ülbem, ennast täis...”
„Aga teie suhtes on mul õigus.”
„Te ei tea minust mitte kõige vähematki.” Kathleen lahkus rõdult, küljetsi tagasi vaibaga kaetud ruumi poole nihkudes.
Mees võttis tal käest, et tema eemaldumist peatada. „Minu esimene mõte oli, et te punastasite hetkel, kui minuga kohtusite.”
„Ei punastanud.”
„Oh, Kate. See ei olnud üksnes punastamine.” Julgem kui kunagi varem, puudutas mees naise kleidi kaeluseserva, liikudes mööda laia, U-kujulist dekolteed aeglase, kaalutletud hellitusega. „Te olite merekarbiroosa siit...” ta tõmbas sõrmega üle naise rinnapealsete ja seejärel ülespoole, kaardistades esilekerkivat rangluud, lohku kurgu alaosal ja seejärel kaela küljel, üles põsesarnale ja meelekohale „... siiani,” lõpetas ta madala, selge naeruga. „Vannun, et ei ole kunagi ühtegi naist niimoodi punastamas näinud.” Mees kummardus ettepoole ja sosistas naisele kõrva: „Kas te punastate üle kogu keha, preili Kate? Kas te punastate kogu kehaga?”
Lõpuks, lõpuks oli mees Kathleeni üle piiri ajanud. Unustades viisakaid kombeid, mida ta oli Worthi kleiti kandes järginud, viis ta käe taha ja äsas mehele. See ei olnud lahtise käega, daamilik kõrvakiil, mõeldud mehele koha kätte näitamiseks, vaid sellist sorti rusikaga antud löök, mida kasutati Conley’s Patchis kõrtsitülides.
Mees langes nagu mördiga kinnitamata tellissein. Tema keha mütsatus pani mõned inimesed peasalongist kohale kiirustama.
„Mis juhtus?” küsis härra McCormick, morsavurrud tõmblemas, kui ta Dylan Kennedy kõrvale põrandale kummardus.
Kathleen pani end valmis. Nüüd paljastab Dylan ta täpselt sellena, kes ta on – madalamast klassist immigrandi tütar, tahumatute kommetega, huumorisooneta ja õel riiukukk. Petis.
Aga Dylan Kennedy üllatas teda. Pead raputades ja käega uurivalt üle lõua tõmmates vaatas ta otse Kathleeni poole ja ütles: „Ma kukkusin.”
McCormick astus tagasi. „Seda ma näen.”
Dylan võttis vastu mehe pakutud käe ja tõusis püsti. „Ma vannun, et ei ole kunagi varem elu jooksul nii kõvasti kukkunud.” Rääkimise ajal ei lahkunud ta pilk Kathleenilt kordagi.
Ja oma alanduseks tundis Kathleen end kontrollimatus õhetuses hõõguvat. Ta ei rääkinud ja Dylan Kennedy samuti mitte, aga tema mõtted tuhisesid peas ringi. Tal on õigus. Ma tõepoolest punastan kogu kehaga.
„Suudad sa seda uskuda?” ütles Lucy Hathaway erutatult hiljem tualettruumis. „See oled sina.”
„Mis olen mina?” küsis Kathleen.
„See naine, kellest Dylan Kennedy huvitatud on.”
„Rumalus.” Kathleen võttis kapil olevalt messingist kandikult puhta linasest käterätiku ja tupsutas ülekuumenenud nägu.
„Tal on õigus.” Phoebe rääkis kadeda imetlusega. „See oled sina. Dylan Kennedy tahab sind.”
„Kuidas sa seda teada võid?”
Phoebe naeratas talle pingutatult. „Ma olen tema kohta hoolikalt uurinud sellest ajast, kui ta Chicagosse saabus.”
Lucy naeris. „Sa pead silmas, et uurisid ta sugupuud, saamaks teada, kas ta oleks sinu jaoks sobiv abikaasa.”
„Otse loomulikult. On selles midagi viga?”
„Noh, on ta siis sobiv abikaasa?” küsis Kathleen. Ta silmitses diskreetselt kätt, mis oli äsja Dylan Kennedyt tugevasti löönud. Sõrmenukid olid erkpunased. Ta pani ühe kinda enne kätte tagasi, kui teised seda märkasid.
Phoebe sekeldas oma kleidi organza-kangast rosettidega, pöördus siis ja ajas oma kleidi turnüüri kohevile. „Ta on päris kindlasti piisavalt rikas. Räägitakse, et tal on kaks miljonit oma perekonna laevandusvarandusest. Ja ta on rabavalt nägus. Ma arvan, et sa märkasid seda otsekohe.”
See mees on maa peal kõndiv jumal, mõtles Kathleen. Ta hammustas huult, et seda mitte kõva häälega välja öelda.
Phoebe loetles sõrmedel mehe omadusi. „Ta on pärit idarannikult, käis Harvardis, reisis välismaal. Räägitakse, et ta on mööda Saint Lawrence’i jõge Chicagosse kauba laevatamisega seotud. Üks tulusamaid kaubateid üldse. Pole ime, et teda nii väga himustatakse.”
„Aga abiellu siis ise temaga,” pakkus Kathleen.
Lucy raputas pead. „Ta hoiab end hertsogi jaoks, ehkki vaid jumal teab miks.”
„Ma ei kavatse mitte kellegagi abielluda,” ütles Lucy. „Kavatsen oma elu naistele võrdsete õiguste saamise üritusele pühendada.”
Ta naeratas Kathleenile laialt. „Sind on välja valitud.”
Kathleen naeris, et varjata ohjeldamatu igatsuse järsku jõnksatust. „Ma olen toatüdruk,” meenutas ta sõbrataridele. „Minu tööks on preili Sinclairi riideid kappidesse riputada ja tema juukseid sättida. Minu ema lüpsab lehmi.” Ta rääkis kergel toonil, aga selle kõige all tundis ta tuttavat alandust. Ta oli alati salamisi uskunud, et oli sündinud valesse ellu. Sel õhtul Chicago kõrgklassi seltskonnas olemine oli võrreldamatu nauding, kuid ometi kätkes endas pettumuse habemenoa teravat serva. See õhtu andis talle maitsta elu, mida tal kunagi olema ei saa. Sellise mehe nagu Dylan Kennedy kohtamine üksnes pööras nuga haavas.
„Mitte täna õhtul,” ütles Phoebe. „Täna õhtul oled sa privilegeeritud noor daam Baltimore’ist. Sinu esivanemad olid Marylandi koloonia rajajad.”
Tavapärane väiklus kõrvale jäetud, võttis Phoebe Kathleenil kätest kinni. „Ma ei uskunud, et see toimida võiks, aga siiani oled sa inimesi meie lugu uskuma pannud. Ma tahtsin algselt kihlveo Lucyga võita, aga olen nüüd ümber mõelnud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
