Aiden vaarus tagurpidi ja surus käe paremale silmale.
Sara ahmis õhku, ehmunud ootamatust rünnakust. „Mis lahti?“ küsis ta, aga keegi ei kuulanud.
„See oli Kyle’i eest,“ lausus tuletõrjuja, „ja see...“
Enne, kui ta jõudis lause lõpetada, sekkus veel üks tuletõrjuja, kes haaras kaaslasel käest kinni. „Aitab, Hawkins. Mine autosse.“
Hawkins tahtis vastu vaielda, aga heitnud Aidenile põletava pilgu, täitis vastumeelselt käsku.
„Mis siin juhtus?“ küsis Sara.
Kumbki mees ei vastanud. Tuletõrjuja vahetas Aideniga pilgu ja pöördus siis Sara poole. „Inspektor saabus just. Ta annab teada, kui suur on kahju ja millal te tohite sisse minna.“
„Aitäh,“ lausus naine.
Tuletõrjuja vaatas Aidenit rangelt ja läks siis auto poole.
„Olgu, mida see tähendas?“ küsis Sara Aidenilt.
Mees hõõrus kiiresti ülespaistetavat põske. „Ei midagi.“
„See mees ei löönud sind põhjuseta, Aiden. Ta ütles, et see oli Kyle’i eest. Kas ta rääkis Kyle Dunne’ist?“
„Jäta see asi rahule, Sara.“
„Mis Kyle’iga juhtus?“
Aideni näkku tekkis pinge. „Ta hukkus ja see oli minu süü.“
Mehe sõnad vapustasid Sarat hingepõhjani. Kyle Dunne oli olnud sama vana kui Aiden. Nad olid lasteaiast saadik sõbrad olnud. Ja nüüd oli Kyle surnud? Miks? Kuidas?
Oli selge, et Aiden ei kavatsenud selgitada – ta läks juba eemale.
„Aiden, oota,“ hüüdis Sara, aga mees ei pööranud pead.
Ta kõndis oma auto poole ja Sara märkas, et ta lonkab. Mees oli vigastada saanud. Kas samas õnnetuses, kus Kyle hukkus?
Miks süüdistas keegi Aidenit tema parima sõbra surmas? Aiden poleks mingil juhul lasknud Kyle’il hukkuda, proovimata teda päästa. Aiden oli sündinud kaitsja. Sara oli näinud teda äsja oma isa päästmas, päästmas meest, kes Aidenile ei meeldinud. Kyle’i pärast oleks Aiden oma elu ohtu seadnud.
Sara vaimusilma ette kerkisid mälestused Aidenist ja Kyle’ist. Ta nägi neid õhtupimeduses tänaval mängimas, keskkooli ajal sõpradele garaaži peal olevas toas pokkeriõhtuid korraldamas, koolilõpupeoks ülikondi selga sättimas. Kyle oli surnud? Ta oli alati olnud vaimukas, naljamees ja tembutaja. Kyle ja Aiden olid koos palju pahandust teinud ja nad olid olnud lähedasemad kui vennad. Aiden pidi olema endast väljas. Mõni ime siis, et Lynda pilgus oli Aidenit mainides nii palju muret.
Aiden tõstis autost kotte välja ning Sara ei teadnud, kas esitada veel küsimusi või hoida mehest eemale.
Ta ei olnud suutnud seda meest unustada ja Aiden kummitas teda ikka veel unenägudes. Ta ei tahtnud mehega rääkida. Tal oli endalgi probleeme. Sara keeras Aidenile selja ja läks üle muru, et rääkida tuletõrjeinspektoriga.
Kolm
Aiden tundis kergendust, et pääses Sara tungiva pilgu alt oma auto juurde. Kui ta oli otsustanud San Franciscosse tagasi tulla, polnud ta arvanud, et kohtub siin selle naisega. Sara tähendas probleeme, mida ta ei vajanud.
Aga pagan, kui kena ta on. Aiden vaatas üle muru minevat naist vargsi ja sisemus tõmbus kokku. Sara oli naabritüdruku kombel armas olnud, aga nüüd oli temast saanud kaunis naine. Aidenile meeldis, kuidas naise päikesest pleekinud helepruunid juuksed kuldselt sätendasid, tema puusakaar laiade pükste all, ja rinnakumerus, mis oli viimase kümne aasta jooksul kõrgemaks muutunud.
