nõu, kas meili saatmine oleks normaalne või ei, aga mulle meenus, et ta on isa seltsis. Kirjutasin näidissõnumi ja kustutasin siis mustandi ära, juhuks, kui ma peaksin kogemata saatmisnupule vajutama. Seejärel kirjutasin sama asja uuesti.
Istusin ja vahtisin läpaka ekraani, kuni see mustaks tõmbus. Igasugused asjad lähevad mulle rohkem korda kui normaalsetele inimestele, mõtlesin ma. Mul on vaja lõdvestuda ja lahti lasta. Peaks uimasteid katsetama. Need mõtted polnud minu jaoks tavatud. Panin elutoa makis mängima „Astral Weeksi” ja vajusin kuulamiseks otse põrandale lösakile. Kuigi püüdsin mitte näidendi kallal juulitada, avastasin, et mõtlen sellest, kuidas Nick laval röökis: ma ei taha su õla peale toetuda, ma tahan oma karku. Pidasin endamisi aru, kas Philip ketrab samasuguseid mõtteid või käib see mul isiklikult nii. Ma pean olema vahva ja sümpaatne, mõtlesin. Vahva inimene saadaks tänumeili.
Ajasin end üles ja tippisin napi sõnumi, õnnitledes Nicki tema etteaste puhul ja väljendades tänu piletite eest. Liigutasin lauseid siia-sinna ning vajutasin siis pealtnäha huupi saatmisnuppu. Seejärel panin läpaka kinni ja läksin tagasi põrandale istuma.
Lootsin Bobbi käest tema ja Jerry õhtusöögi kohta kuulda ning viimaks, kui album oli läbi, ta helistaski. Telefoni vastu võttes istusin endiselt lösakil vastu seina. Bobbi isa oli tervishoiuministeeriumis kõrgel kohal riigiametnik. Suhetes Jerryga Bobbi oma muidu nii rangeid establishment’ivastaseid põhimõtteid ei rakendanud, või vähemalt mitte kuigi järjekindlalt. Jerry oli viinud ta õhtustama väga kallisse restorani ning nad olid võtnud kolm käiku ja veini.
Ta lihtsalt üritab toonitada, et olen nüüd meie pere täiskasvanud liige, ütles Bobbi. Ja ta võtab mind tõsiselt, plää-plää-plää.
Kuidas su ema vastu peab?
Ah, jälle migreenihooaeg käes. Hiilime kõik kikivarvul ringi nagu mingid kuradi trapistide ordu mungad. Kuidas näidend oli?
Nick oli muuseas tõeliselt hea, ütlesin.
Ah, milline kergendus. Mul oli tunne, et see kõik võib täitsa jube olla.
Ei, oligi. Vabandust, mulle meenub nüüd su küsimus. Etendus oli halb.
Bobbi ümises endamisi mingisugust ilma viisita muusikapala ega poetanud enam ühtki märkust.
Mäletad, kui me viimati nende pool käisime ja sa ütlesid pärast, et sinu arvates on nad nagu õnnetult abielus või nii, küsisin ma. Mille peale sa seda ütlesid?
Mulle lihtsalt tundus, et Melissa paistis masenduses olevat.
Aga miks, nende abielu pärast või?
No kas sulle ei tundu, et Nick on tema suhtes mõnevõrra vaenulik, küsis Bobbi.
Ei. Sulle tundub või?
Kui me esimest korda sinna läksime, mäletad, kuidas ta seal ringi askeldas ja meid põrnitses, ja siis ta röökis Melissa peale koera toitmise pärast? Ja me kuulsime magama heites, kuidas nad tülitsesid.
Nüüd, kus Bobbi seda ütles, meenus mulle tõesti, et olin tol korral nende vahel teatavat vihavaenu tajunud, kuigi seda, et Nick oleks röökinud, ma omaks ei võtnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
