kinni, kui ta matkis oma kõris metsa helisid.
Mia ei suutnud oletada, kui kaua ta oli ainiti vaadanud üle valgete kivide kobara kaskaadina voolavat vett, ent viimaks hakkas tema keha nurisema ja kohvitass oli tühi. Ta äratas end mõtetest, rõivastus teksastesse ja roosasse „Õngeheitmine tervenemise nimel” T-särki, tõmbas kummikindad kätte ja astus vastu malmpliidile.
See oli kohutav räpane kõheda välimusega monstrum ja Mia seisis selle ees, relvastatud seebi, kuuma vee ja kaltsudega. Ta hoidis hinge kinni ja avas ettevaatlikult metallist praeahjuukse. See koopalaadne kast oli olnud aastaid koduks hiirtele ja teistele kahjuritele. Ent vähemalt näisid nad kõik olevat selle valduse tühjaks jätnud, mõtles ta suure kergendusega. Ta asus luua ja kühvliga tööle. Seal polnud mingeid üllatusi. Ainult väljaheited, tolm ja roostetükid. Ta pühkis ja küüris praeahju puhtaks ja libistas siis kaltsuga üle kuue põleti, mis olid küll mõnevõrra roostes, aga mitte hullusti, arvestades selle vanatüdruku vanust. Kahhelkivid vajasid kopsaka koguse puhastusvahendit. Ta kirus ja higistas ning kui ta oli lõpetanud, viskas ta kaltsu ämbrisse ja pühkis näolt niiske juuksesalgu.
See massiivne terasest ja kahhelkividest koletis oli taltsutatud. Ta silitas seda kergelt, rahul oma jõupingutustega. Ent ta oli maksnud oma hinda, mõtles ta, viies käed alaseljale ja masseerides seal õilmitsevat valu. Tema vaesed käed. Ta tõstis need näo ette. Käed olid punetavad ja kraabitud. Aga mis tema tähelepanu köitis, oli teemantidega tipitud laulatussõrmuse nägemine oma vasaku käe sõrmes.
Ta sikutas kulla oma sõrmelt maha. Sõrm oli tursunud, aga ta väänas sõrmust, kuni see viimaks maha libises. Mia läks eesuksele, paiskas selle lahti ja viis oma käe selja taha. Ta tundis kiusatust sõrmus öösse visata, aga kaine mõistus hoidis tema käsivart tagasi. Selle asemel läks ta magamistuppa ja viskas sõrmuse ülemisse sahtlisse, mõeldes, mida teemantidega laulatussõrmuse eest eBays võiks saada.
Õhtul hiljem, kui päike oli loojunud ja tuli süüdatud, helkis maja niisuguse säraga, mis sai tulla ainult heast küürimisest. Õhk oli raske põleva puu, männiseebi ja puhastusvahendi lõhnast. Lõimeni kulunud kardinad akende ees rippusid kangelt päikese käes kuivamisest. Nüüd tundus see maja rohkem koduna, mõtles Mia. Värskus õhus tekitas temas tunde, et see on tema jaoks uus algus. Ta naeratas ja tundis esimest korda siin üleval vähem hirmu.
Mia mõtles, et puhta maja auks on nüüd aeg pesta oma keha. Tema vaene nahk ja luud olid paaril viimasel päeval paljust läbi käinud, seega võtab ta kuulda Belle’i nõuannet ja on enda vastu hea. Täna õhtul oli ta poputamise ära teeninud. Kuni vesi pliidil kuumenes, võttis ta küünlad, mida Belle oli toonud, läitis kõik viis ja asetas kitsasse vannituppa igale poole. Valguse kumavas halos ei paistnud ruum nii räämas. Ta läks kööki, täitis klaasi jahutatud valge veiniga ja pani selle vanni kõrvale. Viimaks tassis ta aurava vee pliidilt vanni juurde, valas sisse ja sulges ukse.
Hämaras valguses kooris ta oma räpased riided seljast ja pani sõnakuulmatud lokid nõeltega üles. Aeglaselt laskus ta kuuma vette ja sirutas väsinud jalad välja nii kaugele vastu fajanssi, kui suutis. Sirutanud käe seebitüki järele, tõstis ta selle nina juurde ja nuusutas. Ah, see oli lavendel. Tema lemmik. „Jumal õnnistagu sind, Belle,” ütles ta, hõõrudes magusalõhnalist seepi kergelt üle keha, ja loputas siis päeva tahma leige veega maha. Ta oigas vaikselt mõnust, naaldus vastu iidse vanni kõrget otsa ja rüüpas oma veini.
Küünlad vilkusid pimeduses kollaselt ja siniselt. Vaikus oli põhjatu. Mia tõmbas sügavalt hinge ja ütles endale: ma suudan seda teha. Sellest väikesest majast saab tema pühamu. Ta hoolitseb siin oma murdunud keha ja haavatud hinge eest, kuni saab jälle tugevaks.
