tahtnud vits parandada, rakmetel katkenud treng jätkata, taas laudast putku pista üritanud valge emis tuli ühiste jõududega kinni nabida, puud lõhkuda ning lõpuks veel õhtusöögi eel tund aega energiliselt kaevata, et Claire saaks enne nende lahkumist väiksele põllulapile maha panna bataadid ja maapähklid.
Pärast päevast askelduste tulevärki ja rahmeldamist oli viimane videvikuvilus ettevõetud töö pakkunud Rogerile isevärki hõlpu; praegugi manas see mõte temas esile mälestuspilte ning neid uuesti läbi elades lootis ta mõttetegevust nii palju aeglustada, et suudab lõpuks unne vajuda.
Aprill oli selle aastaaja kohta soe ning Claire’i aias kasvas kõik mühinal: haljad võrsed, puhkevad pungad, väikesed värvikirevad lilled, tapud, mis põimusid ümber varbaedade ja avasid Rogeri ümber tihenevas hämaruses vaikselt oma õietrompetid. Õhu jahenedes hõljus tema ümber taimede ja värskelt kaevatud mulla lõhn otsekui viiruk. Tapuõitele lendas metsast ööliblikaid – pehmeid, valge-, halli- ja mustakirjusid. Tema higist ligi meelitatuna tulid parvedena ka kihulased ja sääsed ning nende järel sääriksääsed; tumedad, energilised, kitsaste tiibade ja karvase kehaga, lendasid nad tokkrooside vahel ähvardava moega nagu jalgpallihuligaanid.
Roger sirutas pikad varbad raskete tekkide all välja, säär riivamas naise säärt, ning tajunuks nagu praegugi talla all toeka labida soonivat serva ning rahuldust pakkuvat tunnet, kuidas maa lõheneb, juured katkevad ja järjekordne labidatäis järele annab – must niiske muld täis valgeid umbrohurisoome ja läikivaid ussikesi, kes hirmunult vingerdades peitu roomavad.
Aialõhnadest ligi meelitatuna lendas tema peast mööda suur ööliblikas. Putuka helepruunid, ainiti vaatavate silmadega kaunistatud tiivad olid sama suured kui Rogeri käsi ning ta tundus oma vaikses ilus ebamaine.
Kes rajab aia, teeb jumalale meelepärase teo. Nõnda seisis kirjas Rogeri lapsepõlvekodu, Invernessi kirikla aias asuva vana vaskse päikesekella serval. See oli pisut irooniline, arvestades, et kirikuõpetajal polnud aia tarvis ei aega ega annet, mistap see oli padrikusse kasvanud, täis niitmata rohtu ning hooletusse jäetuna metsikuks ja rääbakaks muutunud roosipõõsaid. Roger muigas sellele mõeldes ning ütles endamisi reverendi varjukujule head ööd.
Head ööd, isa. Jumal õnnistagu sind.
Juba ammu oli ta minetanud harjumuse öelda sel kombel oma vähestele pereliikmetele ja sõpradele head ööd, nagu oli teinud lapsepõlves õhtupalvetes, mis lõppesid tavapärase loeteluga: „Jumal õnnista vanamammat ja vanapapat, kes on taevas, mu parimat sõpra Peterit ja koera Lilliani ning pagari kassi ...”
Nüüd polnud Roger seda teinud enam aastaid, aga meenutades sellele väikesele rituaalile järgnenud rahutunnet, koostas ta uue nimekirja. Parem ikka kui lambaid lugeda, arvas ta, ning isegi rohkem kui und igatses ta taga toda mälusügavustest esile kerkinud rahutunnet.
Head ööd, proua Graham, mõtles ta ja naeratas endamisi, manades üürikeseks viivuks elavalt vaimusilma ette kirikuõpetaja vana majapidajanna, kui too käe kaussi pistis ja kuumale ahjuplaadile vett pritsis, et vaadata, kas see särtsub. Jumal õnnistagu.
Kirikuõpetaja, proua Graham, tema lapselaps Fiona ja tolle mees Ernie ... Rogeri vanemad, ehkki see oli kombetäiteks tehtud kummardus kahele varjukujule. Claire üleval suures majas ja pärast väikest kõhklust Jamie. Seejärel tema enda väike pere. Nendele mõeldes läks Rogeri süda soojaks.
Head ööd, väike poisu, mõtles ta, pöörates pea magava Jemmy voodikese poole. Jumal õnnistagu. Ja Brianna.
Ta pööras pea teisele poole, avas silmad ja nägi padjal, vaevalt jalg eemal naise magava näo tumedat, tema poole pööratud ovaali. Roger keeras end hiljukesi külili ja jäi naist vaatama. Nad olid lasknud tulel kaminas kustuda, sest pidid niikuinii hommikul vara ära sõitma, ning toas oli nii pime, et ta ei eristanud naise näojoontest muud kui kulmude ja huulte ähmaseid piirjooni.
