ja sellega, et mu peale karjuti jälle.
Pole ime, et mu vanemad ihkasid veel üht last: väikest armsat tüdrukut, kelle nad saaksid roosasse ja pitsidesse riietada ja teda nunnutada, ilma et ta kulmu kortsutaks ja minema rabeleda püüaks.
Ma ei saanud toona aru, et mu vanemad olid juba mõnda aega püüdnud teist last saada. Väikest venda või õde mulle. Nagu see oleks mingi eriline kink või teene, mille nad mulle osutavad. Ma ei olnud kuigi kindel, et mul on venda või õde vaja. Mu vanematel olin juba mina. Veel üks laps tundus, minu arvates, ülemäärane ahnitsemine.
Jäin kõhklevaks ka pärast Annie sündi. Veider krimpsus roosa kämp, tema nägu oli igapidi kokku pressitud ja tulnukalik. Ta paistis ainult magavat, sittuvat või nutvat. Tema kile kisa ei lasknud mul öösiti magada, vahtisin lakke soovides, et mu vanemad oleksid ostnud mulle koera või kasvõi kuldkala.
Esimesed paar kuud püsisin apaatiaseisundis, mu väike õde ei olnud mulle eriti kallis ega ka vastumeelne. Kui ta mulle koogas või pigistas mu sõrme, kuni tundus, et see hakkab siniseks tõmbuma, ei liigutanud see mind – isegi kui ema kudrutas õndsalt ja kriiskas isale, et „too see kuradi fotokas, Sean.”
Kui Annie mulle järele roomas või minu asju käppis, kõndisin ma kiiremini või napsasin oma asjad tagasi. Ma ei olnud ebasõbralik, lihtsalt huvitu. Ma ei olnud teda palunud ja seega ei näinud põhjust talle tähelepanu pöörata.
See oli nii, kuni ta sai umbes aastaseks. Vahetult enne esimest sünnipäeva hakkas ta kõndima ja lalisema midagi, mis kõlasid peaaegu sõnade moodi. Korraga tundus ta pigem väike inimene, mitte laps. Huvitavam. Isegi lõbupakkuv oma võõrapäraselt kõlava mula ja kõikuva vanamehekõnnakuga.
Ma hakkasin temaga natuke mängima ja rääkima. Kui ta hakkas mind matkima, tundsin, et mu rinnas paisus veider tunne. Kui ta mind jõllitas ja vadistas: „Joe-ee, Joe-ee,” läks mul sees soojaks.
Ta hakkas mulle igale poole järgnema, tegema järele kõike, mida mina tegin; naerma mu lõustade peale, kuulama pingsalt, kui jutustasin talle asju, mida ta kuidagi mõista ei võinud. Kui ta nuttis, piisas ühest minu puudutusest ja ta jättis järele, nii aldis oma suurele vennale rõõmu tegema, et kõik tema muud mured olid hetkega unustatud.
Mind ei olnud kunagi varem sel moel armastatud. Seda ei olnud teinud isegi mu ema ja isa. Nad armastasid mind, loomulikult. Aga nad ei vaadanud mind samasuguse varjamatu imetlusega nagu mu väike õde. Keegi ei vaadanud. Ma olin rohkem harjunud, et mind vaadatakse haletsusega või põrnitsedes.
Ma ei olnud väike poiss, kellel oli palju sõpru. Ma ei olnud päriselt häbelik. Üks mu algkooliõpetaja ütles mu vanematele, et ma olen „eemalehoidev”. Ma oletan, et ma pidasin teisi väikesi poisse nende igavate tegevustega nagu puude otsa ronimine ja kaklemine, pisut igavateks ja rumalateks.
Pealegi, ma olin omaette hoides täiuslikult õnnelik. Kuni tuli Annie.
Oma õe kolmandaks sünnipäevaks panin taskuraha kõrvale ja ostsin talle nuku. See ei olnud kallis nukk, selline, mille võiks osta mänguasjapoest, selline, mis häälitseb ja pissib ennast täis. Mu isa oleks selle kohta öelnud teiste pealt „maha viksitud”. See oli tegelikult üsna inetu ja hirmus, selle sinised silmad vaatasid üksiti ja kalgilt ja huuled olid kummaliselt pruntis. Aga Annie armastas seda nukku. Ta vedas selle endaga igale poole kaasa ja äiutas selle igal õhtul magama. Mingil põhjusel (ilmselt nime valesti kuulmise tõttu) kutsus ta seda Abbie-Eyes’iks.
Selleks ajaks kui Annie sai viieaastaseks, oli Abbie-Eyes paigutatud Annie toas riiulile ja tema koha olid hõivanud Barbie ja My Little Pony. Aga kui ema juhtus pakkuma, et viib Abbie-Eyesi vanakraamiturule, napsas Annie ta hirmunult karjatades tagasi ja hoidis nukku nii kõvasti, et mind üllatas, et need sinised plastmassist silmad koobastest välja ei plopsatanud.
