lükati ta kiirabisse.
„Kohtume haiglas,“ ütles Sara.
„Ei, sa pead siia jääma, Sara. Valva mu maja.“
„Ma hoolitsen kõige eest,“ lubas Sara. „Siis tulen sind vaatama.“
Kiirabiauto uksed sulgusid. Hetk hiljem sõitis auto haigla poole.
„On sind vaja kuhugi viia?“ küsis Lynda.
„Ei,“ vastas Sara, püüdes end kokku võtta. Kõik toimus nii kiiresti, et pea käis ringi. „Mul on auto. Ootan, kuni tuli on kustutatud ja lähen siis.“
„Sinust on saanud ilus võimekas naine, Sara,“ lausus Lynda heakskiitvalt.. „Ema oleks sinu üle uhke.“
„Loodetavasti. Tunnen temast puudust.“
„Mina ka. Sinu isa ka.“
„Seda on küll raske uskuda.“
Lynda heitis talle teadja pilgu. „Sinu isa on keerulise, raske iseloomuga inimene. Ma olen elanud kakskümmend aastat tema naabrina ja mulle tundub, et ei tunne teda paremini kui siis, kui ta siia kolis. Sinu ema surmast saadik on ta veelgi eraklikum.“
Sara noogutas, kuna tema tähelepanu oli kandunud lähenevale Aidenile. Nad olid õues ja ta nägi meest selgemini. Kui nende pilgud kohtusid, tundis ta tuttavat adrenaliinisööstu. Mees oli suutnud teda alati rahutuks, tasakaalutuks muuta, peapööritust tekitada, südame kiiremini põksuma panna, nii et sõnad kiilusid kurku kinni. Praegu oli seda tobe tunda. Teismeea armumine oli ammu möödas. Sara ei kavatsenud midagi enam ellu äratada.
Paraku oli Aiden endiselt väga kena mees isegi siis, kui pruunid juuksed olid tuhased, laup higine, habemetüügas näol ja sinised silmad väsinud. Kui panna juurde kulunud teksad, mille põlv oli rebenenud, laiale rinnale ja tugevatele õlgadele liibuv T-särk, oli Aiden endiselt seksikas, ehk rohkemgi.
Sara tõmbas hinge, püüdes füüsilist reaktsiooni maha suruda. Ta ei suutnud seda praegu taluda. Tal polnud vaja ärritada end mehe pärast, kes oli vaid korra näinud temas midagi enamat kui oma õe parimat sõbrannat ja naabritüdrukut ning see üks kord olid lõppenud mehe jaoks kahetsemisega.
Õnneks katkestas Lynda nende vahel valitseva kohmetu pinge.
„Aiden,“ ütles ta. „Uskumatu, et sa oled kodus. Miks sa mulle tagasi ei helistanud?“
„Mõtlesin, et sa näed mind niigi varsti.“ Mees vaikis. „Kas sa oled terve, Sara?“
„Jah, aitäh, et mu isa päästsid.“
Mees kehitas õlgu, nagu oleks tema tegu olnud tühine.
„Olen sulle kolm nädalat sõnumeid jätnud, Aiden,“ jätkas Lynda.
„Mul oli vaja pea klaariks saada,“ vastas mees.
„Tore, et sa viimaks kodus oled. Muretsen sinu pärast sellest saadik, kui sa...“
„Kõik on korras,“ sõnas Aiden vahele segades. „Ma tulen kohe tuppa.“
„Olgu,“ vastas Lynda, tajudes, et praegu pole õige aeg poega küsitleda. „Sara, palun astu pärast läbi ja anna teada, kuidas su isal läheb. Tule õhtusöögile. Me sööme seitsme paiku, aga tule, millal saad. Panen sulle toitu kõrvale.“
„Pole vaja.“
„Sa ei tee selles köögis täna süüa. Tule läbi,“ käis Lynda peale. „Meie majas on alati ruumi veel ühele.“
„Olgu.“
Kui Lynda oli läinud, tammus Sara jalalt jalale, pani käed rinnale risti ja võttis jälle ära, soovides, et Aiden ei vaataks teda oma läbitungivate siniste silmadega.
„Kas tuli on peaaegu kustutatud?“ küsis ta.
„Tundub küll, aga sa ei saa sisse minna enne, kui tuletõrjeinspektor on selleks loa andnud.“
„Millal see juhtub?“
„Kes teab,“ vastas mees. „Ehk tunni või enama pärast.“
„Hea, et mu isa elab tuletõrjujate kõrval. Ehkki sina vist ei ela enam kodus.“
„Ammu enam mitte,“ vastas Aiden napilt, vaadates lapsepõlvekodu poole.
Sara silmitses tema profiili. Kolmekümnendates Aideni näojooned olid selgepiirilisemad, lõug tugevam, sinised silmad kalgimad ja küünilisemad, kui Sara mäletas.
Mees vaatas teda ja Sara soovis tahtmatult, et näeks veidi parem välja. Ta teadis, et oli kenam kui keskkoolis, sest isamajast lahkudes oli ta avastanud meigi, juuksehooldustooted, lühikesed seelikud ja kõrged kontsad. Paraku oli ta isale külla tulles pannud jalga hallid püksid ja selga nööpidega pluusi, mis ei rõhutanud kuidagi tema figuuri, ja tõmmanud juuksed krunni. Tuli oli ta higistama ajanud ja ta tundis, et juuksesalgud ripuvad lahtiselt, nii et see polnud tema parim hetk.
Ta tuletas endale siiski meelde, et tal on ükskõik. Tema elus oli pärast keskkooli, pärast Aidenit piisavalt mehi olnud. Ta polnud enam Aidenit jumaldav fänn.
Sara üritas välja mõelda, mida öelda, midagi teravmeelset, nutikat, hoolimatut, aga miski ei tundunud õige. Tema elus oli olnud aeg, mil ta elas selle nimel, et Aidenit näha, ja aeg, mil ta soovis, et ei näeks meest enam kunagi, aga nüüd olid nad mõlemad siin ja ta ei osanud midagi öelda.
Sara lükkas juuksed kõrva taha. „Nii...“
„Nii,“ kordas mees. „Pole ammu näinud.“
„Jah,“ nõustus Sara, olles oma kohmetuse peale pahane.
„Kuidas sa köögi põlema panid?“
„Mina ei teinud süüa,“ vastas Sara.
Aiden vaatas teda kahtlevalt. „Sa väidad, et su isa tegi seda? Sinu isa, kes elab kindlate reeglite järgi ega astu kunagi ühtegi vale sammu? Mees, kes ei eksi kunagi ega talu ka teiste eksimusi?“
„Jah. Tuleb välja, et ka tema on inimene,“ vastas Sara, üllatunud, et Aideni hinnang tema isale oli nii täpne. Mees oli kasvanud nende naabermajas ja Sara isa oli karjunud Callawayde poiste peale üsna tihti.
„Kas sa elad nüüd siin?“ küsis Aiden.
„Ei, tulin külla. Sina?“
Üle mehe näo libises vari. „Ma ei tea veel, mida teen.“
Enne, kui Sara jõudis teda pinnima hakata, astus üks tuletõrjuja nende juurde. „Callaway? Mida sa siin teed?“
„Aitan,“ vastas Aiden lühidalt.
Kahe mehe vahel lahvatas midagi pingelist ja raevukat. Sarale tundus, nagu oleks ta sattunud järjekordse tulekahju keskele. Aidenil oli alati olnud palju sõpru ja ta oli olnud kõigiga semu. Üllatav oli näha, et keegi teda vihkab.
„Paras kangelane. Sa
