vastupanu, mis mehe niigi ebaleva valmisoleku täiesti pärssis. Naine lebas kinnisilmi, püüdis end kramplikult vaos hoida, korraks isegi luksatas, nagu oleks tahtnud oksendada, aga sai endast võitu. Rahunedes tundsid mõlemad kõigepealt vaid kergendavat teadmist, et nüüd on see abielus kohustuslik tegu kuidagiviisi järele proovitud.
Maimu jaoks jäigi see intiimne toimetus abielunaise sundkohustuseks, mille vastumeelsusest ta iga keharakuga tunda andis. Ning Paul oli küllalt delikaatne, et olukorraga leppida ja naise tõrjuva oleku üle mitte pahandada. Ta suutis oma pettumust varjata, sest seni alla surutud hormoonid polnud valla pääsenud. Maimu harvade avanemiste korral jäi suhe ühepoolseks, vahel tundus Paulile, et naine tahab kogu oma olekuga rõhutada, et on vaid suuremeelsusest andunud, ja see tekitas mehes kibedust. Aga Paul oskas oma abielus näha ka positiivset külge: Maimu hoidis kodu ideaalselt korras, pesu oli puhas, toit alati õigel ajal laual ja kõige tähtsam – ta huvitus maailmas toimuvast ning oli mõistlik vestluskaaslane. Nii et selle kõrval tuli Paulil leppida voodieluga vana meditsiinilise tarkuse järgi – nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui on … hädavajalik, oleks Maimu selle fraasi oma soovi kohaselt ümber teinud, sest perekond Roometsa voodielu jäi täielikult tema määrata.
4
Metallitehase vanemmeister Anti Vessel oli tööl toimuvate suurte ümberkorralduste tõttu huvitavasse olukorda sattunud. Tehas oli lausa üleöö Moskva alluvusse viidud ja kandis nime asemel numbrit VRZ 632, selleks oli ministril kauge pealinna võimukoridorides vaja vaid ühele paberile alla kirjutada. Sedamaid hakati mingi tüüpprojekti järgi vanale tehasehoonele uut ja palju suuremat korpust juurde ehitama, räägiti tööliste arvu mitmekordseks muutumisest ja need uued töölised olid juba kuskil Venemaal hakanud siiasõiduks kohvreid pakkima. Muidugi muutus kogu asjaajamine ja paberitöö sedamaid ainult venekeelseks, muutuste hirmus olid paljud kohalikud tehasest lahkunud. Anti Vessel aga jäi visalt paigale, sest lootis muutustest oma karjäärile kasu leidvat. Vene keelt valdas ta küllaldaselt, oli juba poisipõlves lärmakamaid ja vitaalsemaid mängukaaslasi rohkem hinnanud ja nende keele ära õppinud. Tehnikaalane osa tuli ülikoolis iseenesest juurde, sest õppematerjalid olid venekeelsed. Anti pidi lihtsalt kõigi käepäraste vahenditega oma eesmärki teenima, nimelt võimalikult kiiresti usaldust võitma. Tema soovis karjääriredelil kärmesti ülespoole astuda, sest seal terendasid võim ja raha.
Koolivennast sõbra Pauliga kohtudes hoidus Anti teadlikult oma soovunelmaid avamast. Kunagi olid nad pikalt vaielnud selle üle, kas siin maailmas on kõik müüdav ja ostetav või mitte; nad olid mõlemad nõustunud sellega, et piir võimaliku ostmise ja mittemüüdavuse vahel on olemas, et absoluutselt kõik pole ostetav, aga kumbki neist oleks selle piiri täiesti erinevalt paigutanud. Kõige rohkem erinesid nende arvamised ideelises sfääris, kus Paul oli leppimatu ega nõustunud oma põhimõtetest grammigi loovutama, aga Anti väitis, et kõige tähtsam on lahe ja mugav elu ning selle nimel on ta valmis paljuski järele andma.
Tehases toimunud muutused pakkusidki Antile igal sammul võimalusi enda kõrgemale vinnamiseks kuskilt kinni haarata. Nii tõi direktori sekretär talle ühel päeval kirjaliku teate, et tehase kõige kõrgem mees Ivan Fjodorovitš ootab teda kell kaks enda juurde kabinetti.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
