kunagi.
Kokku varisevate hoonete mürin summutas kära ning ajas lapsed ja hobused paanikasse. Kuhu Tom ka vaatas, nägi ta kaarikuid, mis liikusid juhitamatult või põrkasid kokku majade või puudega ning hüljatult maha jäeti. Üks tõld, tutt ukse peal, millele oli kirjutatud Emma Wade Boylani Kool, lebas külili, rakend endiselt rakmetes rabelemas.
Kolm noort naist, riietatud siidi ja pitsidesse, tülitsesid kõnniteel pikali oleva sõiduki lähedal.
„Ma ütlen, et jätame nad,” lausus pruunipäine naine.
„Me ei hülga hobuseid,” vastas mustapäine naine. „Me peame...”
„Astuge kõrvale.” Tom tõmbas saapasääre ülaosast välja jahinoa. Helkiva tera nägemist tervitasid naiselikud õhuahmimised ja nad tõmbusid tagasi, ilmselgelt tohutut hirmu tundes. Tom lõikas läbi rihmad, mis hobuseid tõlla külge sidus, ning laksas siis loomadele vastu tagumikku, et nad mööda tänavat edasi liikuma panna.
Hästiriietatud naine ahmis talle otsa vaadates õhku. „Ta... te... hobused!”
Tema kaaslanna ütles: „Mida me nüüd teeme?”
Punapea tõstis pilgu lõõmava taeva poole. „Palvetame,” ütles ta.
Tom ei jäänud nende arutluse tulemust ootama. Tal oli töö teha.
Kui rahvamass ja suits talle peale surusid, tundis Tom teravat nälga põhja metsade metsikuse tühja majesteetlikkuse järele. Varsti, ütles ta endale. Peagi on ta tagasi seal, kuhu kuulub. Aga esmalt on tal vaja leida oma sihtmärk – maja Huron Avenuel. Seejärel saab ta suunduda koju Isle Royale’i. Seal üritab ta anda endast parima, et toime tulla eluga, mida Arthur Sinclair nii pöördumatult muutnud oli.
Tom mõtles, mis tunne võib olla tappa mees, kes oli tapnud Asa. Kas ta süda juubeldab sünges, puhastavas rõõmus? Kas ta täitub rikkumata õnnega? Kas kättemaksust saadav rahuldus peletab minema kaotuse ja reetmise, mis olid teda tollest katastroofist saadik õginud. Võib-olla ta ei tunne üldse midagi. Ta tervitaks tuimust. Mitte midagi tundmine oleks õnnistus pärast kuudepikkust hingetapva leina kannatamist.
Tom oli sõjas tapnud. Michigani 21. rügemendi kindral Whitcomb oli teda kullerina kasutanud nii, nagu kütt kasutab verekoeri. Kuid sõjas olemine ei olnud andnud talle isu tapmise järele.
Tom pressis jõulisemalt edasi, kiiremini, voogav kuumus kõrvetamas. Ta möödus kiitsakast poisist, hoidmas pulstunud karvaga koera, kes pidevalt oma noore peremehe käte vahelt põgeneda üritas. Poiss oli umbes neljateistaastane, sama vana kui Asa oli surres olnud. Tom üritas mitte näha vaeva nägevat noorukit, üritas mitte kuulda poissi ütlemas: „Rahu, Shep. Ole rahulikult. Ma hoolitsen su eest.” Ta üritas mitte mäletada seda, kuidas poisi ümar nägu võis nii neetult tõsine ja kaitsev olla. Tom tundis kergendust, kui nooruk ja tema koer järve poole ära pöörasid.
Kui ta oleks ellu jäänud, oleks Asa kevadel viisteist saanud. Tal oleks märtsis sünnipäev olnud ja Tom oleks talle võib-olla jahinoa või hirvepüssi kinkinud, märkimaks poisi sammu meheea poole. Nad oleksid kahekesi ahju kõrval istunud, õngekorke teinud või kabet mänginud. Isegi nüüd, mitu kuud pärast õnnetust, suutis Tom ette kujutada Asa näoilme täielikku keskendumist, kui too korgi kallal töötas. Ta kuulis südames endiselt Asa naeru.
Ma igatsen sind, Asa.
Pöörates peaaegu tühjale kõrvaltänavale, kõndis Tom kiiremini, ootusärevuse kasvades raskelt hingates, kurgus suitsu ja tuha maitset tundes. Põleva puidu lõhn ja langevate tukkide nägemine meenutas talle tormilises lahingumöllus olemist. Ta ei oleks pidanud iial sõtta minema. Välgu-Jack oli hoiatanud, et see röövib ta vaimu.
Täpselt nagu ta oli Asat kaevanduses töötamise suhtes hoiatanud.
