vajaliku potentsiaali. Selline seaduspära ilmneb igal pool. Vähihaigus kulgeb 80 protsenti ajast tuvastamatuna ning võtab siis keha üle kõigest mõne kuuga.22 Bambusevõrseid on esimesel viiel aastal vaevu näha. Need kasvatavad maa alla laialdase juurestiku ning siis kasvavad kuue nädalaga 30 meetri kõrguseks.
Ka harjumused ei muuda justkui midagi seni, kuni ületate kriitilise läve ja vallandate uuel tasemel saavutused. Igasuguse ettevõtmise varases ja keskmises staadiumis satume tihti niinimetatud pettumuse orgu. Me eeldame, et edenemine on lineaarne, ja see tekitab meelehärmi, et muudatused avaldavad esimestel päevadel, nädalatel ja isegi kuudel nii vähe mõju. Tundub, justkui ei liigukski asi üldse edasi. See on igasuguse liitprotsessi üks põhilisi tunnusjooni: kõige võimsamad tulemused saabuvad alles aja möödudes.
See on üks peamisi põhjusi, miks on nii raske püsivaid harjumusi omandada. Inimene teeb mõne väikese muudatuse, ei näe aga käegakatsutavaid tulemusi ning otsustab asja katki jätta. Te mõtlete: „Ma olen kuu aega iga päev jooksnud, miks ma siis ei näe oma kehas mingeid muudatusi?“ Kui laseme sedasorti mõtlemisel maad võtta, siis on lihtne lasta headel harjumustel vett vedama minna. Selleks aga, et midagi tõesti muutuks, peavad harjumused püsima nii kaua, et saaksime murda välja platoolt, mida mina nimetan latentse potentsiaali platooks.
Kui teil on raske head harjumust sisse seada või halba harjumust murda, siis ei ole põhjus selles, et olete kaotanud võime ennast parandada. Tihti on asi selles, et te ei ole veel ületanud latentse potentsiaali platood. Te kurdate selle üle, et ei ole raskest tööst hoolimata edu saavutanud. Sama hästi võiksite aga kurta selle üle, miks jääkuubik ei sula, kui olete soojendanud selle viiest külmakraadist ühe külmakraadini. Teie töö ei ole raisku läinud. See on lihtsalt tallele pandud. Tulemust näete null kraadi juures.
Kui te murrate viimaks latentse potentsiaali platoolt välja, siis nimetatakse seda üleöö saavutatud eduks. Muu maailm näeb ainult kõige dramaatilisemalt sündmust, mitte kõike seda, mis sellele eelnes. Teie ise aga teate, et tänase hüppe tegi võimalikuks töö, mille tegite kaua aega tagasi ‒ kui tundus, et mingeid edusamme ei ole.
Need inimeses peituvad jõud on sarnased geoloogiliste jõududega. Kaks laama võivad üksteise vastu hõõruda miljoneid aastaid ning kogu aeg kasvab pinge tasahaaval. Siis hõõrduvad need ühel päeval taas üksteise vastu, samamoodi, nagu on teinud terve igaviku, ent seekord on pinge kasvanud liiga suureks. Vallandub maavärin. Muudatus võib võtta aastaid, enne kui toimub viimaks korrapealt.
Meisterlikkus nõuab kannatust. San Antonio Spurs on NBA ajaloo üks edukaimaid meeskondi. Nende riietusruumi seinal ripub reformisti Jacob Riisi tsitaat: „Kui miski ei paista aitavat, siis ma lähen ja vaatan, kuidas kiviraidur oma tööd teeb. Ta võib sada korda lüüa, ilma et tekiks väikestki pragu. Ometi lendab kivi saja esimesel korral pooleks ja ma tean, et see ei tulnud viimasest löögist, vaid kõigist eelnevaist.“23
Joonis 2. Tihti eeldame, et edenemine on lineaarne. Me loodame vähemasti, et edusammud tulevad kiiresti. Tegelikkuses ilmnevad jõupingutuste tulemused mõne aja möödudes, alles kuude või aastate pärast mõistame, milline on olnud meie tehtud töö tegelik väärtus. Seetõttu võime sattuda pettumuse orgu, kus tuntakse jõuetust, sest nädalaid või kuid kestnud raske töö ei ole andnud mingeid tulemusi. Ometi ei ole see töö raisatud, see on lihtsalt tallele pandud. Alles tüki aja pärast ilmneb varasemate pingutuste tõeline väärtus.24
Kõik suured asjad saavad alguse väikestest. Iga harjumuse seeme on üks tilluke otsus.25 Kui me aga seda otsust kordame, hakkab harjumus idanema ja kasvab tugevamaks. Juured sirutavad ennast kaugemale ja harud kasvavad pikemaks. Halva harjumuse murdmine on nagu võimsa tamme väljajuurimine. Ning hea harjumuse ülesehitamine on nagu õrna lille kasvatamine päev päeva haaval.
Mis aga määrab selle, kas me hoiame harjumusest kinni küllalt kaua, et latentse potentsiaali platoo ületada ning murda välja teisele poole? Mis see on, mis paneb nii mõnegi inimese soovimatute harjumuste küüsi langema, ent laseb teistel nautida heade harjumuste kasvavat mõju?
