kaugele ette nagu mõõga vee poole. Viskenöör hõljus õhus ja langes siis maha tema jalge ette nagu kuhi spagette.
Ta kuulis Belle’i häält oma selja taga. „Ära painuta oma rannet! Proovi veel kord!”
Kiristades hambaid, keris Mia viskenööri vabaks ja proovis jälle. Taas kukkus nöör korratus sasipuntras vee peale.
Belle naeris vaikselt. „Jälle see ranne.”
Ikka ja jälle potsatas tema väike putukas nöörikuhja või jäi kinni ta pükstesse või keerdus ümber ridva nagu pael ümber meiupuu, tehes sõlmi, mis paneks isegi pühaku kannatuse proovile. Mia meeleolu vajus koos päikesega.
Belle tuli ja võttis tal ridva leebelt käest. „Sa püüad liiga kõvasti,” ütles ta. „No vaata sind. Su õlad on pinges ja sõrmeküüned kaevuvad su peopessa. Sa pigistad seda ritva surmahaardes. Selliselt väsitad sa end ainult välja. Siruta käsi ja raputa seda. Nii on õige. Lõdvesta seda.”
Ta pani ridva tagasi Mia kätte, juhtides tema pöialt õngeridval ja rulli randme all.
„Nüüd kuula mind, sest see on kõige tähtsam õppetund, mida ma kavatsen sulle iial lendõngitsemisest anda.” Belle pidas pausi. „Mia, lendõngitsemine peaks olema lõbu.”
Belle vastas Mia pilgule armsa naeratusega. „Jõe äärde tulek on tulek loodusse tema parima osa juurde. See on sinu aeg, eemal töö ja elu pingetest. Kui sa tegeled lendõngega, oled ühenduses selle metsiku instinktiivse osaga endast, mu sõber. Lase ta vabaks!”
Mia huilgas ja naeris siis häbelikult.
„See on õige vaim! Proovime nüüd jälle. Esiteks võta sisse mugav poos. Varu endale aega, see ei ole võidujooks. Kõige rohkem püütud kalade eest ei ole auhinda. Nüüd lihtsalt mõtle, kuhu sa tahad sellel õngel minna lasta. Siis kujutle jälle suurt kella ja mine kella üheksast ühe suunas.”
Mia võttis oma enesevalitsuse kokku viimaseks heiteks, enne kui sel päeval lõpetada. Sa suudad seda teha, kinnitas ta endale. Ta nägi vaimusilmas, kuidas Belle heitis oma ridva graatsiliselt tagasi ja ettepoole, pikk viskenöör tihedas S-sõlmes. Nüüd keskendunud, hoidis Mia oma ritva maapinnaga paralleelselt, kujutles kella suurt sihverplaati ja tõi ridva kiire liigutusega tagasi.
Viskenöör purjetas taha. Ta proovis ettepoole heita, kuid tundis selja taga sikutust. Vaadates üle õla, järgis ta oma nööri ja nägi, et see oli vee kohal rippuvas puuoksas puntras. Tema väike pruun kunstputukas rippus ererohelise lehe kõrval, mida ta varem oli imetlenud.
„Eiiii,” oigas ta ja sikutas. Ridvaots paindus looka, aga putukas ei andnud järele.
„Vaata selle ridvaotsaga ette,” hoiatas Belle ja naeris vaikselt, minnes puu juurde. Sirutanud end kikivarvul ülespoole, tõmbas ta oksa lähemale, kuni sai selle alla painutada ja nööri vabaks lõigata. Väike pruun putukas hüppas tagasi, ikka veel mässitud ümber oksa. „Jätame selle võidu puule.”
„Ma olen lootusetu.”
„Ei, sa oled algaja.” Belle võttis ridva ja hakkas viskenööri rullile kerima.
Mia tundis sellist pettumust, et oli valmis ritva jõkke viskama. „Mõnel teisel naisel seal laagris tuli see asi loomulikult välja.”
„Sa tead, et see ei ole võistlus. Mine omaenda tempos.”
„Kas sa tulid tõesti siia üles ainult selleks, et mulle õppetundi anda?”
Belle ohkas ja tegi grimassi. „Ma tahtsin sinuga rääkida. Mäletad, ma rääkisin sulle, et lähen Šotimaale? Noh, ma lahkun paari nädala pärast ja olen suure osa suvest ära. Seega on mul praegu palju tegemist, et püüda äris asjad kokku võtta. Soovin, et saaksin sulle veel ühe tunni anda, enne kui lähen, aga ma lihtsalt ei saa seda lubada. Hei, ära näe välja nii norgus. Ma tõin sulle kogu varustuse, nii et saaksid üksinda harjutada.”
