fb3_img_img_0cf3657f-321e-573e-b4f5-2dfd5e43998d.jpg" alt="cover"/>
Originaal:
Ruth Rendell
A Judgement in Stone
Hutchinson
Toimetanud Milvi Teesalu
Kujundanud Piia Stranberg
Copyright © Kingsmarkham Enterprises Ltd, 1977
First published as A Judgement in Stone by Hutchinson
Autoriõigus tõlkele: Sirje Keevallik ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-658-98-5
ISBN 978-9949-658-99-2 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Trükitud Euroopa Liidus
1. peatükk
Eunice Parchman tappis Coverdale’ide pere, sest ta ei osanud lugeda ega kirjutada.
Selleks teoks polnud mingit reaalset põhjust ja see ei toimunud ettekavatsetult; mängus polnud raha ega turvalisus. Roima tõttu sai Eunice Parchmani kirjaoskamatus teatavaks mitte ainult perele ja käputäiele külaelanikele, vaid kogu riigile. Ta ei saavutanud sellega midagi peale endale õnnetuse kaela tõmbamise ja ta teadis algusest peale kusagil oma veidra meele sügavuses, et see ei too talle mingit kasu. Ja kuigi tema kaassüüdlane ja partner oli hull, ei olnud Eunice seda mitte. Kahekümnenda sajandi naises peitus lihtsalt tema kaugest eellasest ahvi kohutav praktilisus.
Kirjaoskus on üks tsivilisatsiooni nurgakividest.
Kirjaoskamatus tähendab puuet. Ja pilkamine, mis kunagi sai osaks füüsiliselt vigastele, võib ehk veelgi karmimalt saada osaks kirjaoskamatule. Kui selline saaks elada tagasihoidlikult harimatute keskel, oleks kõik hästi, sest poolpimedate riigis ei tõrjuta olendit, kel pole silmi. See oli Eunice Parchmani ja ka tapetute õnnetus, et pererahvas, kelle majas ta üheksa kuud elas, oli täiuslikult kirjaoskaja. Oleks see pere olnud harimatu, oleksid nad kõik täna elus ja Eunice saaks tunda end vabalt oma salapärases tumedas tunnete ja instinktide maailmas ilma igasuguse trükitud sõnata.
Perekond kuulus kõrgemasse keskklassi ja elas tavalist kõrgema keskklassi elu. George Coverdale’il oli kõrgkooli diplom filosoofias, aga alates kolmekümnendast eluaastast juhtis ta oma kadunud isa ettevõtet Tin Box Coverdale Stantwichis Suffolkis. Tal oli Stantwichi lähistel suur 1930. aastatest pärinev maja, kus ta elas koos naise ja kolme lapse – Peteri, Paula ja Melindaga, kuni naine suri vähki, kui Melinda oli kaheteistaastane.
Kahe aasta pärast Paula ja Brian Caswalli pulmas kohtas ta kolmekümne seitsme aastast Jacqueline Monti. Naine oli varem olnud abielus, aga nüüd lahutatud mehest, kes oli nad pojaga maha jätnud. George ja Jacqueline armusid peaaegu esimesest pilgust ja abiellusid kolme kuu pärast. George ostis Stantwichist kümne miili kaugusele maja ja asus sinna elama koos nooriku, Melinda ja Giles Montiga, kuna Peter Coverdale oli selleks ajaks juba kolm aastat olnud abielus.
Kui Eunice Parchman palgati majapidajannaks, oli George viiskümmend seitse ja Jacqueline nelikümmend kaks aastat vana. Nad osalesid aktiivselt ümbruskonna seltsielus ja sattusid märkamatult mängima mõisahärra ja mõisaproua rolle. Nende abielu oli ideaalne ja Jacqueline sai hästi läbi oma võõraslastega: Peter õpetas ühes põhjaringkonna ülikoolis poliitökonoomiat, nüüd juba ise emaks saanud Paula elas Londonis ja kahekümneaastane Melinda õppis inglise keelt Norfolki ülikoolis Galwichis. Tema enda poeg Giles oli alles seitsmeteistaastane ja käis koolis.
Neli pereliiget, George, Jacqueline ja Melinda Coverdale ning Giles Mont surid viieteistkümne minutilise ajavahemiku jooksul 14. veebruaril, valentinipäeval.