Asa ei olnud seda rohkem kuulda võtnud kui Tom oma nooruses. Olles tüdinud saareelu rutiinist ja talvedest, veedetud nõudliku õpetlase eestkoste all, oli Tom ära jooksnud, et sõdimisega ühineda. See, mida ta oli nende süngete aastate jooksul näinud ja teinud, oli tema hinge jääks muutnud. Ainult kingitus Asa näol oli Tomi valgusesse tagasi tirinud. Nüüd, kui oli Asa läinud, ei hoidnud miski teda tagasi taaskord pimedusse langemast.
Tukid ja söed sadasid tihedalt tänavatele ning igaüks neist süütas uue tule. Katustel olevad mehed üritasid mõningaid suuremaid hooneid kaitsta, aga eredad tulekeeled tegid nende jõupingutustest paroodia. Kauged plahvatused lõhestasid ööd, igaüht saatmas hirmunud karjatused.
Laial tänaval kulges rahvamass põhjasuunas, liikudes järve ääristava pika rohelise riba poole. Pereliikmed karjusid üksteisele, et nood kiirustaksid. Tom astus põgenikevoost välja ja liikus vastupidises suunas.
„Hei, härra,” karjus keegi käheda häälega. „Te ei taha selles suunas minna. Tuli liikus üle North Branchi.”
Tom eiras hoiatust, ehkki uudis ehmatas teda. Ainult deemonlike mõõtmetega tulekahju suudaks liikuda üle jõe, mis on sama lai kui Chicago jõe harud. Tuletõrjujatel ei ole selle peatamiseks nüüd lootustki. Ta mõtles, kas suudab Sinclairi häärberi juurde jõuda enne, kui tuli seda teeb.
Ta oli pisut ehmunud, end üksinda tühjalt tänavalt leides. Tuli sööstis raevutsedes läbi mõlemal pool olevate hoonete – üks neist oli puidutöökoda, teine pruulikoda. Veider, mõtles Tom kiretult. Linn põleb ja mitte keegi ei jäänud selle kaitsmiseks paigale.
Ta liikus pimedusse, kui edasi põhja poole suundus, tulest eemale, ja tajus õhkkonnas muutust, kui Dearborni jõudis. Lai puiestee, mida ääristasid kivipiilarid ja kõrged sepistatud raudaiad, lebas täiuslikus toreduses, ehkki õhk oli tihedast suitsust paks. Uhkeid häärbereid ümbritsesid laiad muruplatsid, mõnedel neist tõllakuurid ja kõrvalhooned. Majad sarnanesid oma nägusate katuseviilude ning läbi kolme korruse kõrguvate kumerate akendega majesteetlike kindlustega. Laeaknad ja kuplid kaunistasid katusejooni. Läbi laia ärkliakna nägi Tom üht perekonda elutoas istumas ja kaarte mängimas, üks naine samal ajal klaverit mängimas. Mõnes teises majas kogunesid inimesed akende juurde tulekahju vaatama.
Kuid taevas rahulike fassaadide taga kumas kurjakuulutava ja ebaloomuliku oranži värvinguga, lendlevate sädemetega üle puistatud. Neid peeneid maju ei olnud kauaks selle maailma jaoks. Tom lootis hullu moodi, et tal ei tule Sinclairi maja leidmisega mingeid raskusi ning et tema sihtmärk on kodus. Ta pidi arvestama võimalusega, et Arthur Sinclair oli majast evakueerunud, aga oli väga võimalik, et rikas tööstur on paigale jäänud. Otsustades inimeste põhjal, kes oma uhkete häärberite akendest välja vaatasid, tundsid rikkad end leekide eest kaitstuna. Mehed nagu Sinclair arvavad, et nad on võitmatud, et nende raha võib neile kõike osta, isegi kaitset surma eest.
Rumalad tolad.
1 Jumal hoidku (vanas) prantsuse keeles (Tlk.)
Kolm
„Deborah, mida paganat sina siin teed?” nõudis Arthur Sinclair, oma kabinetiseinal oleva suure metallseifi kohalt üles vaadates. Selle avatud uksest kinni haarates tõusis ta püsti, vaarudes pisut oma haigel jalal, kui end neiu poole pööras. Tema jalutuskepp toetus vastu kirjutuslaua taga olevat laia seinakaarti. Kaardil oli Suur järvistu ja seda ümbritsev territoorium, märgistustega neis paigus, kus asusid tema kaevandused ja metsamaad. Kaardi ees seistes sarnanes mees oma valdusi üle vaatava kuningaga. „Kell on palju,” lisas ta. „Sul oli täna õhtul üks üritus.”
„Tere,
