jämedaid sääri pruunides paksudes nailonsukkades, suuri jalgu mõnevõrra kantud mustades kontsakingades. Niipea kui Eunice Parchman oli istunud, avas ta oma vihmamantli ülemise nööbi, kust paistis sinise soonikkampsuni mahapööratud rullkrae. Ta istus rahulikult ja vaatas oma süles ristatud käsi.
Ilma enesele aru andmata eelistas Jacqueline Coverdale nägusaid mehi ja veetluseta naisi. Ta sai hästi läbi Melindaga, aga paremini sarmitu Paula ja Peteri jolie laide[3.] naise Audreyga. Tal oli mingi Gwendoleni kompleks, sest nagu Wilde’i preili Fairfaxile, meeldis temalegi, kui naine on „nelikümmend kaks täis ja oma ea kohta ebatavaliselt inetu“[4.]. Eunice Parchman oli vähemalt temavanune, tõenäoliselt siiski veidi vanem, sest seda oli raske öelda, aga tema inetuses polnud mingit kahtlust. Kui ta oleks kuulunud Jacqueline’iga samasse ühiskonnaklassi, oleks Jacqueline imeks pannud, miks ta end ei meigi, miks ei pea dieeti ega lase oma kassivöödilisi juukseid värvida. Aga teenija puhul oli kõik nii nagu peab.
Selline lugupidamist väljendav vaikimine ja head muljet jättev väljanägemine mõjusid Jacqueline’ile nii, et ta unustas, mida oli tahtnud küsida. Selle asemel et küsitleda kandidaati ja välja selgitada, kas see naine kõlbab töötama ta kodus, kas ta sobib Coverdale’idele, hakkas ta Eunice Parchmani veenma, et nad sobivad temale.
„Maja on suur, aga meid on seal vaid kolm, kui just mu võõrastütar ei tule nädalavahetuseks koju. Koristaja käib kolm korda nädalas ja toidu ma valmistan muidugi ise.“
„Ma võin ka süüa teha, armuline proua.“
„Seda pole sugugi tarvis. Meil on nõudepesumasin ja sügavkülmik. Meie koos mehega teeme kõik sisseostud.“ Jacqueline’ile avaldas muljet selle naise tuhm hääl, milles koolituse puudumisest hoolimata polnud kokni aktsenti. „Meil käib päris palju külalisi,“ ütles ta peaaegu hirmunult.
Eunice tõstis jalad teineteisele lähemale. Ta noogutas pikkamisi. „Ma olen sellega harjunud. Ma oskan kõvasti tööd teha.“
Siinkohal oleks Jacqueline pidanud küsima, miks Eunice tahab olemasolevast töökohast ära tulla, või vähemalt uurima, milline see on. Sest ainus, mis ta teadis, oli see, et neid oli varem olnud mitu. Ta ei küsinud. Ta oli liiga meelitatud sellest „armulisest prouast“, rabatud erinevusest selle naise ja Eva Baalhami vahel, selle naise ja viimase nipsaka, liiga ilusa koduabilise vahel. See kõik oli oodatust nii erinev.
Ta küsis innukalt: „Millal te saate alustada?“
Eunice’i lame nägu väljendas üllatust, nii palju kui see oli võimalik.
„Te tahate soovitust,“ ütles ta.
„Oi, jah,“ vastas Jacqueline, kel see oli ununenud.
„Jah, muidugi.“
Eunice võttis mustast käekotist valge kaardi. Sellele oli kirjutatud sama käekirjaga, millega oli kirjutatud ennist Jacqueline’i ärevaks teinud kiri: Proua Chichester, 24, Willow Vale, London, S.W. 18 ja telefoninumber. Aadress oli sama, millelt oli saadetud Eunice’i kiri.
„See vist on Wimbledon?“
Eunice noogutas. Kahtlemata tegi see vale arusaam talle lõbu. Nad arutasid, kui suur peaks olema palk, millal ta tööd alustab ja kuidas Stantwichi pärale jõuab. „Muidugi juhul, kui soovitus on rahuldav,“ lisas Jacqueline rutakalt.
„Ma olen kindel, et me hakkame suurepäraselt läbi saama.“
Lõpuks Eunice naeratas. Ta silmad jäid külmaks ja liikumatuks, aga suu liikus. See oli kindlasti naeratus.
„Proua Chichester palus, et te helistaksite täna enne kella üheksat. Ta on vanem daam ja läheb vara magama.“
Hell suhtumine tööandja soovidesse ja eripärasse sai olla vaid meeldiv.
