0c99964c-6767-503a-9052-2647af9da2dc.jpg" alt="cover"/>
Tiitlipööre
Originaal: Stina Jackson Silvervägen Forum Toimetanud Milvi Teesalu Kujundanud Piia Stranberg Copyright © Stina Jackson 2018 Published by agreement with Salomonsson Agency Autoriõigus tõlkele: Mari Jesmin ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-83-1 ISBN 978-9949-658-86-2 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Euroopa Liidus
1
Valgus. See torkis, põletas ja rebis teda. Laotas ennast üle metsade ja järvede nagu manitsus edasi hingata, nagu lubadus, et uus elu on saabumas. Valgus, mis täitis sooned rahutusega ja võttis talt une. Juba maikuus oli ta ärkvel, kui koidukuma läbi kardinakiudude ja pilude sisse paistis. Ta kuulis, kuidas verest tühjaks jooksva talve külm maapinnast välja immitseb. Ojad ja jõed kohisesid ja kerkisid, kui mäed talvekasukad maha koorisid. Varsti täidab valgus ööd, sirutab end välja ja pimestab, raputab elu sisse kõigele, mis oli kõdunenud lehtede all tukkunud. See täidab puude pungad soojusega, kuni need puhkevad ja mets äsjakoorunud elude näljakisast kaigub. Kesköine päike ajab inimesed oma urgudest välja ja täidab nad igatsusega. Nad naeravad, armatsevad ja solvavad üksteist. Juhtus, et inimesed läksid kaduma, et miski pimestas neid ja nad eksisid teelt. Aga ta ei tahtnud uskuda, et nad surid.
Ta suitsetas ainult teda otsides.
Iga kord, kui Lelle uue sigareti süütas, nägi ta vaimusilmas tütart enda kõrval eesistmel. Kuidas too nina kirtsutas ja talle üle prilliraamide ainiti otsa vaatas.
„Ma arvasin, et sa oled maha jätnud.“
„Olengi. Praegu on lihtsalt erand.“
Ta nägi, kuidas tütar pead raputas ja teravad silmahambad paljastas. Need, mida ta häbenes. Lelle nägi teda kõige selgemini siis, kui ta öösel sõitis ja väljas valge oli. Nägi tema juukseid, mis olid päikese käes peaaegu valged, ninajuurele puistatud tumedaid tedretähti, mida ta oli viimastel aastatel meigikihiga varjama hakanud, ja siis silmi, mis nägid kõike, ehkki ta ei paistnud vaatavat. Tütar oli rohkem Anette kui Lelle enda moodi, ja hea oli, sest Lellel mingeid ilugeene ei olnud. Lina oli ilus, ja Lelle ei mõelnud seda mitte üksnes sellepärast, et ta oli tema tütar. Juba siis, kui Lina hästi väike oli, vaatasid inimesed talle järele. Ta oli säherdune laps, kes meelitas naeratuse näole ka kõige tülpinumatele inimestele. Aga praegu ei vaata keegi enam Linale järele. Keegi pole teda kolm aastat näinud, igatahes mitte keegi, kes oleks tahtnud sellest teada anda.
Sigaretid said enne Jörni jõudmist otsa. Lina ei istunud enam kõrvalistmel. Auto oli tühi ja vaikne ning Lelle oli peaaegu unustanud, kus ta on. Tema silmad vaatasid teed, ent ei näinud seda. Ta oli mööda seda rahvasuus Hõbedateeks kutsutavat riigimaanteed nii palju kordi sõitnud, et tundis seda läbi ja lõhki. Ta teadis, kus see käänaku teeb või kus ulukitara katki on, nii et põdrad ja porod oma tahtmist mööda teed ületavad. Ta teadis, kuhu vihmavesi koguneb ning kus udu metsajärvede kohale kerkib ja maailma moonutab. Maantee oli kaja nendest kadunud aegadest, kui Nasafjällist Bottenvikenisse hõbedat veeti. Nüüd lookles see tundrute ja ranniku vahel nagu jõgi ja ühendas Glimmersträski teiste sisemaa paikadega, ja ükskõik, kui väga ta ka poleks jälestanud seda, kuidas tee läbi sügava metsa käänles ja väänles, ei lahkuks ta sealt eluilmaski. Siin oli Lina kadunuks jäänud, see tee oli tema tütre alla neelanud.
Keegi ei teadnud, et ta öösiti ringi sõidab ja Linat otsib. Et ta vahetpidamata suitsetab, kõrvalistme seljatoe ümbert kinni hoiab ja räägib oma tütrega nii, nagu oleks too tõepoolest seal, nagu ta poleks kunagi kadunud. Tal ei olnud kedagi, kellele rääkida. Sellest ajast saadik, kui Anette ta maha jättis. Naine oli kohe alguses öelnud, et see oli Lelle süü. Tema oli Lina tol hommikul bussipeatusse viinud. Vastutus oli tema kaelas.
