ümbritsetud, heitis loksuvale veele pika musta varju. Tuli rebis linna preeriatuulega, kuuma ja jõulisega, toitudes lähestikku asuvatest ehitistest.
Tom oli elu jooksul palju tulekahjusid näinud, aga mitte kunagi midagi sellist. Mitte kunagi sellist, milles tuul näis leeke kätel kandvat. Mitte kunagi sellist, mis oleks säärase raevuka kiirusega liikunud. Leegid katsid kodusid ja ärisid nagu tekid, hoone hoone järel, kvartal kvartali järel. Ta nägi surmavat tulipunast loori West Divisioni katmas ja järeleandmatult jõeservale surumas.
Tom Silver ei tundnud Chicagot hästi, kuna oli seal vähe aega veetnud, kuid see oli suurim linn, mida ta kunagi näinud oli. Seda vormis järvekallas ja jõeharud, mis olid pidevalt kaubanduslikku liiklemist täis. Chicagosse koondus kümme raudteed, kuusteist silda sirutusid üle jõe ja kanali ning seal elas sadu tuhandeid inimesi.
Nüüd oli selle südamik tules. See oli põrgutuli nagu see kardetud tuli Vana Testamendi lugudes, mida ta Asale lugeda tavatses.
Mõte Asast tõi Tomi sünge sihi fookusesse tagasi. Täna öösel saab ta oma kättemaksu. Mitte miski – isegi mitte põrguleegid – ei peata teda.
„Sa kavatsed tule ära oodata?” küsis Välgu-Jack, nagu loeks Tomi mõtteid.
„Pole mingit mõtet oodata,” märkis Tom. „Kui tuli levib North Divisioni enne, kui ma sinna jõuan, kaotan ma ta päris kindlasti.”
„Siis tuleb sul kiiresti teha. See võib ju sobilik olla, eh? Kui maja põleb, ei ole sul vaja asitõendite leidmise pärast muretseda.”
Tom silmitses oma vanimat sõpra, oma mentorit, meest, kes oli teda kasvatanud. Välgu-Jack duBois oli Tomi leidnud, viieaastase, hüljatud poisi, majakesest põhjapiirkonna metsades, istumas tühja pilguga oma ema kange surnukeha kõrval. Naine oli nälga surnud ja Tomi saatus ei olnud sellest kaugel, ainult et vana, vintske rändaja oli vahele astunud.
Sellest ammusest päevast peale kuulus kogu Tomi lojaalsus ja usaldus Jackile. Täpselt nagu Asa oli usaldanud Tomi.
„Mis pilk see on, eh?” Välgu-Jack tegi nägusid. „Tahad plaanist loobuda?”
„Tead küll, et ei taha.” Tom tundis end kalgi, kannustatuna. Tapmine saab olema puhastusrituaal, viis pesta oma hing puhtaks mustast raevust, mis teda õgis. Vähemalt nii ta endale muudkui kordas.
Välgu-Jacki kulm tõmbus kortsu. „See ei ole kuritegu, vaid kättemaks.”
Arthur Sinclair oli mõrvar, ehkki polnud kahtlustki, et tema pehmed valged käed olid puhtad, isegi tema enda silmis. Ta palkas alluvaid tööd tema eest ära tegema, aga oli täpselt samamoodi süüdi, nagu oleks seitse hinge paljaste kätega ära tapnud.
„Ma arvan endiselt, et sa peaksid laskma mul sinuga kaasa tulla,” ütles Välgu-Jack, kätt jahinoa käepidemele toetades.
„Ei.” Tom kinnitas padrunivöö. Asi oli selles, et Välgu-Jackil ei olnud külma pead. Tal oli kalduvus lasta kirel enda üle võimust võtta ja raev muutis ta hoolimatuks. Ta jälestas Arthur Sinclairi jõulisusega, mis mürgitas tema südant, sest tema süda oli see, mille Sinclair oli temalt võtnud.
Tomi viha Sinclairi vastu oli teistsugune. Külmem, täpsem. Vihkamise selgus muutis ta tapmiseks paremini varustatuks. Välgu-Jack oli liiga püsimatu. Ta kandis Asa leina nagu jõhvsärki ja see muutis ta metsikuks ning haavatavaks.
„Laevaliiklus on tihe,” sõnas Tom. „Sul on parem siia jääda ja Suzette’i eest hoolt kanda.
„Pealtvaatajad, ma arvan,” ütles Välgu-Jack. „Põgenikud. Nagu sipelgad üleujutuses parves liikumas. Neil ei ole kusagile minna.”
Tom silmitses rannajoont, eristades teiste hulgast raudteejaama lainemurdja ääres, torne ja korstnaid, kõik leegivalguses pulseerimas. Järvekaldal lõksus olevad inimesed vehkisid kätega, mööduvatele paatidele märku andes.
