see on? Lillepoes müüakse ainult alpikanne.“
„Ega see olnudki pood, aga lillel oli teie nimi peal, arvasin, et olete selle kaotanud ja tõin ära.“
„Kas te mõnikord tõsist juttu ka räägite?“
„Oodake, ma tuletan meelde … Jah, paar korda on juhtunud, et räägin, aga inimene vahel ikka eksib, eks ole?“
„Te olete lihtsalt võimatu!“ Maimu naeris, Paul Roometsast lausa õhkus midagi sooja ja turvalist.
„Võimatut võimalikuna võtmine võimaldab võõrast võimu võita! Ilus keel see eesti keel, eks?“ Paul tegi õpetajalt head hinnet ootava koolipoisi näo.
„Issake, kas te ise praegu mõtlesite selle välja?“ imestas Maimu.
„Ei, Lenin! Mina vaid tõlkisin eesti keelde. Sihuke keeleväänamine on üks minu hobidest. Näiteks lasta saarlasel öelda: kas vöib röömuga vötta vöörast vöid vöi ei vöi?“
„Kas teil on veel teisi hobisid?“ küsis Maimu naeru hoides.
„Mul on veel ülikooliajast niisugune rumal harjumus, et käin nende meeskooris laulmas, ja täna laulsime just teist.“
„Mis jutt see jälle on!“ teeskles Maimu pahameelt.
„Õige jutt – teie olete Mai-mu, meie natuke lühendasime teie nime …“ Paul köhatas ja hakkas ootamatult laulma: „Mai tuli ja hallad ta soode pealt kauge põhjamaa tundrasse ajas…“
„Kuss-kuss, see on raamatukogu!“ vaigistas Maimu ehmunult ringi vaadates, aga oli mehe mahlakast bassist hingepõhjani võlutud. Ning kui Paul järgmine kord raamatukokku tuli, laulis ta vaikselt, aga juba ainult Maimule pühendavalt tuntud koorilaulu teist salmi: „Maimu tuli ja hämaralt hõõguvad ööd olid jaanikuu õhtute vennad …“
Nii mängisid tuttavalt aednikupoisilt kaubeldud roos, huumor ja lauluhääl oma osa, sest vaikne ja tagasihoidlik Maimu oli hakanud Paulile aina rohkem meeldima. Kord sattusid nad koos raamatukogust kodu poole minema ja sellest kujunes pikk jalutuskäik, kus ka alati endasse tõmbunud Maimu pikkamisi avanes ja enda kurvavõitu saatusest rääkis – isa ei mäletagi, on kogu elu elanud vaid emaga, kes suri eelmisel aastal rinnavähki, vendi-õdesid ei ole …
Niiviisi tekkis noorte vahele side, mis pikkamisi küll tugevnes, kuid kohtumisel ja lahkumisel toimunud põgusatest embustest kaugemale ei jõudnud. Paulile tundus, et Maimu nagu kardaks kehalist kontakti, aga kuna ka temal endal polnud selles kogemusi, siis erimeelsusi ei tekkinud. Ja kui lõpuks ikkagi mõned häbelikud suudlused teoks said, küpses ka otsus – abiellume!
„Hunt pidi metsas üksi elama, inimesed ikka kahekesi,“ ütles Paul selle peale ja Maimul polnud põhjust vastu vaielda.
Nende tagasihoidlikult peetud pulmas oli vähe külalisi – Maimu poolt ainult sõbranna Salli ja Pauli poolt vaid ülikooliaegne sõber Anti oma naise Endlaga. Pauli sõjas jala kaotanud isa ja kolhoosi karjabrigadirist ema elasid kodutalus Võrumaal, pelgasid pikka sõitu ega tulnudki.
Pauli ja Maimu igas mõttes kõige suurem ja väärtuslikum pulmakink oli majaehituskombinaadi ametühingukomitee order, mis teatas, et noorpaarile on valmivas majas korter eraldatud. Pauli peeti võimekaks ja perspektiiviga konstruktoriks ja ehitajana eraldas ettevõte oma töötajaile kortereid eelisjärjekorras. Betoonelementidest standardmajade püstitamine käis kiiresti ja nädal pärast abiellumist võis noor perekond Roomets viiendal korrusel asuvat kahetoalist korterit number 60 oma koduks nimetada.