Brianna ei lamanud kunagi unetuna. Ta keeras end selili, sirutas, otsis mõnusa asendi, hingas kolm korda sügavalt sisse-välja ja magaski, otsekui oleks keegi kustutanud valguse. Võib-olla tuli see väsimusest, võibolla heast tervisest ja puhtast südametunnistusest, aga mõnikord mõtles Roger, et naine ei kärsi lihtsalt oodata, millal pääseb ükskord privaatsele unemaale – riiki, kus võib vabana kihutada oma auto roolis, juuksed tuules lehvimas.
Mida ta küll praegu unes võib näha, arutles Roger. Ta tundis riivamisi näol naise sooja hingeõhku.
Läinud ööl nägin unes, et armatsesin Rogeriga. See sissekanne tegi Rogerile ikka veel pisut haiget, nii väga kui ta ka poleks püüdnud seda peast heita. Oma palvetest uinutatuna oli tal juba hakanud silm looja minema, aga nüüd, kui talle meenus naise unenäomärkmik, oli uni taas läinud. Pagan võtaks, praegu ei tohiks naine küll säärast und näha. Pärast kõike seda, mida Roger temaga äsja oli teinud!
Ta sulges uuesti silmad ja keskendus Bree ühtlastele rütmilistele hingetõmmetele. Tema laup oli nüüd naise omast mõne tolli kaugusel. Ehk tajub ta läbi Bree koljuluude tema unenäo võnkeid? Ent ainus, mida Roger tundis, olid naise keha vibratsioonid, kahe ihu hüvastijätu järelkaja kõigi selle kõhkluste ja naudingutega.
Bree ja poisu lahkuvad samuti hommikul; nende asjad olid pakitud ja seisid ukse juures tema kompsu kõrval. Härra Wemyss sõidutab nad Hillsborough’sse, kus Brianna leiab endale eeldatavasti ohutut – ja tulusat – rakendust, maalides proua Sherstoni portreed.
„Ole kuradi ettevaatlik,” oli ta Breele õhtu jooksul juba kolmandat korda öelnud. Hillsborough paiknes otse keset reguleerijate territooriumi ning Roger kahtles kõvasti, kas Briannal on üleüldse mõistlik sinna sõita. Bree ei võtnud tema muret paraku tõsiselt; mõte, nagu võiksid tema ja Jem olla ohus, tegi talle üksnes nalja. Küllap oli naisel õigus ... aga Roger kahtles, kas Brianna oleks käitunud teisiti ka siis, kui sõit ikkagi olnuks ohtlik. Naine oli sellest pagana tellimusest nii elevil, et kõndinuks kas või läbi relvastatud rahvajõugu, et Hillsborough’sse pääseda.
Bree oli vaikselt laulnud – ja pealegi veel „Loch Lomondit”[1.]
„Läbi ohtude läed, minul ohutu tee, sinust enne ma pärale jõuan ...”
„Kuulad ka või?” oli Roger küsinud, võttes naisel käsivarrest kinni, kui too viimast Jemmy särgikest kokku voltis.
„Jah, kallis,” oli Bree vaikselt vastanud ning plaksutanud alandlikkust teeseldes ripsmeid. See oli ajanud Rogeril hinge nii täis, et ta haaras naisel randmest ja pööras ta näoga enda poole.
„Ma räägin tõsiselt,” ütles Roger. Ta vaatas naisele ainiti otsa; Bree oli nüüd silmad tõstnud, aga neis tumesinistes kolmnurkades helkis ikka veel kerge pilge.
Roger pigistas kõvemini; naine oli küll pikka kasvu ja tugev, aga tema luud tundusid Rogeri haardes peenikesed, vaat et lausa haprad. Ühtäkki kerkisid Brianna naha all olevad luud talle selgesti vaimusilma ette: kõrged laiad sarnad, kumer kolp ja pikad valged hambad; oli liigagi hõlpus kujutleda neid hambaid juurteni paljastatuna luukere viimses irves.
Roger oli tõmmanud naise ühtäkki ägedalt enda vastu ja suudelnud teda kõvasti, et tunda tema hambaid, tegemata väljagi sellest, et võib teha neile mõlemale haiget.
Breel oli seljas ainult särk ning Roger polnud vaevunud seda ära võtma – lükkas üksnes naise, selg ees, voodisse ja kiskus särgi üles. Brianna oli tõstnud käed, aga Roger ei lasknud end puudutada, vaid surus tema käsivarred vastu madratsit ja pressis ta siis kogu keharaskusega asemelohku, tungis temasse, klammerdus temasse,