Sara riietus endiselt nagu raamatukoguhoidja, aga Aiden teadis, et tema sees on kirge. Ta oli seda näinud. Ta polnud sellesse lihtsalt tookord kuidagi suhtuda osanud. Tol ajal ei olnud ta paljudesse asjadesse suhtuda osanud. Kurat, sama kehtib ka praegu, mõtles ta laupa kibrutades.
Ta sundis end pilku ära pöörama ja läks mööda teed kodu poole. Ta oli kolm pikka nädalat kaalunud, kas tulla koju või mitte. See võis olla ainuõige või väga halb otsus. Seni ei tõotanud see midagi head.
Aiden polnud arvanud, et tal tuleb tegemist tulekahjuga. Ta oli hetke kõhelnud, kuna kolme nädala tagused sündmused olid värskelt meeles, aga instinkt sundis teda edasi minema. Ja seekord ei saanud keegi surma.
Kyle’ile mõeldes pani Aiden käe pakitsevale põsele. Ta oleks pidanud seda hoopi ette nägema. See polnud pärast Kyle’i surma esimene rusikahoop ja vaevalt see ka viimaseks jääb. Ent füüsilise valuga saab ta hakkama. Ületamatu ja järeleandmatu tundus see valu, mis oli sügaval tema sees. Ta oli püüdnud selle eest põgeneda, seda alkoholi uputada, aga see oli ikka temaga ja ta arutles, kas see üldse ta kunagi rahule jätab.
Aiden avas küljeukse, astus majja ja pani koti maha. Ta võttis köögirätiku, külmikust jääd ja surus näole.
Lynda astus hetk hiljem kööki, kulm kipras, silmitsedes jääd ja Aideni paistes põske.
„Ma ei teadnud, et sa said viga,“ tähendas naine.
„Pole midagi hullu,“ vastas Aiden, soovimata midagi selgitada.
Ta istus sama suure kandilise laua taha, kus oli kunagi koolitöid teinud, ja lasi koju jõudmise tundel endast läbi kanduda. Suures rustikaalses köögis olid tammepuidust kapid ja laudpõrand. Tema ema oli lasknud köögis remonti teha siis, kui Aiden käis keskkoolis, oli lisanud siia palju riiuleid, et mahutada toitu, mida kaheksa last iga päev ära sõid. Piisavalt oli ka kapipealset pinda, muuhulgas köögisaar, mis oli tihti olnud tema õe küpsetamisseikluste keskuseks. Enamasti üritas Aiden neist eemale hoida vähemalt seni, kuni tainast sai maitsta. Ta naeratas nende mälestuste peale.
See maja oli alati olnud turvaline pelgupaik, aga ta polnud kindel, kas see on seda ka nüüd. Lynda võis ju rõõmus ja lahke olla, aga isa ja vanem vend Burke suhtuvad temasse arvatavasti teisiti. Aiden oli mõlemalt saanud mitu telefonikõnet ja sõnumit ning alguses olid nad olnud mures tema tervise pärast, ent hiljem väga vihased, et ta ei püüdnud negatiivsete kuulujuttudega võidelda.
„On sul kõht tühi, janu?“ küsis Lynda, mure pilgus. „Mida sa vajad?“
Mida ta vajas? Seda oli palju.
„Lihtsalt istu,“ vastas Aiden. „Ma ei vaja midagi.“
„Kas tõesti?“ uuris Lynda, istudes tema vastu. „Sa oled vigastatud, Aiden, ja ma ei räägi sellest sinikast su näol, ehkki see meenutab pigem kellegi rusika jälge kui tuld.“
Lynda oli alati olnud tähelepanelik, vahel rohkem, kui Aidenile meeldis. Lynda oli olnud tema kasuema sellest ajast, kui ta oli kaheksa-aastane. Aidenil oli läinud natuke aega, enne kui ta Lyndat usaldama hakkas, kuna ta oli oma bioloogilise emaga väga lähedane olnud. Ent Lynda oli olnud talle toeks, kui ta ema vajas.
„Kes sind lõi?“ küsis Lynda. „Ja ära hakka seda eitama.“
„Ray
