tolgendasime ringi ja tegime tavalisi asju, mida teismeliste poiste kambad teevad: vandusime, suitsetasime ja jõime. Tegime mänguväljakule graffiteid ja ajasime kiiged üle võlli pusasse. Pildusime munadega nende õpetajate maju, kes meile ei meeldinud, ja lõikasime puruks nende õpetajate autode rehve, keda me tõesti vihkasime. Ja me kiusasime teisi. Me piinasime lapsi, kes olid meist nõrgemad. Lapsi, kes olid, püüdsin seda endale mitte tunnistada, täpselt minusugused.
Korraga ei olnud oma kaheksa-aastase õega koos olemine lahe. See on surmlikult piinlik. Kui Annie tahtis minuga koos poodi tulla, leiutasin ma vabandusi või kadusin, enne kui ta mu minekut nägi. Kui olin koos oma uue kambaga, pöördusin eemale, kui ta lehvitas.
Püüdsin mitte märgata haavunud pilku tema silmades või seda, kuidas ta näost ära vajus. Kodus pingutasin topelt, et seda talle heastada. Ta teadis, et ma pingutasin üle. Lapsed ei ole lollid. Aga ta laskis mul seda teha. Ja see tegi mu enesetunde hullemaks.
Nõme on see, et tagantjärele mõeldes, olin ma Annie seltsis alati õnnelikum kui kellegi teisega. Püüda kõva mehena käituda ei ole sama, mis olla kõva mees. Tahaksin, et saaksin seda öelda viieteistkümne-aastasele minule, lisaks persetäiele teistele asjadele: tüdrukud ei taha tegelikult vaikseid tüüpe; jääkuubikuga oma kõrva tuimaks muutmine, et sellesse auk teha, ei aita; ja Thunderbird ei ole vein, samuti ei kõlba seda juua enne pulma minekut.
Suuremalt jaolt tahan, et saaksin oma õele öelda, et ma teda armastasin. Rohkem kui midagi muud. Ta oli mu parim sõber, inimene, kelle seltsis ma võisin olla päriselt mina ise ja ainus, kes võis mu nii naerma ajada, et ma hakkasin nutma.
Aga ma ei saa seda teha. Sest kui mu õde oli kaheksa-aastane, läks ta kaduma. Sel ajal arvasin ma, et see oli kõige hullem asi, mis võib üldse juhtuda.
Ja siis tuli ta tagasi.
4.
Valmistun esimeseks päevaks Arnhilli Akadeemias oma tavalisel moel: joon eelmisel õhtul liiga palju, ärkan hilja, nean äratuskella ja liipan siis tõrksalt ja haavunult üle koridori vannituppa.
Keeran vanni kohal oleva duši täiesti lahti – see kutsub esile mannetu veenirina – ronin sisse, lasen endale paar sooja juga peale ning rabelen siis jälle välja, hõõrun ennast rätikuga kuivaks ja tõmban puhtad riided selga.
Valin musta särgi, tumesinised teksad ja vanad kulunud Converse ketsid. Esimese päeva korralikkuse ja tantsukingade kandmise vahel on vahe. Nõme lause, tean. See jäi mulle külge Brendanilt, mu vanalt korterikaaslaselt. Brendan on iirlane. See tähendab, et tal on lõputu hulk ütlusi iga võimaliku olukorra kohta. Suuremal osal neist pole üleüldse mingit mõtet, aga sellest olen ma alati aru saanud. Kõigil on paar tantsukingi. Need, mille nad tõmbavad jalga, kui tahavad ennast mugavalt ja sundimatult tunda. Mõnel päeval vajad neid rohkem kui mõnel teisel.
Tõmban kammiga läbi juuste ja jätan need kuivama ning suundun allkorrusele musta kohvi ja sigareti järele. Suitsetan selle avatud tagaukse juures passides. Väljas on ainult tiba külmem kui toas. Taevas on kõva kamakas halli betooni ja hõre, tige uduvihm sülgab mulle näkku. Kui päikesel on kübar peas, siis on see kindla peale vihmakübar.
*
Jõuan kooli väravateni vahetult enne, kui kell saab kolmveerand üheksa, koos esimeste kohale tilkuvate õpilastega: tüdrukute kolmik, nad näpivad oma nutitelefone ja heidavad karmilt sirgeks tõmmatud juukseid näo eest; punt poisse, kes nügivad ja tõuklevad naljatlevalt, kuid see võib silmapilgu jooksul muutuda tõeliseks kakluseks. Paar emolapsukest raskete tukkadega, mille alt saab võimupositsioonil olijaid põrnitseda.
Ja siis need, kes saabuvad üksi. Need, kes kõnnivad, pilk maas ja pea õlgade vahel. Hukkamõistetute aeglane, rabe kõnnak – kiusatavad.
Valin välja ühe tüdruku: lühike, punaste kräsus juustega, vinniline nahk ja kehvasti istuv koolivorm. Ta meenutab mulle üht õpilast mu enda koolipäevilt, Ruth Moore’i. Ta kehalõhna oli alati veidi tunda ja keegi ei tahtnud kunagi klassis tema kõrvale istuda. Teistel lastel oli kombeks tema kohta värsse treida: „Ruth Moore, väike vanamoor, toit on prii, nõuab juurde hoor.” „Moore’i Ruth, kole kerjusmutt, ikka lakub sitast peldikut.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
