Arthur Sinclair oli loonud ja joondanud oma tütre tulevikku samasuguse täpse tähelepanuga detailidele, millega pani kokku oma äritoiminguid. Tema rivaalid halvustasid teda tema agressiivsuse ja ambitsioonikuse pärast, aga Deborah teadis kaubandusest vähe. Isa eelistas seda selliselt.
Sõit Chicagosse oli kiire. Jeremy, kes oli olnud Deborah isiklik kutsar sellest ajast, kui tüdruk oli kolmeaastane, sõitis vilunult mööda pikki sirgeid teid, mis linna risti-rästi läbisid. Jeremy elas Chicago jõe põhjaharu ääres asuvas aiamajakeses. Tal oli tüse naine ja täisealine tütar, kes oli hiljuti abiellunud. Deborah mõtles, mida Jeremy teeb, kui hilja öösel nende juurde koju naaseb. Kas ta puudutab oma magavat naist või paneb lihtsalt lambi põlema ja vaatab teda hetke? Kas naine ärkab üles või ohkab unes ning pöörab end seina poole?
Deborah teadis, et kasutas oma uitavaid mõtteid selleks, et neid eesootavast raskest katsumusest eemal hoida. Ta nihutas end rahutult istmel ja pani käed silmade ümber, et vaadata läbi klaasi, kui Chicago vaatevälja ilmus. Tavaliselt oli õhk järve läheduses jahe, aga sel õhtul püsis päevakuumus ka veel pärast päikeseloojangut.
Valkjas gaasilambi hägu valgustas pikki sirgeid peateid. Kaless ületas jõe, veeredes mööda elegantsest hotellist, kus oli algamas lugemisõhtu. Hästiriietatud inimesed olid juba kogunemas. Livreedes uksehoidjad tormasid edasi-tagasi lainelise äärekaunistusega kanvaast varikatuse all, mis tugeva tuule käes laperdas. Tohutud pottides põõsad seisid kullast ja klaasist sissepääsu kõrval ja sees hiilgasid massiivsed kroonlühtrid nagu päike. Kõrgklassi kuldpuur oli ainuke maailm, mida Deborah kunagi tundnud oli, kuid ometi oli see maailm, milles ta end enam turvaliselt ei tundnud. Ta ei suutnud ette kujutada, et võiks nüüd hotelli astuda.
Traditsiooniliselt iga kuu teisel pühapäeval toimuvad ergutavad lugemised ja arutelud pakkusid Deborah’le tavaliselt hõrku naudingut. Talle meeldis näha uhkelt riides inimesi, kes naerdes ja vesteldes õnnelikult puuviljalikööri rüüpasid. Talle meeldisid pinnapealse lobisemise ja keelepeksu muretud naudingud. Aga möödunud ööl oli see maagia Deborah’lt ära varastatud.
Ükskõik. Ta tõotas, et sel ööl saab ta oma hinge tagasi.
Deborah värises, teades, et seltskondliku ürituse vahelejätmine oli ainult esimene trotslik tegu, mille ta täna õhtul sooritab. Ta ei olnud kunagi varem mässajana käitunud ega teadnud, kas saab sellega hakkama.
Kui sõiduk mööda Michigan Avenued edasi liikus, pidi Jeremy tohutu jalakäijatemassi, plaanvankrite, rakendite ja perekondade gruppide ees hoo maha võtma. Nad näisid suunduvat jõge ületava Rush Streeti silla poole. Hilisele tunnile vaatamata olid massid kogunenud väikesele Chicago White Stockingsi staadionile.
Koputades kumerale tuuleklaasile, hüüdis Deborah: „Kas kõik on korras, Jeremy?”
Mees ei vastanud kohe, olles läbimas River Streeti poole viivat kurvi, suundudes järgmise lääne suunda viiva silla poole. Nad kohtasid teel veel rahvahulki, tõllalampide kasinas valguses edasi liikumas. Deborah pööras end patjadega pingil ringi, et läbi tagaakna välja vaadata. Jalakäijad moodustasid suuremas osas hästirõivastatud massi, ja ehkki mitte keegi ei lonkinud, ei olnud keegi ka kiirustamas. Nad sarnanesid õhtusöögiseltskonna või parajasti teatrist väljuva grupiga. Kuid siiski tundus see ebatavaline, nii paljusid inimesi pühapäeva õhtul väljas näha.
„Nad ütlevad, et West Divisionis on suur tulekahju,” kandis Jeremy läbi rääkimistoru ette. „Palju inimesi tuli evakueerida. Ma viin teid silmapilk koju, preili.”
Deborah teadis, et Kathleeni perekond elas West Divisionis, kus nad pidasid lüpsilehmi. Ta palvetas, et O’Learydega kõik hästi oleks. Vaene Kathleen. See pidi olema vempude, teeskluste ja lõbuõhtu, aga suur tulekahju võib seda kõike muuta.
