et neist ühe, Medusa verest sündisid kõik Liibüa maod: aspides, amphisbaena, ammodyte ja basilisk. Selle kirjelduse leiab „Pharsalia“ üheksandast raamatust, hispaania keelde on selle tõlkinud Jáuregui:
Liibüa peale Perseus suuna nüüd võttis,
kus iial rohelust maad pole katmas nähtud;
sinna kallas ta kolba seest vere koleda,
hirmsate liivade keskele kirjutas surma;
kõhna pinnase kohal tegi ta selle
ära ja eostas nii tollest palavast üsast
kõik madu-ussid, ja nõnda ära ta rikkus
võõriku mürgiga maa…
Medusa verest tekkis just ses samas paigas
suur basilisk, ja relvadeks antud on talle
surmavat mürki külvavad silmad ja keel,
isegi teised maod teda ei uskuda julge:
seal tema kelgib just nagu metsik türann,
kaugele hoiavad teised ta topeldet ohust,
sest tema sisin ja pilk külvavad surma,
mis kõrva või silma kaudu ohvrisse läheb.
Basilisk elab kõrbes, või pigem tema loobki kõrbe. Tema jalge ette kukuvad surnult maha linnud ja tema ees roiskuvad puuviljad; vesi jõgedes, millesse ta end kastab, jääb sajanditeks mürgiseks. Et tema pilk purustab kive ja paneb põlema rohumaad, seda kinnitab ka Plinius. Nirgi lõhn on neile surmav; keskajal väideti sama kukelaulu kohta. Kogenud rändurid võtsid tundmatuid alasid läbides kaasa kuke. Teine relv oli peegel: basiliski tapab ta enda peegelpilt.
Kristlikud entsüklopedistid lükkasid kõrvale „Pharsalia“ fantastilise mütoloogia ja püüdsid basiliskile leida ratsionaalset seletust. (Nad olid kohustatud temasse uskuma, sest Vulgatas on basiliskiks tõlgitud heebrea sõna tsepha῾, mis on ühe mürgise mao nimetus.) Hüpotees, mis leidis kõige enam poolehoidjaid, rääkis moondunud ja väärastunud munast, mille on munenud kana, kuid välja haudunud madu või kärnkonn. 17. sajandil kuulutas söör Thomas Browne välja midagi nii koletislikku nagu basiliski-põlvkonna. Neil aastatel kirjutas Quevedo ka oma romansi „Basilisk” („El Basilisco“), millest leiab järgmised read:
Kui elus on see, kes sind nägi,
on kogu su lugu vale,
sest kui ta ei surnud, sind pole,
ja kui suri, ta seda ei ütle.
1 Noorema Edda järgi on kaheksa jalga Odini hobusel. [ ↵ ]
Behemot
Neli sajandit enne kristliku ajaarvamise algust oli Behemot elevandi või jõehobu suurendus, kiivas ja hirmutav variant neist kahest loomast; nüüd aga on ta just nimelt need kümme kuulsat värsirida, mis teda kirjeldavad (Iiob 40:15–24) ja see hiiglaslik kujutis, mille need read esile manavad. Kõik muu on pelgalt arutelud ja filoloogia.
Sõna „behemot” on mitmuses; siinkohal on tegemist (nii väidavad filoloogid) heebrea keele suurendava mitmusega sõnast b῾hemah tähendusega „loom, lojus”. Nagu on öelnud vend Luís de Leon oma teoses „Exposición del Libro de Job” („Iiobi raamatu argumendid”): „Behemot on heebreakeelne sõna, mis otsesõnu ütleb „loomad”; kõigi õpetatud meeste ühine seisukoht on, et see tähendab elevanti, kelle kohta öeldakse nii tema metsiku suuruse pärast, et ta on küll üks loom, aga nagu mitme eest.”
Huvi pärast mainime ära, et ka Jumala nimi, Elohim, on piibli esimeses värsireas mitmuses, kuigi tegusõna nõuaks ainsust („alguses lõi Jumalad taeva ja maa”) ning sellist grammatilist konstruktsiooni on hakatud nimetama majesteetlikuks mitmuseks (pluralis majestatis) või ülimusmitmuseks.[1.]
Siin on need värsid, kus Behemot esineb, vend Luis de Leóni sõnasõnalises tõlkes, milles ta tegi ettepaneku säilitada „ladina keele mõte ja heebrea keele maik, milles on teatavat majesteetlikkust” [sellele lisandub omakorda eestikeelsele piiblitõlkele tuginev, samas võimalikult sõnasõnaline tõlge hispaania keelest eesti keelde].
10. Näed nüüd Behemotti; rohtu nagu härg sööb.
11. Näed: tema ramm on ta ristluudes, tema jõud on tema kõhul asuvas nabas.
12. Ta liigutab saba, mis on kui seeder; tema kubemenärvid on kiulised.
13. Tema luud-kondid on pronksist, nagu raudvarvad.
14. Peamine Jumala tee, mille peal Jumal oma nuga kasutab.[2.]
15. Tõesti, rohtu kasvatavad talle mäed, ja kõik aasaloomad käivad seal mängimas.
16. Hämarate varjude all ta kõnnib; varju pakkuvates roostikes, niisketes soodes.
17. Varjud katavad kinni tema varju, teda ümbritsevad kaldapajud.
18. Näed: jõgi sängist välja läheb, mis pole mingi ime; tal on usaldust (kindlust, usaldamist), et Jordan voolab tema suust läbi.
19. Tema silmades kui saaks ta nagu konksuga kinni püüda; teravad tokid torgata tema ninasõõrmetesse.
Eelneva selgitamiseks lisame ka Cipriano de Valera versiooni[3.]:
10. Siin on nüüd Behemot, mille ma koos sinuga tegin; rohtu sööb ta nagu härg.
11. Asi on nüüd selles, et tema jõud on tema ristluudes; ja tema ramm on tema kõhul asuvas nabas.
12. Tema saba liigub nagu seeder ja tema genitaalide närvid on kiulised.
13. Tema luud on tugevad nagu teras ja tema jäsemed nagu raudlatid.
14. Tema on Jumala teede pea, mille lähedale tema [Jumal] võib tuua oma mõõga.
15. Kindlapeale mäed annavad talle võrseid; ja kõik aasaloomad kepsutavad seal.
16. Varjude sisse viskab ta maha, roostike hämarusse ja niisketesse paikadesse.
17. Varjurikkad puud katavad ta oma varjuga; kaldapajud ümbritsevad teda.
18. Just seal röövib ta selle jõe, mis ei voola; ja usub, et Jordan voolab tema suust läbi.
19. Tahavad teda silmadest haarata rumalad ja torgata läbi tema ninasõõrmed.
1 Sama võib lugeda ka Hispaania Kuningliku Akadeemia välja antud grammatikast:„Meie on kahtlemata loomu poolest mitmuses, kuid sellega ühilduvad nimisõnad ainsuses, kui iseendast räägivad eriti väärikad isikud; nt: „Meie, D. Luis Belluga, Jumala ja Apostliku Aujärje armust Cartagena piiskop”.” [ ↵ ]
2 Ta on suurim Jumala imedest, aga Jumal, kes ta tegi, ta ka hävitab. [ ↵ ]
3 Paksus kirjas kohti ei esine algses, heebreakeelses tekstis, need on juurde lisanud tõlkija.
