raamides peeglitega ning mida mahedalt valgustas seinale kinnitatud hoidikuis olevate gaasilampide valkjas kuma. Kolm noort daami seisid koos kõrge keskmise peegli ees – mustade juuste ja rõõmsate silmadega Lucy, kõrk ja enesekindel Phoebe ning Kathleen, kes ärevalt oma peegelpilti silmitses, mõeldes, kas tema juuste erk punane toon ja põski ning nina katvad tedretähnid võivad kindlaks märgiks olla. Tema pikad säravad, hõbedast juuksekammide vahelt langevad kiharad ning närvilisuse õhetus põskedel ei olnud sündsusetud. Võib-olla ta siiski suudab sellega hakkama saada.
„Jumal küll, aga ma soovin, et preili Deborah oleks tulnud,” ütles Kathleen end ettepoole kallutades ja pead küljelt küljele keerates, et oma teemantide ja smaragdidega kaunistatud rippuvaid kõrvarõngaid vaadata. Hinnalised asjakesed õõtsusid harjumatult sikutades. Kui välja arvata plikalikud enese üleslöömise mängud, mida ta oli mänginud Deborah’ga, kui kaheteistaastaselt teenijannana tööle asus, ei olnud Kathleen elu jooksul rohkem ehteid kandnud. Viiest lapsest vanimana ei olnud ta oma esimesel armulaual isegi traditsioonilist risti saanud. Tema vanematel lihtsalt ei olnud selleks raha.
„Deborah ei olnud terve,” meenutas Phoebe talle. „Pealegi, kui ta oleks tulnud, ei oleks sul olnud tema muinasjutulist kleiti ega Tiffany juveele, mida kanda, ja sa istuksid täna õhtul ihuüksi koolis.”
„Tuhas sonkiv Tuhkatriinu,” ütles Kathleen teravalt. „See oleks sulle meeldinud.”
„Tegelikult mitte,” ütles Phoebe ning hetkeks langes tema näolt kõrk mask. „Ma tõesti soovin sulle head, Kathleen. Palun tea seda.”
Kathleeni jahmatas see siirusehetk. Võib-olla, mõtles ta, on kõrgema klassi juures mõned sellised asjad, millest ta kunagi aru ei saa. Aga see ei takistanud teda soovimast olla üks nende seast. Ja sel õhtul oli selleks ideaalne võimalus.
Preili Emma Wade Boylani kooli viksid noored daamid said Chicago seltskondlikele üritustele rohkelt kutseid. Preili Boylanil oli maine, et ta oskab noore naise sarmikaks ja enesekindlaks viimistleda ning oma klientidelt selle privileegi eest kõrget hinda nõuda. Vastutasuks muutis preili Boylan vilumatud, rikkad tüdrukud täiuslikeks abielunaisteks ja võõrustajateks. Boylanist tulnud pruuti peeti edukale mehele ideaalseks kaunistuseks.
Tänaõhtune kogunemine oli eriline ja kohal oli rohkelt kõrgseltskonna liikmeid, keda peeti n-ö vanadeks asunikeks. Kuna oli pühapäev ja balli toimumas ei olnud, oli see nimetatud evangeelseks õhtuks, milles osaleb kuulus jutlustaja, reverend härra Dwight L. Moody.
Õiged katoliiklased pidid evangelistide suhtes kurdid olema, aga Kathleenis oli mõiste „õige” olemisest alati protesti tekitanud. Pealegi ei olnud see loeng inimeste jaoks midagi enamat kui ettekääne pühapäeva õhtul kokku saada, keelt peksta ning flirtida. Kõik – välja arvatud ehk reverend ise – teadsid seda. See kõik oli osa kõrgema klassi viimistletud kaaslase leidmise rituaalist ning see lummas Kathleeni. Ta oli paljudel õhtutel kooli jäänud ja „Godey daamide raamatut” lehitsenud, uurides värvilisi moelehti ja mõtiskledes, mis tunne võiks olla eliidi harukordse, privilegeeritud seltskonnaga ühineda.
Täna õhtul andis saatus või lihtne asjade kokkulangemine talle selleks võimaluse. Preili Deborah oli haigeks jäänud ja koju isa juurde läinud. Phoebe ja Lucy olid nalja pärast otsustanud proovida seda, mida Lucy nimetas „seltskondlikuks eksperimendiks”.
Lucy kinnitas, et inimesed on välimusest kergesti juhitavad ja mõjutatavad, ning et klasside vahel ei ole tõelist erinevust. Printsessiks riietunud vaest tüdrukut võetaks vastu sama soojalt nagu kuninglikust soost pärit olevat. Phoebe seevastu uskus, et ühiskonnaklass on miski, millega inimene sünnib, nagu sirged hambad või pruunid juuksed, ning et erinevast klassist inimesed suudavad petturit alati märgata.