Ta mõtles, kas doktor Moody loeng võidakse tulekahju tõttu ära jätta. Arvatavasti mitte. Chicago tuletõrjenõukogu uhkeldas tule juhtimiseks kasutatava kõige uuemat sorti varustusega, mis sisaldas hüdrante, aurupumbamootoreid ning keerukat alarmide ja alajaamade süsteemi. Paljusid kivist ja terasest kesklinnamaju peeti tulekindlateks. Linna eliit koguneb arvatavasti North Divisionis, et öö läbi keelt peksta, samal ajal kui masinistid ja pumpajad kauge tulelõõma kontrolli alla võtavad.
Deborah vaatas ainitise pilguga läänes kumava ebaloomuliku õilmitseva valguse poole. Tal jäi hing kinni – mitte hirmust, vaid muljetavaldava vaatepildi imest. Kauguses põles silmapiir eredalt nagu hommik. Kuid taevas ei olnud päevavalguse süütut olekut ja jõetaguses piirkonnas langesid taevast tuletukid, tihedad nagu lumi lumetormis.
Deborah’t läbis halb eelaimus, aga ta lükkas selle tunde kõrvale. Tuli peatub, kui jõe juurde jõuab. See oli alati nii. Deborah jaoks oli suurem probleem isa oma otsust mõistma ja tunnustama saada.
Tõld jäi Deborah’ isa suure imposantse kivist maja ees seisma. Ümbritsetuna õuedest ja aedadest, võtsid peamaja ning sellega kaasnevad kõrvalhooned enda alla peaaegu kogu kvartali. Seal oli forellitiik, mida kasutati talvel uisutamiseks. Häärberil olid kõrgustesse tõusvad kreekapärased sambad ja moodsalt prantslaslik mansardkatus. Suur kuppel peenikese piksevardaga kõrgus taeva poole. Maja esikülge ääristas elegantne veranda, servad kaunistatud värvitud puitosadega, millelt viis lai trepp alla kumerale sõiduteele.
„Olete kodus, preili,” teatas Jeremy, sammud teed katval jämedal liival krudisemas, kui ta naist sõidukist välja aitama tuli.
Isegi mitte uitmõtte hetkel ei olnud Deborah kunagi Huron Avenuel olevale majale kui kodule mõelnud. See hiiglaslik, aukartustäratav paik sarnanes rohkem mingi asutusega, nagu raamatukogu või siis ehk haiglaga. Või siis hullumajaga.
Ebalojaalset mõtet maha surudes istus Deborah endiselt õõtsuvas kaarikus, samal ajal kui Jeremy trepi alla laskis, ukse avas ja käe tema poole välja sirutas. Tormised tuuleiilid lennutasid langenud puulehti mööda rentsleid ja kõnniteid.
Isegi läbi kinda tundis Deborah, et Jeremy sõrmed olid jääkülmad ja ta vaatas meest üllatunult. Hoolimata sihilikult kiretust ilmest pinguldas vaevu hoomatav pinge mehe lõuga ja tema silmad heitsid pilke tulelõõmas taeva suunas.
„Kiirusta nüüd koju oma naise juurde,” ütles Deborah. „Sa tahad ju hoolitseda selle eest, et temaga kõik korras on.”
„Olete kindel, preili?” Jeremy avas raudvärava. „Minu kohus on jääda ja...”
„Rumalus.” See oli üks otsus, mille Deborah sai sel ööl teha, mis oli üheselt mõistetav. „Sinu esmane kohus on sinu perekonna ees. Mine. Ma muretseksin muidu kogu öö, kui sa seda ei tee.”
Mees saatis talle tänuliku peanoogutuse ja kui ta neiule hiiglasliku, raske välisukse lahti tõmbas, kumas tema livreemütsi ääristus võltsi ja kauge valguse käes. Deborah astus üksinda maja vestibüüli, tunnetades selle hirmuäratavat esinduslikkust. Teenijaskonna liikmed kiirustasid teda tervitama – kolm mustas ja valges teenijatüdrukut, kaks meesteenrit tumesinistes livreedes, pikk ja imposantne majapidajanna, laitmatult väärikas ülemteener. Kui Deborah läbi teenijate vormikohase kadalipu kõndis, olid nende tervitused püüdlikult aupaklikud – silmad kõrvale pööratud, suud naeratuseta.
Arthur Sinclairi teenijad olid alati olnud hästitoidetud ja -riietatud ning enamik neist olid piisavalt arukad mõistmaks, et mitte iga majateenija Chicagos ei nautinud isegi neid väikseid privileege. Oma igaveseks piinaks ja häbiks oli Arthur Sinclair isekunagi selle madalama klassi üks liige olnud. Seega, ehkki ta sellest kunagi ei rääkinud, mõistis ta liigagi hästi nende õnnetute inimeste olukorda.
Deborah palvetas, et isa ka oma tütrega sama mõistev
