taimed surevad tema ümbert ära, aga tema püsib lopsakana; kui taim maha lõigata, voolab temast vere värvi mahla. Huntidele meeldib seda taime süüa. Söör Thomas Browne kirjeldab teda oma teose „Pseudodoxia Epidemica“ (London, 1646) kolmandas köites. Kui teised koletised kujutavad endast liike või sugukondi loomariigist, siis borametz paikneb korraga taimeriigis ja loomariigis.
Meenutagem siinkohal ka mandragorat (ehk alrauni), mis kisendab nagu inimene, kui ta maa seest välja tõmmata, ja kurba enesetapjate metsa ühes „Põrgu” ringidest, kus vigastatud puutüvedest voolavad korraga välja veri ja sõnad, ja seda puud, mida Chesterton unes nägi, mis neelas alla linnud, kes olid tema okste vahele pesa teinud, ja mis kevadel kattus lehtede asemel sulgedega.
Buraq
Esimene värss koraani 17. peatükist ütleb nii: „Kiidetud olgu see, kes viis öösel oma sulase, et näidata talle meie tunnustähti, Pühast Palvepaigast Kaugeimasse Palvepaika, mille ümbrust me olime õnnistanud.” [Haljand Udami tõlkes.] Kommenteerijad väidavad, et see, kes on kiidetud, on Jumal, ja et sulane on Muhamed, et Püha Palvepaik on Meka pühamu ja et Kaugeim Palvepaik on Jeruusalemma tempel ja et Jeruusalemmast kanti prohvet seitsmendasse taevasse. Muhamedi juhib sellel teel inimene või ingel; järgmise päeva teekonnal liikus ta taevase ratsalooma seljas, kes oli suurem kui eesel, kuid väiksem kui muul. See ratsaloom on Buraq, kelle nimi tähendab „hiilgav”. Burtoni järgi kujutasid India moslemid teda loomana, kellel on inimese nägu, eesli kõrvad, hobuse kere ning paabulinnu tiivad ja saba.
Üks islami pärimusi jutustab, et kui Buraq maa pealt lahkus, ajanud ta ümber vett täis kannu. Prohvet tõsteti üles seitsmendasse taevasse, kus ta jutles kõigi seal elutsevate esiisade ja inglitega ja koges ühtsust Jumalaga ja tundis midagi külma, mis jäätas tema südame, kui Jumal oma käe talle õla peale pani. Kuid inimeste aeg ei ole samamõõduline Jumala ajaga: kui prohvet tagasi jõudis, tõstis ta üles selle kannu, kust polnud veel piiskagi välja voolanud.
Miguel Asín Palacios räägib Murcia 13. sajandi müstikust, kes on ühes allegoorias, mis kannab pealkirja „Raamat ööteekonnast Kõige Heldema Isanda juurde”, kasutanud Buraqi jumaliku armastuse sümbolina. Ühes teises tekstis esineb aga „puhaste kavatsuste Buraq”.
Catoblepas
Plinius (VIII, 32) jutustab, et kaugel Etioopias, Niiluse lätete juures elab catoblepas.
„Keskmise suurusega loom ja liigub aeglaselt. Pea on tal silmatorkavalt raske ja loomal on väga raske seda kanda; alati hoiab ta seda maadligi. Kui seda asja poleks, võiks catoblepas kogu inimkonnale lõpu peale teha, sest kõik inimesed, kes on talle silma vaadanud, on surnult maha kukkunud.”
Catoblepas tähendab kreeka keeles „see, kes vaatab alla”. Cuvier on välja pakkunud, et gnuu (saastatuna basiliskist ja gorgodest) võis antiikaja inimesele olla catoblepas’e inspiratsiooniallikaks. ”Püha Antoniuse kiusamise” [Flaubert] finaalist võib lugeda:
„CATOBLEPAS (must pühvel sea maani ulatuva peaga, mida seob õlgadega kitsas, pikk ja lõtv kael ja mis on nagu tühi soolikas ta kõhutab maas; ja tema jalad kaovad hiiglasliku turris karvadega laka alla, mis katab ta nägu):
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