Kathleen oli nende eksperimendi jaoks abivalmis katseisik. Ta oli rikastest inimestest alati huvitatud olnud, olles suurema osa elust väljaspool nende võluvat ringi elanud, väljast sisse vaadanud. Lõpuks saab ta nende keskele minna, isegi kui vaid mõneks tunniks.
„Kas sa loodad privaatset hetke härra Kennedyga?” küsis Lucy õrritades Phoebelt.
„Ta on täna õhtul kohalolijaist kindlasti kõige nägusam mees,” ütles Phoebe. „Aga ta on täiesti sinu päralt. Mul on teistsugune eesmärk.”
„Mis tal viga on?” küsis Kathleen, meenutades jumalasarnast olevust, keda oli lehtlast vaadanud. Ta teadis, et kui Phoebe oleks Dylan Kennedyt endale tahtnud, oleks too juba tema oma olnud. „Mida sa meile rääkimata jätad?”
„Viga ei ole mitte härra Kennedys, vaid meie kallis Phoebes,” ütles Lucy, hääl ühtaegu noomiv ja südamlik. „Ta on seadnud sellise standardi, millele ükski mees vastata ei suuda.”
„Keda sa siis tahad?” küsis Kathleen.
„Hertsogit,” sosistas Phoebe, ülestunnistusest peaaegu ekstaasis.
Kathleen puhkes naerma. „Ja kust sa enda arvates ühe sellise leida loodad? Kärnkonnaks moondunult?”
Ta teeskles eputavat kõndi ja ajas nina püsti. „Te võite mind „teie kõrguseks” kutsuda ja vaadake, et kummardades põrandat puudutate.”
Lucy neelas alla naerupahvaku. „Kas kuninglik tiitel pole mitte seadusevastane?”
„Siin riigis jah,” ütles Phoebe solvunud ninakirtsutusega. „Ja selleks on „teie hiilgus”.”
„Sa tahad öelda, et lahkuksid tiitli otsingul Ameerikast?”
Phoebe vaatas Lucyle jõllitades otsa, justkui too oleks peast põrunud. „Ma lahkuksin sellelt planeedilt, et tiitli saamiseks abielluda.”
„Aga miks?” nõudis Kathleen.
„Ma ei eeldagi, et sa aru saad. Ausalt öelda ei ole sa kunagi oma kohta teadnud, Kathleen O’Leary. Deborah rikkus su algusest peale ära.”
„Seda seetõttu, et Deborah on piisavalt tark mõistmaks, et klassijaotused on kunstlikud,” ütles Lucy. „Nagu ma sulle täna õhtul tõestada kavatsen.”
„Ärme tülitseme.” Ükskõik kui tugev surve ka oli, leidis Kathleen alati, et lihtsam on Phoebe snooblikkust taluda kui üritada temaga arutleda.
Ta kontrollis oma pärlitega tikitud siidist ridiküli sisu. Sama külluslikult kaunistatud nagu kroonijuveelid, oli õhtukotike tuttidega paelaga tema piha ümber kinnitatud, kristallhelmed iga ta liigutusega valgust püüdmas. Toaneitsina ta teadis ühe õige ridiküli sisu: visiitkaardid, tilluke pudel lõhnasoolaga juhuks, kui ta peaks nõrkust tundma, pitsääristusega taskurätik, kamm ja juuksenõel, münt või paar.
Kuna ta oli iirlane, ei saanud ta eitada enda ebausklikku iseloomujoont. Enne õhtul koolist lahkumist oli ta kaasa haaranud talismani, mis teda õhtust läbi aitaks. Selleks oli missakaart Püha Brendani kirikust, trükitud tema vanaema Bridget Cavanaugh’ auks. See tugev vana naine oli surnud kolm kuud tagasi ja Kathleen tundis tema järele piinavat igatsust. See näis sobilik ja veidralt lohutav, püha kaart oma käekotti libistada, justkui vanaema oleks väike papist pühak temaga taskus kaasas. Kathleen tõstis lõua üles ja ajas selja sirgu. „Ma olen sama valmis nagu patune vastlapäeval.”
Nad lähenesid aeglaselt salongile, sammud väänlevate sõnajalgade mustriga kaunistatud vaibal vaiksed. Kathleen nautis iga hetke, iga tunnet, teades, et mälestused sellest õhtust kannavad teda läbi pikkade eelolevate aastate. Ta üritas meelde jätta paksu vaiba kohevat tunnet siidkingades jalgade all, kingad, mis olid valmistatud