Uuselanikel oli vaja kodu ka kuidagi sisustada – mõni mööblitükk kummagi endisest kodust või sugulastelt, ühtteist sai ka mööblipoest eelregistreerimisega järjekorra alusel osta, ja perekond Roomets võis oma uues kodus elama hakata. Kasevineeriga kaetud ja pruuniks peitsitud abieluvoodi olid nad küll esimesena ostnud ning päev, mil see koos vatimadratsiga mööblipoest ära toodi, jäi kauaks meelde. Paul pani voodi kokku, lükkas paika, Maimu rullis madratsi lahti ja siis jäid mõlemad uue mööblitüki kõrvale nõutult seisma.
„Näed, nüüd on meil juba voodi olemas,“ ütles Maimu ja püüdis madratsi külge takerdunud vatiebet ära noppida.
„Kui on voodi, siis peab selles ka magama,“ arvas Paul ja neelatas. Noorele mehele tuli tunne, nagu seisaks ta mingi tundmatu suletud ukse ees, mille ta peab avama, aga selle taga on täiesti võõras ja tundmatu ruum. Ukse avamine võib olla ohtlik ja seal varitsev kuri olend kogu neid ümbritseva romantika hetkega olematuks muuta. Ning sedamaid viirastus Pauli silme ees keegi salkuspäine tige plika, kes kriiskas: „Äbarik!“
„Maimu … Ma pean sulle ütlema, et ma ei ole kunagi …“ Mees otsis sõnu. „Ei ole kunagi naisega … niimoodi olnud,“ lõpetas ta pilku põrandalt tõstmata, hing hirmul: mis ta vastab? Hakkab naerma?
Ei hakanud. Maimu ütles vaikselt, pilk samuti põrandas kinni:
„Mina ka mitte! Ma … ma täiesti kardan seda voodit …“
„Kulla tüdruk, ära mind küll karda! Sest ma … mina ju armastan sind, ma ei teeks sulle kunagi midagi halba!“
Kuidagimoodi said nad lõpuks hakkama, kui olid laes rippuva alasti lambi kustutanud ja ainsaks valguseks vaid kaugel allpool põlevate tänavalaternate kuma. Suurem osa avastusi on ikkagi tehtud igipõlisel katse ja eksituse meetodil ning tundmatusse ruumi sattudes peab olema ettevaatlik.
Pärast pulmi jäi Paulil ja Maimul Vesselite perega tekkinud kontakt püsima. Hakati vastastikku külas käima ja Anti eestvõttel nende kohtumiste sisustamiseks iganädalasi kaardimänguõhtuid korraldama, kus neljakesi ümber laua istudes lihtsamaid punktiarvestusega kaardimänge mängiti. Algul püüdsid mehed ka bridži õppida ja õpetada, aga naistele jäid need arvestused ja pakkumised kaugeks. Muidugi räägiti vahepeal ka päevasündmustest, autode aina tõusvatest turuhindadest ja leiti ka lõbusamaid teemasid, kui Anti rääkis tehases kuuldud mahlakaid venekeelseid anekdoote ja Paul omakorda Armeenia Raadio järjest lisanduvaid lugusid. Jutu kõrvale rüübati odavat veini ja muidugi suitsetati – kõik peale Maimu, kes juba esimesel õhtul imestades Endlalt küsis:
„Miks sa suitsetad? Kas ammu juba?“
„Anti õpetas! Kohe pärast pulmi ja mõnus on. Teeb vahvalt uimaseks!“
Koduteel toimus Maimu ja Pauli vahel edasises elus pöördeliseks kujunenud jutuajamine.
„Vastik on vaadata, kui naised suitsetavad! Näiteks Endla – ilus naine, aga tõmbab nagu korsten. Ja sina ka!“ ütles Maimu laitvalt.
„Mina pole naine, mina võin,“ naeris Paul.
„Ei või! Jäta maha!“
„Kuule, ma olen kooliajast peale tõmmanud, ega see mahajätmine lihtne ole. Ja ma ei kujuta ette, et minu konstruktoritööd saaks ilma suitsuta teha. Kui on vaja mõni suurem tehniline probleem lahendada, panen suitsu ette, see soodustab mõttetegevust!“ seletas Paul tõemeeli.
„Nii et sa ei kavatsegi maha jätta?“
„Praegu küll mitte. Võib-olla siis, kui mõni haigus kallale tuleb, siis jätan.“
„Olgu! Mina hakkan ka suitsu tõmbama!“ ütles Maimu nii kindlal toonil, et sai Paulilt kohkunult uuriva pilgu.
„Maimu,