Ta neelas veel ühe lonksu veini ja pani klaasi kõrvale. Laagris oli terapeut neid käskinud oma hirmudega silmitsi seista. See oli esimene samm tervenemise poole. Tema süda kiirenes. Sa suudad seda teha, ütles ta jälle, kogudes julgust. Kõhklevalt liigutas ta pead, et vaadata alla oma rinnale. Seal, kus kunagi oli olnud vasak rind, sirutus nüüd lai valge arm nagu sakiliste pistetega tehtud nahaõmblus. Ta tõmbas pikalt hinge ja viis siis sõrmed katsetavalt üles, et õrnalt puudutada selle servi. Aeglaselt järgis ta horisontaalset joont üle rinna, tundes aistingut sõrmeotstes, aga mitte rinnal.
See oli tema keha. Ta teadis, et peaks vanast enesekujutisest lahti laskma ja tegema rahu sellega, nagu ta keha oli nüüd. Ent ta tundis ikka veel sellest niisama reedetud olevat, nagu ta tundis reetmist Charlesi poolt. Võibolla rohkemgi. Vaadates seda armi, pidi ta paratamatult mõtlema, kas vähk oli ikka veel seal, tibatilluke rakk, mis oli tähele panemata jäänud. Arstid andsid talle lihtsalt puhta terviselehe ja saatsid ta minema, öeldes, et näevad teda jälle kolme kuu pärast. Vähk võib selle ajaga kasvada. See võib tagasi tulla.
Isegi praegu ta õlad valutasid ja kuigi kaine mõistus ütles talle, et see on kogu sellest küürimisest, sosistas ähvardav hääl meeltesopis, kas see valusus võib olla vähk? Varitsev vähihirm rippus kõigi tema valude äärealal. Ta tundis, et tema keha on kõndiv ajapomm.
Ta pigistas oma pesulappi valusate õlgade kohal. Vesi nirises külma joana mööda tema keha vanni. Kindla nõksatusega tõmbas ta vannil korgi eest. Väike veepööris keerles torru. Mia sulges silmad ja ütles vaikse palve tugevuse eest. Ta pidi laskma sellel vähihirmul koos musta veega torust alla minna. Et elada täielikult, pidi ta uskuma, et jääb elama.
Neljas peatükk
Hea heide on lendõngitsemisel oluline. Algaja jaoks võib see
olla frustreeriv, sest õngenöör läheb sassi või ei lähe heide õiges suunas või konksu otsa jääb igasuguseid asju peale kala. Hea heide nõuab kannatlikkust, praktikat ja meelerahu. Pole paha retsept ka elu jaoks.
– BELLE CARSON
Mia oli alati kuulnud, et merejalgade allasaamine võtab kolm päeva. Ta arvestas, et sama palju päevi kulub ka mäejalgade allasaamiseks.
Nagu osutus, võttis see rohkem. Ta vajas tervet nädalat, et tema rütm muutuks rutakast kiirest linnasammust vaiksemaks kiirustamata sammuks mägedes. Iga päev tundis ta veidi rohkem jõudu tagasi tulemas, aga ta ei tundnud end mägedes ikka veel koduselt. Ta oli mõelnud, et looduse ümbritsemine lohutab ja inspireerib teda. Asi oli vastupidine. Tema isolatsioon kasvas ta südame ümber tihedaks kui kudzu padrik. Mets ta väikese maja taga tundus pime ja keelav. Oma saabumisest peale polnud ta söandanud üksinda metsa minna.
Mia istus sohval ja luges. Väljast kuulis ta lindude hüüdeid, kui nad hoolitsesid usinalt oma pesade eest. Siin ta nüüd oli, istudes jälle sees, samal ajal kui ainult paari sammu kaugusel oli suurepärane metsik loodus elav ja askeldav. Ta tiris end oma puhkusest välja ja otsustas, et nüüd on viimane aeg maja piiridest lahkuda ja ümbrust uurida.
Ta tõmbas teksased jalga, pihustas peale sääsepeletajat ja relvastas end pudeli veega. Ajanud õlad sirgu, sulges ta enda järel ukse ja hakkas minema mööda muldteed. Tema kontsad krudisesid valjusti mullas ja kruusas, kostes nagu marsil armee. Kõndides nautis ta metsalillede laike, mis täitsid õhu magusa lõhnaga. Mõnus tundus oma jalgu sirutada. Kümne minuti pärast keeras tee jõest eemale ja laskus sügavamale metsa. Õhk muutus jahedamaks ja varjud tihedamaks. Vaadanud üles, nägi ta suurte ürgsete puude oksi sirutumas kõrgel üle tee nagu Joona vaala roided.
Mida kaugemale ta läks, seda sügavamaks muutusid varjud. Ta kuulis kusagilt põõsastikust sahinat ja seejärel oksa valju praksatust. Iga sammuga majast kaugemale hakkas ta end tundma üha haavatavamalt. Kui ta peatus, et kingapaela siduda, laskus temale vaikus ja talle tundus, et mets neelab ta alla. Süda hakkas tugevamini taguma ja ta tundis tuttavat paanikahoogu. Silmad metsikud, keeras ta kannal ringi ja marssis kiirel sammul tagasi maja poole, püüdes mitte joosta.