„Teen nii, võite olla rahulik,“ ütles Jacqueline.
Kell oli kakskümmend minutit kaks läbi ja intervjuu oli tehtud.
Eunice ütles: „Tänan, armuline proua. Ma oskan ise välja minna.“ See näitas või vähemalt Jacqueline arvas, et ta teab oma kohta. Eunice väljus kindlal sammul toast ilma tagasi vaatamata. Kui Jacqueline oleks paremini tundnud Suur-Londonit, oleks ta aru saanud, et Eunice Parchman oli juba talle valetanud või vähemasti leppinud arusaamatusega. Sest Wimbledoni postiindeks on S.W.19, mitte S.W.18. 18 tähistab vähem jõukat elurajooni Wandsworthi eeslinnas. Aga ta ei teadnud ega kontrollinud seda, ja kui ta kell kuus, viis minutit pärast George’i Lowfield Halli sisenes, ei näidanud ta isegi seda valget kaarti mehele.
„Ma olen kindel, et ta on ideaalne, kullake,“ rääkis ta õhinal. „Me arvasime, et selline vanamoodsate teenijate tõug on välja surnud. Ma võin kirjeldada, kui vaikne ja aupaklik ta oli, mitte mingi jõuline tüüp. Ma kardan, et ta pigem on liiga vähenõudlik. Aga ma tean, et temast saab kõva töörügaja.“
George pani käe ümber naise piha ja suudles teda.
Ta ei öelnud midagi naise täieliku meelemuutuse kohta, ei lausunud: „Mis ma sulle rääkisin!“ Ta oli harjunud Jacqueline’i eelarvamustega, millele sageli järgnes meeletu entusiasm, ja ta armastas teda selle impulsiivsuse pärast, mis tema silmis tegi naise nooreks ja armsaks ja naiselikuks. Ta vaid ütles: „Mul on ükskõik, kas ta on vähenõudlik või jõuline, peaasi, et ta aitab sinu töökoormat kergendada.“
Enne helistamist oli elava ettekujutusvõimega Jacqueline loonud vaimusilmas pildi majapidamisest, kus Eunice Parchman töötas, ja tema tööandjast. Ta arvas, et Willow Vale on rahulik puudega ääristatud tänav Wimbledon Commoni lähedal ja number 24 kujutab endast viktoriaanlikku maja; proua Chichester on vanaldane, nõudlik, õiglane ja autokraatlik aadlidaam, kes peab lugu rangetest käitumisreeglitest ja peab loobuma oma teenijast, sest ei taha või ei saa endale lubada, et maksab talle noil inflatsiooniaegadel korralikku palka.
Kell kaheksa valis ta numbri. Eunice Parchman vastas ise, hääldades täpselt ja korralikult välja koodi ja kõik neli numbrit. Jacqueline’i jälle armuliseks prouaks nimetades palus ta oodata, kuni proua Chichesteri kutsub. Ja Jacqueline kujutas ette, kuidas ta läheb läbi hämara, tihedalt mööblit täis vestibüüli ja astub mõnevõrra jahedasse elutuppa, kus vana daam istub klassikalist muusikat kuulates või kvaliteetajalehe surmakuulutusi lugedes. Lävel seisatudes ütleb ta oma aupaklikul viisil:
„Proua Coverdale ootab teid telefonile, armuline proua.“
Tegelikkuses olid lood teistsugused.
Kõnesolev telefon oli kinnitatud seinale teise korruse trepimademel üüritubadega majas Earlsfieldis. Eunice Parchman oli siin kannatlikult oodanud juba kella viiest alates, et ükski teine üüriline temast ette ei jõuaks, kui see heliseb. Proua Chichester oli viiekümnendates aastates tööpingioperaator, kelle nimi oli Annie Cole ja kes vahetevahel osutas taolisi teenuseid Eunice’ile selle eest, et too ei teataks postkontorile, kuidas terve aasta pärast ema surma võtab ta ikka veel välja kadunukese pensioni. Annie oli kirjutanud nii kirja kui ka sõnad kaardile ja Eunice tõi ta nüüd telefoni juurde möbleeritud toast number 6, aadressil 24, Willow Vale, S.W.18. Annie Cole ütles:
„Mul on väga kahju loobuda preili Parchmanist, proua Coverdale. Ta on mind seitsme aasta jooksul teenides tulnud oma ülesannetega suurepäraselt toime. Ta on imetlusväärne töötaja ja võrratu kokk ja suur korraarmastaja! Ja kui tõesti midagi tema puuduseks lugeda, siis on see liigne kohusetundlikkus.“
Isegi
