te olete selle raamatu kätte võtnud, arvan, et ka teie tahaksite oma potentsiaali ära kasutada.
Järgmistel lehekülgedel kirjeldan teile samm-sammult, kuidas ehitada üles paremad harjumused ‒ aga mitte ainult päevadeks või nädalateks, vaid eluajaks. Kuigi iga minu sõna taga on teaduslikud tõendid, ei ole see raamat mitte akadeemiline uurimus, vaid käsiraamat. Ma selgitan, millised on harjumuste loomise ja muutmise teaduslikud tagamaad, nii et seda on lihtne mõista ja rakendada. Peamisel kohal on praktilised nõuanded ja tarkus.
Need teadusalad, millele ma tuginen ‒ bioloogia, neuroteadus, filosoofia, füsioloogia ja teised ‒, on olnud meie kõrval palju aastaid. Mina pakun teile sünteesi, mis ammutab ainest ühelt poolt parimatest ideedest, mille on targad inimesed juba ammu välja mõelnud, ja teiselt poolt kõige rabavamatest avastustest, mille teadlased on teinud alles hiljaaegu. Minu panus on loodetavasti see, et ma leian üles kõige tähtsamad ideed ja ühendan need nii, et need oleksid kergesti rakendatavad. Kogu tarkuse eest, mis nendel lehekülgedel leidub, tuleb teil tänada paljusid asjatundjaid, kes on olnud minu eelkäijad. Kui leiate siit midagi rumalat, siis eeldage, et see on minu viga.
Raamatu selgroo moodustavad minu neljast sammust koosnev harjumuste mudel ‒ signaal, himu, vastus ja preemia ‒ ning neist sammudest tulenevad neli käitumise muutmise seadust. Psühholoogiataustaga lugejad võivad tõmmata paralleele operantse tingimise terminitega. V. F. Skinner pakkus 1930ndail esialgu välja terminid „stiimul“, „vastus“ ja „preemia“.4 Viimasel ajal on pigem populaarseks saanud terminid „päästik“, „rutiinne tegevus“ ja „preemia“, mida kasutas Charles Duhigg oma raamatus „Harjumuse jõud“.5
Käitumisteadlased, nagu Skinner, mõistsid, et kui pakkuda õiget preemiat või karistust, saab panna inimesed kindlal viisil tegutsema. Kuigi Skinneri mudel selgitas suurepäraselt, kuidas välised stiimulid meie harjumusi mõjutavad, ei aidanud see hästi mõista, kuidas mõjutavad käitumist meie mõtted, tunded ja uskumused. Sisemised seisundid ‒ tujud ja emotsioonid ‒ mängivad ka oma rolli. Viimastel aastakümnetel on teadlased hakanud leidma seoseid mõtete-tunnete ja käitumise vahel. Järgmistel lehekülgedel käsitlen ka neid uurimistöid.
Kokkuvõttes on minu pakutud raamistik kognitiivteaduse ja käitumisteaduse integreeritud mudel. Usun, et see on üks esimesi inimkäitumise mudeleid, mis võtab õigesti arvesse mõlema, nii väliste stiimulite kui ka sisemiste emotsioonide mõju harjumustele. Kuigi osa minu jutust võib teile juba tuttav olla, olen veendunud, et üksikasjad ‒ ja käitumise muutmise nelja seaduse rakendamine ‒ pakuvad võimalust oma harjumusi uuest küljest näha.
Inimese käitumine on pidevas muutumises ‒ olenevalt olukorrast ja hetkest. See raamat aga räägib sellest, mis ei muutu. See raamat on inimkäitumise põhialustest: püsivatest põhimõtetest, millele saab tugineda aasta-aastalt; ning ideedest, millele võib ehitada äri, perekonna ja elu.