Kella kolme paiku jõudis ta Skellefteåsse. Tegi bensiinijaamas peatuse, et tankida ja kohvitermos täis panna. Varasest tunnist hoolimata oli leti taga oleva noormehe silm selge ja tuju hea, tema punakad juuksed olid külje peale kammitud. Ta oli noor, mitte vanem kui üheksateist, kakskümmend. Linagi oleks praegu sama vana. Ehkki Lellel oli raske Linat nii täiskasvanuna ette kujutada. Ta ostis veel ühe paki Marlboro Lighti, kuigi südametunnistus piinas. Tema pilk langes sääsetõrjevahendi karbile kassa kõrval. Lelle kohmitses pangakaardiga. Kõik tuletas Linat meelde. Tol viimasel hommikul oli Lina ennast sääsetõrjevahendiga sisse hõõrunud. Lelle mäletaski tegelikult ainult seda, et kui Lina bussipeatuses autost väljus, oli tema klaasi alla keeranud ja selle lõhna välja lasknud. Tal ei olnud meeles, mida nad teineteisele ütlesid, kas Lina oli rõõmus või kurb, mida nad hommikul sõid. Kõik see, mis pärast juhtus, võttis liiga palju ruumi, meelde jäi üksnes sääsetõrjevahend. Õhtul hiljem oli ta politseile öelnud, et Lina haises sääsetõrjevahendi järele. Anette oli vaadanud teda nagu võhivõõrast, inimest, kelle pärast tal on häbi. Ka see oli Lellel meeles.
Ta tegi uue suitsupaki lahti, hoidis süütamata sigaretti senikaua huulte vahel, kui jõudis tagasi maanteele ja võttis seekord suuna põhja poole. Kodutee tundus alati lühem, paistis tühjem. Tahavaatepeegli küljes keti otsas rippus Lina hõbesüda ja püüdis päikeselaike. Nüüd istus Lina taas tema kõrval esiistmel, heledad juuksed näo ees nagu kardin.
„Isa, kas sa tead, et oled ainult mõne tunniga kakskümmend üks suitsu ära tõmmanud?“
Lelle raputas tuhka aknast välja, puhus suitsu Linast eemale.
„Kas tõesti nii palju?“
Lina tõstis silmad autokatuse poole, otsekui kutsuks kõrgemaid jõude appi.
„Kas sa tead, et iga sigaret võtab üheksa minutit sinu elust, seega oled sa täna õhtul oma elu saja kaheksakümne üheksa minuti võrra lühemaks teinud?“
„Oi, oi,“ lausus Lelle, „aga mille pagana nimel ma elan?“
Lina vaatas talle otsa, tema heledaid silmi varjutas etteheide.
„Sa pead mu üles leidma. Ainult sina saad seda teha.“
*
Meja surus käed vastu kõhtu ja püüdis hääli mitte kuulata. Oma sõrmede all kisendavat nälga ja siis seda teist. Vastikut häält, mis läbi hõredate põrandalaudade tungis. Silje ähkimine ja siis tolle teise, Silje uue mehe oma. Voodiotste kiiksumine ja siis koera haukumine. Ta kuulis, kuidas mees koerale käratas, et too asemele läheks.
Oli südaöö, kuid väikesesse pööningukambrisse paistis ere päike. Laotas oma sooje kollakaid kiiri hallidele seintele ja paljastas veresoonte mustri suletud laugude all. Mejal ei tulnud und. Ta laskus madala akna ette põlvili ja pühkis ämblikuvõrgu käega ära. Ainult sinine öötaevas ja sinetav mets, niikaugele kui silm ulatus. Kui ta kaela pikaks venitas, nägi ta allpool järvesiilu, tumedat ja vaikset, otsekui ahvatlust. Ta tundis ennast nagu röövitud printsess mingis muinasjutus. Suletud nukrasse torni keset suurt ja paksu metsa, mõistetud kuulama oma õela võõrasema seksimänge alumisel korrusel. Kuigi Silje ei ole tema võõrasema, ta on tema ema.
Kumbki neist ei olnud enne Norrlandis käinud. Rongis veedetud tundide jooksul oli mõlemat haaranud kõhklus, nad olid näägelnud ja nutnud ning pikka aega vaikselt istunud, samal ajal kui mets akende taga aina tihedamaks ja vahemaa jaamade vahel üha pikemaks muutus. Silje oli vandunud, et see on neil viimane kord kolida. Meest, kellega ta oli tutvunud, kutsuti Thorbjörniks ja tal oli Glimmersträski nime kandvas külas oma talu. Nad olid internetis tuttavaks saanud ja mitmeid tunde telefoni teel juttu ajanud. Meja oli Thorbjörni järsku Norrlandi murrakut kuulnud ja näinud pilte vuntsidega mehest, kellel oli turske kael ja silmad naeratades pilukil. Ühel pildil oli tal lõõtspill käes ja teisel oli ta kummargil