„Ma ei tea, mida siin teha.”
„Oh, jah, tead küll. Sa said seal laagris põhilise selgeks. Nüüd vajad ainult praktikat, kannatlikkust ja enesekindlust. Ja ainus viis neid saada on välja veele minna. Hangi endale kohalik giid, kui tahad avastada teisi jõgesid ja ojasid.”
„Ma ei taha teist giidi,” ütles Mia pahuralt. „Sina oled parim.”
„Noh, tänan, kuid üsna lähedal on mõned tõeliselt head giidid. Ja sa tead, et ei pea toetuma giidile. Peaasi on sealt sohvalt maha saada ja veele minna.” Belle kallistas teda ja tegi talle õeliku raputuse. „Sinuga saab kõik korda. Ja veel, Mia. Olgu sul lõbus.”
Mia läks majja tagasi, võttis kalastusrõivad seljast ja pani hoolikalt kappi. Tema kalamehetunked rippusid kokku kinnitatud jalgadega nagu kleit. Ta oli kuulnud, et mõned said lendõngitsemise kohe selgeks ja teised ei saanud kunagi. Ta kartis, et kuulub viimasesse kategooriasse.
„Võibolla ma ei ole selleks lihtsalt loodud,” ütles ta pettumusega, sulgedes kapiukse.
Ta valmistas vaikselt ja pealiskaudselt oma õhtusöögi väikeses köögis, mõeldes samal ajal, mida tähendas siin üleval mägedes olemine, ilma et Belle kuuldekauguses oleks. Hea, et ta rohkem varusid ei ostnud, tekkis ta peas mõte, kui seal juurdus idee kojuminekust. Grillitud kana nägi välja nagu skelett plastnõus. Ta viilutas kuiva kana, ühe tomati, viimase sibula. Ta pani leivaviilu uude röstrisse, mille oli linnast ostnud, ja lükkas kangi alla. Vaikuse lõhkus vali praksatav säde. Siis kustus valgus.
Mia suu vajus lahti, kui ta põrnitses peenikest suitsukeerdu väljalaskeava kohal. Tahmaplekk tegi seina mustaks. Seda ei saa ometi juhtuda, mõtles ta, avades külmkapi ukse. Ka see oli välja surnud. Kirudes keerlesid ta mõttes küsimused. Tal ei olnud aimugi, mida teha. Ta vaatas aknast välja, kuid Belle oli ammu läinud. Mia seisis keset kööki, tundes end ülimalt abituna.
Ta oli intelligentne naine. Aga mitte kusagil kolledžis polnud ta võtnud Paranda Ära 101 kursust. Ta arvas, et oli kaitsme läbi põletanud, aga ei teadnud, kuidas seda vahetada. Ta ei teadnud isegi, kus see neetud kaitsmekilp asus.
Öö lähenes kiiresti. Mia tundis paanikat, kui ta hirmud kuhjusid ja öökull lähedal kasvaval puul huikas. Ta ruttas ühe akna juurest teise juurde, lüües need kinni ja pannes riivi. Varsti pärast seda, kui ta oli lõpetanud, uppus maja pimedusse. Ta kobas pimeduses, otsides taskulampi, ja vabastas katkendliku ohke, kui kitsas valgusvihk pimedust läbistas. Ta läitis tule viimaste puudega ja tundis tulevalguse pehmes kumas paanika alanemist. Ta tõmbas ühe kiiktoolidest tulele lähemale ja kiikus edasi-tagasi, süües õhtueineks sulavat šokolaadijäätist.
Vaadates ainiti leekidesse, ei suutnud Mia meenutada, et ta oleks end iial nii mahajäetult tundnud. Ta tahtis nutta. Ta oli pidanud viimase aasta jooksul nii palju taluma ainult selleks, et mingi röster ta rivist välja lööks. Millalgi räägib ta seda lugu mõnel peol ja kõik naeravad, tema kaasa arvatud. Praegusel hetkel oli see siiski liiga haletsusväärne. Asi polnud ainult selles, et ta polnud õppinud, kuidas teha majapidamises tavalisi parandustoiminguid. Ta ei arvanud, et suudaks nimetada kasvõi ühe sõbra, kes seda oskas. Järsku ta mõistis, et ei suutnud enda eest hoolitseda. Siin metsikus looduses – isegi linnas – oli ta hakanud toetuma teistele, kes ta eest hoolitsesid. Siin üleval mägedes vajas tema sõltumatus ümbermääratlemist.
Ta pani jäätise kõrvale ja läks raamaturiiuli juurde. Raamatud olid talle alati lohutuseallikas. Taskulambi