Paremate harjumuste loomiseks ei ole õiget viisi. See raamat aga kirjeldab parimat, mida ma tean ‒ see lahendus on tõhus, olenemata sellest, kust te alustate või mida tahate muuta. Minu kirjeldatud strateegiad sobivad igaühele, kes otsib harjumuste parandamiseks sammsammulist süsteemi. Olenemata sellest, kas teie siht on tervis, raha, produktiivsus, suhted või kõik need korraga ‒ kui asi puudutab inimkäitumist, on see raamat teie teejuht.
PÕHIALUSED
Miks tillukesed muudatused toovad suuri muutusi?
1
AATOMHARJUMUSTE ÜLLATAV JÕUD
Briti jalgrattaspordi saatus muutus ühel 2003. aasta päeval. Organisatsioon, mis vastutas Suurbritannia profijalgratturite meeskonna eest, oli äsja värvanud uueks arendusjuhiks Dave Brailsfordi. Selleks ajaks olid Suurbritannia profijalgratturid peaaegu saja aasta vältel saavutanud keskpäraseid tulemusi. 1908. aastast alates olid Briti jalgratturid võitnud ainult ühe olümpiakulla6 ja ratturite tähtsaimal võistlusel Tour de France’il olid tulemused olnud veelgi kehvemad7. 110 aasta jooksul polnud ükski Briti jalgrattur seda võistlust võitnud.
Briti jalgratturite tulemused olid nii halvad, et üks Euroopa tippjalgrattatootjatest keeldus meeskonnale jalgrattaid müümast, sest kardeti, et see mõjub müügile halvasti, kui teised professionaalid näevad, et britid kasutavad nende varustust.8
Dave Brailsford palgati selleks, et ta Briti jalgrattaspordi uuele rajale keeraks. Eelmistest treeneritest erines ta selle poolest, et oli jäägitult pühendunud strateegiale, mida ta nimetas väikeste saavutuste liitmiseks. Selle filosoofia järgi otsis ta kõigis oma tegudes väikest parandamisvõimalust. Ta ütles ise: „Kogu see põhimõte tulenes ideest, et kui lahutada osadeks kõik, mis sinu meelest jalgrattasõiduga seostub, ning siis parandada iga osa ühe protsendi võrra, tekib kõigi nende osade liitmisel märkimisväärne paranemine.“9
Brailsford ja tema treenerid alustasid väikestest parandustest, mida võikski professionaalselt jalgrattameeskonnalt oodata. Nad kujundasid ümber sadulad, et need oleksid mugavamad, ja hõõrusid kummidele alkoholi, et nende haare oleks parem. Nad palusid jalgratturitel kanda elektrisoojendusega pükse, et sõitmise ajal säiliks ideaalne lihaste temperatuur, ning võtsid kasutusele biotagasisidesensorid, et jälgida, kuidas iga sportlane treeningule reageerib. Meeskond katsetas tuuletunnelis mitmesuguseid kangaid ja välisdress vahetati siseruumi mõeldud võistlusdressi vastu, sest see osutus kergemaks ja aerodünaamilisemaks.10
Sellega aga asi ei piirdunud. Brailsford ja tema meeskond jätkasid üheprotsendise parandamise võimaluste otsimist seni kahe silma vahele jäänud ja ootamatutes valdkondades. Nad katsetasid eri tüüpi massaažigeele, et näha, milline aitab lihastel kõige kiiremini taastuda. Nad palkasid tööle kirurgi, kes õpetas ratturitele, kuidas kõige paremini käsi pesta, et vähendada külmetamise tõenäosust. Nad tegid kindlaks, milline padi ja madrats võimaldavad igale ratturile kõige paremat ööund. Nad värvisid isegi meeskonna transpordiveoki seest valgeks, et märgata kõiki tolmukübemeid, mis tavalisel juhul oleksid kahe silma vahele jäänud, kuid võinuksid halvendada peenelt seadistatud jalgrataste sõiduomadusi.11
Nende ja sadade teiste pisikeste paranduste kuhjumine andis tulemusi kiiremini, kui keegi oleks osanud ette kujutada.
