, pilgutamata. „Ometi olen ma rääkinud. Ma kavatsen õnnemängu mängida. Ja ma teen panuse sinu peale.”
„Äh... Mida?”
„Mul on sinu teeneid vaja. On varastatud midagi hinnalist. Ma soovin, et sina selle tagasi tooksid.”
„Teeme selle asja nüüd selgeks,” ütlesin. „Sina tahad, et ma sulle varastatud kraami tagasi tooksin?”
„Mitte mulle,” rääkis ta. „Õigetele omanikele. Ma tahan, et sa varga välja selgitaksid ja kinni püüaksid ja minu süüst puhtaks peseksid.”
„Tee seda ise,” ütlesin.
„Selles asjas ei saa ma täiesti üksi tegutseda,” umises ta hääl. „Seepärast olen ma valinud sinu oma saadikuks. Oma vahemeheks.”
Naersin talle näkku. See tõi sellesse täiuslikku kahvatusse näkku veel midagi – viha. Viha, külm ja kohutav, välkus ta silmades ja peaaegu tarretas naeru mu kurgus. „Ei lähe läbi,” ütlesin. „Ma
