ei istu, ütlesin.
Minu meelest olid sa päris tubli.
Sa ise olid väga tubli. Sa olid suurepärane.
Nick naeratas mulle. Püüdsin meelde jätta kõike, mis ta öelnud oli, et saaksin seda pärastpoole Bobbile ette kanda, aga minu peas see enam nii naljakalt ei kõlanud.
Uksepooled avanesid ja Melissa tuli sisse tagasi, hoides kahe käega fotoaparaati. Ta tegi meist pildi, kus me laua taga istume, Nickil ühes käes klaas, mina tühjal ilmel objektiivi vahtimas. Siis istus ta meie vastu ning vaatas oma fotoka ekraanile. Bobbi tuli tagasi ja täitis luba küsimata uuesti oma veiniklaasi. Tal oli näol õndsalik ilme ja ma sain aru, et ta on purjus. Nick jälgis teda, kuid ei öelnud midagi.
Panin ette, et peaksime õigel ajal viimase bussi peale asutama, ja Melissa lubas meile fotod edasi saata. Bobbi naeratus vajus veidi ära, aga liiga hilja oli teha ettepanekut kauemaks jääda. Meile ulatati juba jopesid. Mul oli selline eblakas tunne ja nüüd, kus Bobbi oli vakka jäänud, naersin endamisi eimillegi üle.
Bussipeatusesse oli kümneminutiline jalutuskäik. Kuna Bobbi oli algul vaoshoitud, järeldasin, et ta on endast väljas või pahane.
Oli sul lõbus, küsisin.
Ma muretsen Melissa pärast.
Mis asja?
Ma ei usu, et ta õnnelik on, ütles Bobbi.
Mis mõttes ei ole õnnelik? Kas ta rääkis sulle sellest?
Ma ei usu, et tema ja Nick koos eriti õnnelikud on.
Tõesti või, küsisin.
See on kurb.
Ma ei teinud märkust, et Bobbi oli Melissaga ainult kaks korda kohtunud, ehkki oleksin ehk pidanud tegema. Tuleb tunnistada, et Nick ja Melissa ei paistnud tõesti teineteise järele hullud olevat. Nick oli mulle täitsa lambist öelnud, et pidas Melissa korraldatud õhtusööki juba ette košmaarseks.
Minu meelest oli Nick vaimukas, ütlesin.
Ta ei teinud peaaegu suudki lahti.
Jah, temast õhkus humoorikat vaikust.
Bobbi ei hakanud naerma. Jätsin selle teema sinnapaika. Bussis me peaaegu ei rääkinudki, kuna oli aru saada, et sundimatu klapp, mis mul Melissa kompumehega tekkinud oli, ei huvita Bobbit, ja mingit muud jututeemat ma välja mõelda ei suutnud.
Oma korterisse tagasi jõudes tundsin, et olen rohkem purjus, kui ma külas olin olnud. Bobbi oli koju läinud ja ma olin omapäi. Panin enne magama heitmist kõik tuled põlema. Tegin vahel niimoodi.
*
Bobbi vanematel oli tol suvel käsil pingeline lahutus. Bobbi ema Eleanor oli alati olnud hapra hingeeluga ning tal oli kalduvus pikalt mingeid ebamääraseid haigusi põdeda, mis tegi isa Jerryst lahkuminekul Bobbi lemmikvanema. Bobbi kutsus neid alati eesnime pidi. Ilmselt oli see algselt olnud mässuakt, kuid nüüd tundus lihtsalt kollegiaalne, just nagu olnuks nende pere mingi väikeäri, mida nad üheskoos juhivad. Bobbi õde Lydia oli neliteist ning paistis, et tema kogu seda kupatust sama häirimatult ei võta.
Minu vanemad olid lahku läinud, kui olin kaheteistaastane, ja isa oli kolinud tagasi Ballinasse, kus nad tutvunud olid. Elasin kooli lõpuni koos emaga Dublinis ja siis kolis ka tema Ballinasse tagasi. Kui ülikool pihta hakkas, kolisin isa vennale kuuluvasse korterisse The Libertieses. Õppetöö ajal üüris ta teist magamistuba teisele tudengile ja ma pidin õhtuti vakka olema ja viisakalt tere ütlema, kui ma oma korterinaabrit köögis nägin. Aga suvel, kui korterinaaber koju läks, oli mul lubatud seal täiesti üksipäini elada ja teha kohvi, millal iganes tahtmist oli, ja jätta raamatud avatuna kõigile pindadele laiali.