Juba viis aastat päras Brailsfordi värbamist hiilgas Briti jalgrattameeskond 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel nii maantee- kui ka trekisõidus. Jahmataval kombel võideti 60 protsenti võimalikest kuldmedalitest.12 Neli aastat hiljem, kui olümpiamängud toimusid Londonis, tõstsid britid lati veelgi kõrgemale.13 Püstitati üheksa olümpiarekordit ja seitse maailmarekordit.
Selsamal aastal sai Bradley Wigginsist esimene Tour de France’i võitnud Briti jalgrattur.14 Järgmisel aastal võitis võistluse tema meeskonnakaaslane Chris Froome. Tema võitis ka aastail 2015, 2016 ja 2017, mis tähendas, et Briti meeskond tõi kuue aasta jooksul koju viis Tour de France’i võitu.15 Kümne aastaga, 2007. aastast kuni 2017. aastani, võitsid Briti jalgratturid 178 maailmameistritiitlit ja 66 olümpia või paraolümpia kuldmedalit.16 Koju toodi ka viis Tour de France’i võitu. Seda peetakse üldiselt jalgrattaajaloos ühe meeskonna edukaimaks ajajärguks.
B. F. Skinner, The Behavior of Organisms (New York: Appleton-Century-Crofts, 1938).
Charles Duhigg, The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business (New York: Random House, 2014). Eesti keeles: Harjumuse jõud (Äripäev, 2013).
Matt Slater, „How GB Cycling Went from Tragic to Magic“, BBC Sport, 14. aprill 2008, http://news.bbc.co.uk/sport2/hi/olympics/cycling/7534073.stm.
Tom Fordyce, „Tour de France 2017: Is Chris Froome Britain’s Least Loved Great Sportsman?“ BBC Sport, 23. juuli 2017, https://www.bbc.com/sport/cycling/40692045.
Richard Moore, Mastermind: How Dave Brailsford Reinvented the Wheel (Glasgow: BackPage Press, 2013).
Matt Slater, „Olympics Cycling: Marginal Gains Underpin Team GB Dominance“, BBC, 8. august 2012, https://www.bbc.com/sport/olympics/19174302.
Tim Harford, „Marginal Gains Matter but Gamechangers Transform“, Tim Harford, aprill 2017, http://timharford.com/2017/04/marginal-gains-matter-but-gamechangers-transform.
Eben Harrell, „How 1% Performance Improvements Led to Olympic Gold“, Harvard Business Review, 30. oktoober 2015, https://hbr.org/2015/10/how-1-performance-improvements-led-to-olympic-gold; Kevin Clark, „How a Cycling Team Turned the Falcons Into NFC Champions“, The Ringer, 12. september 2017, https://www.theringer.com/nfl/2017/9/12/16293216/atlanta-falcons-thomas-dimitroff-cycling-team-sky.
Kui täpne olla, võitsid Briti ratturid 2008. aasta olümpiamängudel 57 protsenti maantee- ja trekisõidu medalitest. 14 kuldmedalit anti maantee- ja trekisõidus kokku. Britid võitsid neist 8.
„World and Olympic Records Set at the 2012 Summer Olympics“, Wikipedia, 8. detsember 2017, https://en.wikipedia.org/wiki/World_ and_Olympic_records_set_at_the_2012_Summer_Olympics# Cycling.
Andrew Longmore, „Bradley Wiggins“, Encyclopaedia Britannica, https://www.britannica.com/biography/Bradley-Wiggins, viimati muudetud: 21. aprill 2018.
Karen Sparks, „Chris Froome“, Encyclopaedia Britannica, https://www.britannica.com/biography/Chris-Froome, viimati muudetud: 23. oktoober 2017.
„Medals won by the Great Britain Cycling Team at world championships, Olympic Games and Paralympic Games since 2000“, British Cycling, https://www.britishcycling.org.uk/gbcyclingteam/article/Gbrst_gb-cyclingteam-GB-Cycling-Team-Medal-History‒ 0?c=EN#K0dWAPjq84CV8Wzw.99, vaadatud: 8. juuni 2018.