Suuremaks saades jäime Anniega lähedasteks. Me lugesime koos, mängisime kaarte või arvutimänge mu kasutatuna ostetud Sega Megadrive’il. Vihmastel pühapäeva pärastlõunatel, kui isa oli kõrtsis ja ema ametis triikimisega, õhk täis jäika soojust ja pesupehmendi lõhna, tõmbasime ennast kott-toolil kerra ja vaatasime koos vanu videosid – „E.T. – sõber kaugelt”, „Tondipüüdjad” ja „Indiana Jones kadunud laeka jälil”; mõnikord mõnda uuemat, täiskasvanulikumat, mida Annie ilmselt ei oleks pidanud vaatama nagu „Terminaator 2” või „Täielik mäluvahetus”.
Isal oli semu, kes tegi piraatkoopiaid ja müüs neid viiekümne penni eest. Pilt oli veidi udune ja mõnikord ei saanud näitlejate jutust aru, aga isale meeldis öelda, et „kerjused ei saa pirtsutada” ja „kingitud hobuse suhu ei vaadata”.
Ma teadsin, et emal ja isal ei olnud palju raha. Isa töötas kaevanduses, aga – ehkki meie kaevandust ei pandud kohe kinni – pärast streiki tuli ta sealt ära. Ta ei rääkinud sellest kunagi, aga ma teadsin, et halb tunne, pinged ja tülid – kolleeg kolleegi vastu, naaber naabri vastu – oli olnud tema jaoks liig. Olin üsna noor, kui see juhtus, aga ma mäletan, kuidas ema hõõrus meie eesukselt maha sõna „STREIGIMURDJA”. Ükskord viskas keegi meile telliskivi aknasse, kui me kodus olime ja televiisorit vaatasime. Järgmisel õhtul läks isa mõne oma semuga välja. Kui ta tagasi tuli, oli tal huul lõhki ja ta nägi täiesti räsitud välja. „Sellega on nüüd korras,” ütles ta emale karmi ja tõsise tooniga, mida ma kunagi varem kuulnud ei olnud.
Isa muutus pärast streiki. Ta oli alati olnud minu silmis tõeline hiiglane, turske ja pikk, paksude, tumedate lokkis juustega. Pärastpoole paistis ta kokku kuivavat, kõhnemaks jäävat, kühmu vajuvat. Kui ta naeratas – ta tegi seda napimalt ja harvem –, lõikusid kortsud sügavamale tema silmanurkadesse. Tema oimukohtadesse hakkas tekkima halli.
Ta otsustas kaevandusest lahkuda ja hakata bussijuhiks. Ma ei usu, et tema uus töö talle tegelikult meeldis. Ta sai sealt piisavalt viisakat palka, aga mitte nii palju, kui ta oli all kaevanduses teeninud. Nad vaidlesid emaga rohkem, tavaliselt selle üle, kui palju ema raha kulutas või kuidas isa ei saanud aru, kui palju maksab kasvava perekonna toitmine ja riietamine. Siis läks isa ära kõrtsi. Ta jõi alati alevi ühes kindlas kõrtsis. Samas, kus jõid teised kaevurid, kes olid tööle läinud. Arnhill Armsis. Kaevurid, kes olid tööriistad nurka visanud, jõid Bullis. Running Fox oli ainus paik, mis kujutas endast teatud määral neutraalset pinda. Seal ei joonud ükski kaevur. Aga ma teadsin, et mõned suuremad poisid tegid seda, kindlad oma veendumuses, et ei komista oma isa ega vanaisa otsa.
Mu vanemad ei olnud halvad vanemad. Nad armastasid meid nii palju, kui suutsid. Kui nad vaidlesid ja neil ei olnud meie jaoks alati aega, ei olnud see sellepärast, et nad poleks hoolinud, vaid lihtsalt sellepärast, et nad töötasid palju, neil oli vähe raha ja nad olid tihti väsinud.
Loomulikult oli meil televiisor ja kassettmakk ja arvuti, aga siiski, tahtmata mõjuda nagu Hovise reklaam, suure osa ajast lõbustasime me ennast ise – ma mängisin Anniega tänaval kulli ja me tagusime jalkat, me joonistasime kriidiga kõnniteele pilte või mängisime kaarte, et mööda saata vihmaseid pärastlõunaid. Ma ei tõrkunud kunagi oma väikest õde lõbustamast. Nautisin temaga koos olemist.
Kui ilm oli ilus (või vähemalt ei ladistanud vihma), ei kõhelnud ema kõssitamast mind ja Anniet laupäeva hommikul kodust välja, kaasas natuke taskuraha, et saaksime midagi näksimist osta, ja ta ei oodanud meid tagasi enne teeaega. Enamasti oli see hea. Meil oli vabadus. Meil oli meie kujutlusvõime. Ja mul oli tema, temal mina.
Asjad muutusid, kui minust sai hilisteismeline. Avastasin, et kuulun uue pundi „semude” hulka. Stephen Hurst ja tema kamp. Karm jõuk nolke, kellega minusugusel kohmetul ja kohanematul polnud asja sõbrustada.
Võib-olla tõlgendas