Üldiste tõekspidamiste järgi on selleks, et saavutada elus soovitud tulemusi ‒ saada paremasse vormi, ehitada üles edukas äri, lõõgastuda rohkem ja muretseda vähem, veeta rohkem aega sõprade ja perega ‒, vaja seada kindlad saavutatavad eesmärgid.
Palju aastaid suhtusin ka mina oma harjumustesse samamoodi. Igaüks neist oli omaette eesmärk, mis tuli saavutada. Seadsin endale eesmärgiks, milliseid hindeid tahan koolis saada, kui suuri raskusi tahan jõusaalis tõsta, millist kasumit oma äris teenida. Mõne eesmärgi saavutamine mul õnnestus, aga palju läks ka luhta. Viimaks hakkasin taipama, et saavutatud tulemused olenevad väga vähe seatud eesmärkidest ja peaaegu täiel määral järgitavatest süsteemidest.
Mis vahe on süsteemidel ja eesmärkidel? Ma õppisin nende eristamise ära Dilberti koomiksi loojalt Scott Adamsilt. Eesmärgid on seotud tulemustega, mida te tahate saavutada. Süsteemid on seotud protsessidega, mis viivad nende tulemusteni.
• Kui olete treener, võib teie eesmärk olla meistrivõistluste võitmine. Süsteem on see, kuidas te värbate mängijaid, juhite abitreenereid ja juhendate treeninguid.
• Kui te olete ettevõtja, võib teie eesmärk olla miljonidollarise äri ülesehitamine. Süsteem on see, kuidas te katsetate tooteid, värbate töötajaid ja korraldate turunduskampaaniaid.
• Kui te olete muusik, võib teie eesmärk olla uue teose mängimine. Süsteem on see, kui tihti te harjutate, kuidas te keerulised kohad osadeks lahutate ja endale selgeks teete ning mismoodi võtate vastu oma õpetaja tagasisidet.
Nüüd järgneb huvitav küsimus: kui te täielikult oma eesmärki ignoreerite ja ainult süsteemile keskendute, kas te saavutate siis ikkagi edu? Näiteks kui olete korvpallitreener ja ignoreerite oma eesmärki võita meistrivõistlused ning keskendute ainult sellele, mida teie meeskond iga päev treeningus teeb, kas te saavutate siis ikkagi head tulemused?
Mina arvan, et saavutate.
Iga sportlase eesmärk on lõpetada parima punktiskooriga. Naeruväärne oleks aga terve mänguaja ainult hindamistabelit vahtida. Ainus viis tõesti võita on iga päevaga paremaks saada. Kolmekordne Super Bowli võitja Bill Walsh on öelnud: „Punktiskoor muretseb enda eest ise.“ Seesama kehtib ka teistel elualadel. Kui tahate paremaid tulemusi, siis unustage eesmärkide seadmine ja keskenduge hoopis süsteemile.
Mida ma selle all mõtlen? Kas eesmärgid on täiesti kasutud? Muidugi mitte. Eesmärgid on head suuna seadmiseks, aga süsteemid on parimad edusammude tegemiseks. Kui kulutate liiga palju aega eesmärkide peale mõtlemisele ega pühendu küllalt süsteemide loomisele, siis kerkib terve hulk probleeme.
Eesmärkide seadmine kannatab tugevasti niinimetatud ellujääja kallutatuse (ingl survivorship bias) all. Me keskendume neile, kes lõpuks võidavad ‒ ehk ellujääjatele ‒, ning eeldame ekslikult, et ambitsioonikad eesmärgid aitasid neil edu saavutada. Samal ajal jätame aga tähelepanuta kõik teised, kellel olid samad eesmärgid, kuid kes ei saavutanud edu.
Iga olümpiasportlane tahab võita kuldmedalit. Iga tööle kandideerija tahab endale töökohta saada. Kui edukatel ja edututel inimestel on ühed ja samad eesmärgid, siis ei saa ju eesmärk olla see, mis võitjaid kaotajatest eristab.26
„How to Live a Longer, Higher Quality Life, with Peter Attia, M.D.“, Investor’s Field Guide, 7. märts 2017, http://investorfieldguide.com/attia.
Matt Moore, „NBA Finals: A Rock, Hammer and Cracking of Spurs’ Majesty in Game 7“, CBS Sports, 21. juuni 2013, https://www.cbssports.com/nba/news/nba-finals-a-rock-hammer-and-cracking-of-spurs-majesty-in-game-7.
Selle joonise loomist on inspireerinud üks @MlichaelW säuts: „Deception of linear vs exponential.“ 19. mai 2018. https://twitter.com/MlichaelW/sta tus/997878086132817920.
Siin sain inspiratsiooni Mr. Mircealt, kes kirjutas Twitteris: „Iga harjumus on alguse saanud ühestainsast otsusest.“ https://twitter.com/mistermircea.
Kergitan kaabut CrossFiti treeneri Ben Bergeronoi ees, kellega 28. veebruaril 2017 peetud vestlus mind siinkohal inspireeris.
