Originaali tiitel:
Susan Wiggs
The Hostage
2000
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Stella Sägi
Korrektor Inna Viires
© 2000 by Susan Wiggs
Trükiväljaanne © 2016 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11329
ISBN (PDF) 978-9949-84-402-9
ISBN (ePub) 978-9949-84-710-5
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Armastusega Lisale ja Bruce’ile
Esimene osa
Ja tuul raevutsemas ning tuli lõõmamas, ning London ja Pariis ja Portland ületatud, ja maamunal ei leidu ühtegi Miltonit ega Dantet, et seda sõnadesse panna.
Chicago Tribune
(põles enne levitamist)
Proloog
Chicago
8. oktoober1871
Oli kuumim oktoober, mida keegi meenutada suutis. Kolme kuu jooksul oli maha sadanud vähem kui kaks ja pool sentimeetrit vihma. Kariloomad surid janusse, nende pundunud korjused vedelesid päikesest põlenud mudaaukude kõrval. Aastaajale mitteomane soojus pani naisi küpsetamispäeva erilise jälestusega suhtuma ja muutis väikesed lapsed torkiva kuumuse käes pahuraks. Töötavad mehed tegid pause, vaatasid taevasse ja ütlesid üksteisele, et talveõhk oleks igati teretulnud.
Põud ja kuiv tugev tuul hoidsid tuletõrjujaid palavikuliselt töös; masinistid ja voolikumehed said väljakutseid suisa kuuele tulekahjule päevas, võitlema leekidega, mis neelasid värvimata puitmaju, vankuvaid hurtsikuid, mille katused olid tõrvast ja logisevad, ning Chicago saeveskite lõputut puidulaastude varu.
Kuuma preeria rahutusse voogu hõljutas tuul üheainsa sädeme.
Hiljem ütles osa inimesi, et säde tuli ahjukorstnast. Paljud uskusid kuulujuttu, et halvasti lehma kõrvale asetatud latern proua O’Leary laudas oli selle õuduse põhjustanud. Teised olid kohutavas järelmõjus valmis vanduma, et jumala enese käsi algatas selle kõik, samal ajal kui teised süüdistasid saatanat. Mõned süüdistasid isegi komeetiderahet, mis öötaevast maha sadas. Suure söestunud, varemetes linna kohtusaalides, raekojas ja tuletõrjekomisjoni kuulamistel osutasid sõrmed ja kajasid vastastikused süüdistused.
Aga tõsiasi oli see, et üksainus säde, langedes ja keereldes nagu purjus baleriin, lendles sel ööl tuuleküüdis ringi. See purjetas kõrgelt üle puidust majade naabruskonnast, timutiheina täis küünidest, kuuridest, täis kivisütt ja tulehakatiseks varutud puidulaaste, okslikust kuusepuidust ehitatud kõnniteedest ja männiplokkidest sõiduteedest.
West Divisioni naabruskond oli kitsaste, armetute alleede ja hurtsikulobudike keerdkäigustik– koht, mida ükski auväärne inimene iial ei külastaks. Aga see oli koduks mustatöölistele ja liiga paljude lastega naistele, poepidajatele ja immigrantidele, joodikutele ja unistajatele, kõlvatutele naistele ja rangetele katoliiklastele. Ja selles kokkupakitud naabruskonnas sünnitasid nad oma lapsed, palvetasid, sõid, jõid, võitlesid, armastasid ja matsid surnud.
Kuiv, puhuv kuumus ajendas osa inimesi varakult voodisse minema, samas kui teised üritasid oma ebamugavustunnet söögi ja joogiga leevendada. Mõnedest majadest kostis viiulimuusika peenikest, tempokat kiunumist ja tallanaeltega saabaste tümpsumist laudpõrandal. Lärm voogas läbi avatud akende ja pani õhukesed seinad metsikus pidutsemises kaikuma.
Ja säde kõrgel metsikus öötaevas muudkui keerutas ja muutis suunda, tõugatuna tagant tuule poolt, mis laiast ja tühjast Illinoisi preeriast sisse puhus.
Säde lendles lauta, kus seisid lõa otsas viis piimalehma ja üks hobune, pead langetatud, ning õlevoodil lebas kerratõmbunult vasikas.
Tilluke söeraasuke langes kopitanud heinakuhja ja kui tuul sellele hingas, ilmus väike oranž sõõr.
Mitte keegi ei näinud leegiloiku nagu maha loksunud vett levimas, tilkumas alla heinale, süüdates käharad kuivad puulaastud Bateham’s Planing Millist. Mitte keegi ei näinud tulejõge mööda kulunud puupõrandat valgumas. Mitte keegi ei märganud hobuse ninasõõrmeid hirmust laienemas ega looma kilehäälselt häirevilet kuuldavale toomas.
Lõpuks märkas üks puujalaga veovoorimees, kes oli juhtumisi üle tänava lonkimas, tumedatoonilist, ebaloomulikku valgust ja suundus kohmakalt lauda poole. Lehmad, ohelike küljes kinni, seisid liikumatult isegi siis, kui Pegleg Sullivan sisse tormas ja nad lahti päästis. Vasikas, tule eest peitudes ja lõõg puulaastudes rippumas, sööstis Peglegile otsa ja vedas ta välja aeda.
Leekide pikad, graatsilised tulekeeled õilmitsesid lauda küljel. Tugev oranž valgus liikus aias mööda maja ja laudavahelist sissetallatud rada.
Lõpuks lõhestas ööd mehe hääl: „Kate, laut põleb!”
Lobudikus number 342, Canalport Avenue ja Halsted Streeti nurgal, kõlas esimene häirekell.
Ja Chicago West Divisioni osas magavate laste nägudel võbeles veider ja roostekarva valgusekuma.
Üks
„Mis Deborah’l viga on?” küsis Phoebe Palmer, seistes kesk kaootilist segadust, mis Preili Emma Wade’i Noorte Daamide Kooli eluruumides valitses. Pitsilised alusseelikud ja lehvikestega pesuesemed katsid narmaste, helmeste ja brokaadiga kaunistatud salongidiivaneid ja otomane. „Ta ei lase isegi oma teenijatüdrukut sisse end teenindama,” lisas Phoebe.
„Ma lähen vaatan, mis teda kinni hoiab.” Lucy Hathaway lükkas lahti kõrvalasetsevasse tuppa viiva ukse. Deborah’ kleit, mis oli tal eelmisel õhtul Aikeni ooperimajas seljas olnud, lebas tülli- ja siidikuhilana põrandal. Linad olid voodil hunnikus laiali ning õhus rippus kalli parfüümi ja meeleheite hõng.
„Deborah,