Olin toona ühes kirjandusagentuuris praktikant. Üks teine, Philipi-nimeline praktikant oli veel, keda ma ülikoolist tundsin. Meie töö oli lugeda käsikirjapatakaid ja kirjutada nende kirjandusliku väärtuse kohta leheküljelisi ettekandeid. Nende väärtus oli peaaegu alati null. Mõnikord luges Philip mulle kehvi lauseid sapiselt ette ja see ajas mind naerma, aga seal töötavate täiskasvanute nina all me seda ei teinud. Töötasime kolm päeva nädalas ja meile mõlemale maksti nõndanimetatud stipendiumi, mis tähendas seda, et meile põhimõtteliselt ei makstud üldse. Minul oli vaja ainult toitu ja Philip elas kodus, nii et sellest polnud suurt lugu.
Niimoodi kinnistuvadki privileegid, ütles Philip mulle ühel päeval kontoris. Meiesugused rikkad mölakad võtavad tasuta praktikandikohti ja saavad selle põhjal töö endale.
Räägi iseenda eest, ütlesin. Mina ei kavatse eluilmaski tööle minna.
3
Esinesime tol suvel koos Bobbiga sageli deklamatsiooniüritustel ja vaba lava õhtutel. Kui me õues suitsetasime ja meesesinejad meiega juttu teha üritasid, hingas Bobbi alati puhinal välja ega lausunud sõnagi, nii et mina pidin meie esindajana tegutsema. See tähendas ohtrat naeratamist ja meeste loomingu üksikasjade meeldejätmist. Mulle meeldis sellist tegelaskuju mängida, naeratavat tüdrukut, kellele igasugused asjad meelde jäävad. Bobbi ütles mulle, et tema meelest puudub mul tõeline isiksus, aga ta ütles, et mõtleb seda komplimendina. Enamjaolt olin tema hinnanguga nõus. Tundsin iga kell, et võin ükskõik mida teha või öelda, ja alles pärast mõelda: aa, ah et selline inimene ma olengi.
Melissa saatis meile paar päeva hiljem õhtusöögi pildifailid. Olin arvanud, et fotode komplektis domineerib Bobbi ning minust on vormitäiteks üks-kaks pilti, kus ma olen läidetud küünla taga hägune, käes kahvlitäis spagette. Tegelikult figureerisin iga Bobbi pildi kohta ka mina, alati täiuslikult valgustatuna, alati kaunilt kadreerituna. Ka Nick oli vastu minu ootusi fotodel. Ta nägi välja kiirgavalt ligitõmbav, veel ligitõmbavam, kui ta päriselus välja oli näinud. Arutasin endamisi, kas ta sellepärast ongi edukas näitleja. Raske oli seda fotokomplekti vaadata ja mitte tunda, et Nick on toas kõige kaalukam tegelane, ehkki toona polnud ma seda üldsegi tundnud.
Melissat ennast ühelgi pildil ei figureerinud. Selle tulemusel meenutas fotodel kujutatud õhtusöök ainult hämaralt seda õhtusööki, millel olime õigupoolest käinud. Tegelikult oli kogu meie jutuajamine ringelnud ümber Melissa. Meie mitmesugused ebakindlust või imetlust väljendavad näoilmed olid tema esile kutsutud. Tema oli see, kelle naljade peale me alati naersime. Tema puuduoleku tõttu piltidelt paistis õhtusöök omandavat hoopis teise iseloomu, põrutavat mingitesse vaevu märgatavatesse ja veidratesse suundadesse. Fotodel figureerivate inimeste suhted muutusid ilma Melissata arusaamatuks.
Oma lemmikpildil vaatasin ma uneleval ilmel otse objektiivi ja Nick vaatas mind, just nagu ootaks, et ma midagi ütleksin. Tema suu oli veidi paokil. Tundus, nagu poleks ta fotokat näinud. See oli hea foto, aga muidugi olin ma tookord tegelikult üles Melissa poole vaadanud ning Nick polnud lihtsalt näinud, et ta uksest sisse astub. See jäädvustas midagi intiimset, mida tegelikult polnud üldse juhtunudki, midagi väljajättelist ja kuidagi ärevust tekitavat. Salvestasin selle hilisemaks vaatamiseks oma allalaadimiste kausta.
Bobbi messis mulle umbes tund aega pärast fotode saabumist.
Bobbi: a jõle head näeme välja eks?
Bobbi: järsku saaks neid facebooki profiilis kasutada.
mina: ei
Bobbi: ta ütleb et see lugu vist