Välgu-Jack vaatas, kui Tom pani kabuuri Colti politseirevolvri, mille nad olid Soo Locksis ostnud. „On sul piisavalt padruneid?” küsis ta.
„Jeerum, kui mitu korda sa tahad, et ma teda tulistan?” Tom avas oma kitsenahast jaki, paljastamaks vööaasades olevat laskemoonarida.
„Seitse,” vastas Jack, kui Tom kabuuri peenikese nahkrihma endale ümber reie sidus. „Mine nüüd. Aega napib. Ma hoian Suzette’i ankruhiivamiseks valmis.”
Tom laskis julla vette ja hakkas kalda poole sõudma. Järv pulbitses tuule piitsutatud lainetest, mis üle väikese paadi külgede kerkisid ja sisse loksusid. Mõned alustest, millest Tom möödus, lisasid kiirust, et põgenikke tule käest päästa. Oleks ta parem inimene, ühineks ta päästmiskatsetega. Aga ta ei olnud seal kellegi päästmiseks. Ta oli see, kelleks asjaolud teda olid teinud, ja tema südames ei olnud ruumi millegi muu kui vihkamise jaoks.
Aeg-ajalt heitis ta pilgu üle õla jõe põhjaosas asuva veevärgihoone poole. See näis endiselt terve olevat, gooti terav tornitipp musta noolena mürgise oranži taeva taustal. Võib-olla oli torn järvele piisavalt lähedal, et tulekahju üle elada. Senikaua kuni veevärgi pumbad ja lõõtsad puutumatuks jäävad, on leeke võimalik kontrolli alla saada.
Kuid ta märkas paratamatult, et maja oli lahingut kaotamas. Kõrge tuul ulgus ja tormas põrguliku raevukusega. Taevast langes üha kõvemini ja tihedamalt tukke, sütitades leeke kõikjal, mida puudutasid. Selleks ajaks kui ta Sinclairi häärberi leiab, ei ole tuli enam kaugel.
Tom sidus julla kiviprügist moodustunud veepiirde külge, peites selle kaljupaljandi alla. Tal tuli asjaolusid arvestades ettevaatlik olla. Paanikas tulekahjuohver ei mõtleks pikalt sõudepaadi varastamise üle ja aurulaevale tagasi on pikk maa ujuda.
Tom vinnas end välja ja ronis mööda kaldapealset üles. Munakividega kaetud tänavale jõudes tundis ta otsekohe tule kuuma hingeõhu puhangut. Tema karibunahast särk ja püksid kaitsevad teda lendavate sädemete eest – vähemalt mõnda aega.
Paar kauget plahvatust ehmatasid Tomi, kui ta mööda jõe põhjakallast edasi liikus. Ta möödus pankadest ja hotellidest, McCormack’s Reaper Works’ist, poodidest ja teatritest, parkidest ja puiesteedest. Inimesed vaatasid välja peaaegu iga kõrge hoone akendest, ainitised pilgud tule poole suunatud. Öö muutus iga mööduva hetkega õudusttekitavalt valgemaks. Tom eristas tänavasilte ja gruppides seisvaid inimesi, erutatult rääkimas. Pisut maad eemal huilgasid puksiirlaevad, et sildu pöörataks ja neid läbi lastaks, kuid tohutud kaldale kogunenud rahvamassid takistasid sillaoperaatoritel nende tööd tegemast. Lääne poolt liikuv tuli voogas mastide ja taglaste metsa poole. Oli hea, et Välgu-Jack oli nõustunud merele jääma. Täna öösel ei olnud linnas ühtegi turvalist kohta.
See oli Tomi jaoks võõras territoorium, aga ta teadis, kus Sinclair elas. Ta oli asukoha kaardil üles otsinud ning see marsruut oli talle mällu sööbinud.
Kuid ta ei olnud arvestanud sellega, et peab inimmeres navigeerima hakkama. Mehed, naised, lapsed ja kariloomad voogasid mööda peatänavaid, trügides järve poole. Ülekoormatud kaarikud, plaanvankrid, muulakärud ja kolimisvankrid ummistasid teid. Tom ei olnud kogu elu jooksul nii palju inimesi näinud. Mõned olid ööriietes, teised õhtutualettides. Kaarikud ja vankrid kolisesid mööda, jalakäijate turvalisusele vähe tähelepanu pöörates. Mehed vedasid endi järel suuri kohvreid, naised pigistasid käte vahel lapitekke ja katlaid ja laekaid, mis olid asju täis topitud. Inimesed põgenesid, käed täis raamatuid ja mälestusesemeid, riietepuntraid, veidrakujulisi kotte ja isegi üks või kaks