Eunice Parchman ja lihtsakoelise nimega Joan Smith lasid nad maha pühapäeva õhtul, kui nad vaatasid televiisorist ooperit. Kahe nädala pärast Eunice arreteeriti kui mõrvar, kes ei osanud lugeda.
Aga see polnud kaugeltki kõik.
2. peatükk
Lowfield Halli aiad on nüüdseks umbe kasvanud ja rohi vohab sissesõidutee kivide vahel. Üks võõrastetoa aken, mille külapoiss oli katki visanud, on laudadega kinni löödud ja suvekuumuses kõrbenud hiina sinivihm ripub paraadukse kohal nagu vana kuivanud võrk. Kunagi laulsid siin armsasti linnud.
Sellest on saanud kõle maja, mis sobib pesitsemiseks neile lindudele, kellele Dickens oli pannud nimedeks Lootus, Rõõm, Noorus, Rahu, Puhkus, Elu, Tolm, Tuhk, Rämps, Vaesus, Vare, Ahastus, Hullus, Surm, Riugas, Narrus, Sõnad, Parukad, Räbalad, Lambanahk, Rööv, Pretsedent, Mula, Sink ja Spinat[1.].
Enne seda, kui Eunice tuli ja laastamistöö endast maha jättis, ei olnud Lowfield Hall selline. Ta oli sama hoolitsetud nagu ta eemalolevatel naabritel, sama mugav, sama soe, sama elegantne ja ilmselgelt samasugune turvaline pelgupaik nagu need teised. Tema elanikud olid kaitstud ja õnnelikud ning kindlasti määratud elama pikka turvalist elu.
Aga ühel aprillipäeval kutsusid nad siia Eunice’i.
Väike tuulehoog pani aias kuldsete lainetena liikuma nartsissid. Pilved sõudsid vahelduvalt üle taeva, nii et ühel hetkel valitses aias talv, teisel midagi suvelaadset. Ja neil süngetel hetkedel oleks võinud arvata, et tegemist on lume, mitte laukapuuheki valgete õitega.
Talv peatus akende all. Päike tõi tuppa suvist valgust, mis sobis mõnusa soojusega, nii et Jacqueline Coverdale võis istuda hommikusöögilauda lühikeste varrukatega kleidis.
Ta hoidis oma vasakus käes, mida ehtisid plaatinast laulatussõrmus ja George’i kingitud rohkete briljantidega kihlasõrmus, kirja.
„Mulle ei meeldi see asi sugugi,“ ütles ta.
„Palun vala mulle veel kohvi, kullake,“ ütles George. Talle meeldis vaadata, kuidas naine talle teeneid osutab, kuni neid pole liiga palju. Talle meeldis lihtsalt naist vaadata, oma Jacqueline’i, nii nägusat, heledapäist, saledat, küpset Lizzie Siddalit[2.]. Kuue abieluaasta jooksul polnud ta suutnud harjuda selle lummusega, naises leitud imega. „Palun vabandust,“ ütles ta. „See asi ei meeldi sulle, aga meil pole rohkem vastuseid. Naised pole moodustanud meie juures töötamiseks järjekorda.“
Jacqueline raputas ilusa väikese liigutusega pead. Ta juuksed olid väga heledad, lühikesed ja sirged. „Me võiksime uuesti proovida. Ma tean, George, et sa ütled, et ma olen rumal, aga mul oli mingi absurdne ettekujutus, et leiame kellegi, noh, kellegi meiesarnase. Igal juhul mõningal määral haritud inimese, kes tahab võtta enda peale majapidamistööd ühes kenas kodus.“
„Perenaise, nagu öeldakse.“
Jacqueline naeratas üpris häbelikult. „Eva Baalham kirjutaks parema kirja kui see siin. E. Parchman!
Kummaline viis ühe naisterahva jaoks niimoodi alla kirjutada!“
„Victoria ajal oli see kombeks.“
„Võimalik. Aga me ei ela Victoria ajal. Heldeke, kuidas ma tahaksin, et elaksime. Kujuta ette vilgast toatüdrukut meid praegu teenindamas ja kokka köögis toimetamas.“ Ja ta mõtles, ent ei öelnud valjusti, et Giles oleks hästi kasvatatud ega loeks söögilauas. Kas poeg üldse oli
