ka Pavliku tasuta sisse –, Julius lipsas kohe tuppa, kus muusikud harjutasid, istus seal seisva klaveri taha ja hakkas mängima. Julius väitis, et oli õppinud Moskva konservatooriumis, kuid teadis vene keeles vaid kaht sõna: „tere” ja „palun”. Ta rääkis Pavlikule, et tal on Ameerikas sugulasi, kuigi ta ise on sündinud Ida-Saksamaal. Julius oli kõhn ja kahvatu, aga temas oli sitta kanti energiat, tal oli täiesti poogen, milline ta välja nägi, ta ei pesnud end kunagi ja tema küüntel olid tumedad leinarandid. Kord tuli ta Pavlikule külla ja jäi tema juurde terveks nädalaks, pärast teda oli korteris veel tükk aega mingi üüratu pasa ja lõhnaõli hais, sest pesemise asemel kallas ta end tavaliselt lõhnaõliga üle. Pavlik tõstis keset tuba viieliitrise kastruli ja põletas selles ajalehti, kuid see hais püsis ikkagi veel kaks nädalat. Julius helistas Pavlikule aeg-ajalt ja rääkis tundide kaupa, kuid Pavlikul polnud õigust sõnagi vahele öelda, see oli talle keelatud. Julius rääkis katkendlike lausetega: „Mul on halb… raha hakkab otsa saama… helista mulle tagasi telefoniautomaati sellel-ja-sellel numbril…” – ja alguses helistaski Pavlik kuulekalt tagasi, kuni avastas, et on nende kõnedega terve varanduse hakkama pannud, ja tegi sellele otsustavalt lõpu.
Julius sõbrustas Robertiga, kes oli väga tark, väga haritud, ta oli lõpetanud ülikoolis kakskümmend kolm semestrit ja oskas mitut keelt, ehkki ei töötanud kusagil. Vanemad saatsid Robertile aeg-ajalt raha ja see oli ta kõvasti ära rikkunud. Mõnda aega töötas Robert võõrastemajas koristajana ja tal oli väga raske. Enne seda püüdis Robert reklaamtekste kirjutada, kuid sellel tööl ei püsinud ta kuigi kaua. Üks vanamutike kinkis talle oma kadunud abikaasa mantli, millega too oli sõjas käinud, ja nüüd kandis Robert seda uhkelt. Veel varem müüs Robert öösiti õllekates, kohalikes Bierstubedes soolakringleid, käis ringi, müügikandik kaelas, just nagu meie harjuskid. Nüüd oli Berliini ilmunud rikšasid, väga moodne on rikšaga sõita, õigemini juht sõidab jalgrattal ja selle taha on kinnitatud vanker reisija jaoks. Robert proovis ka rikšajuhi tööd, kuid ei pidanud kaua vastu, kuna oli väga närviline. Julius ütles sageli: „Robert, klaverit ei tasu trükimasinaga segi ajada! Klaver on peen instrument!” Kuid Robert ei osanud üldse klaverit mängida, Julius rääkis seda lihtsalt niisama, lihtsalt hoiatuseks. Robert kirjutas ka jutustusi, kuid ei suutnud kuidagi kirjastajat leida. Poliitika Robertit ei huvitanud, kuid aegamisi hakkas ta kommunistidele kaasa tundma, eriti pärast seda, kui mees, kelle heaks ta töötas ja kes talle hommikuti süüa andis, jättis talle lõpuks heast peast palga maksmata. Robert oleks tegelikult pidanud saama raha iga päev tööpäeva lõpus, aga tal oli piinlik küsida ja ta lootis, et hiljem, kuu lõpus, saab ta kogu raha korraga. Aga peremees kadus kahe nädala pärast hoopis ära, lasi teadmata suunas jalga. Ülikoolis õppis Robert germanistikat ja veel ka filosoofiat nii saksa kui ka prantsuse keeles, tema toas oli nii palju raamatuid, et isegi liikuda oli raske, tuli käia mööda rada, mis oli raamatute vahel, ja ta magas diivanipatjadel otse põrandal. Kord ostis ta endale tänavalt kaks viiesajamargast kõlarit, neid müüsid kenad noormehed, ja Robert läkski liimile. Hiljem viisid nad Pavlikuga kõlarid komisjonipoodi, sest see oli olnud nende viimane raha ja nüüd ei saanud nad enam isegi leiba osta.
Nende meditsiinikoolis oli veel enne Pavlikut õppinud isegi üks viiekümneaastane naine, see oli hiljem veel Senatis tööd saanud, pärast seda, kui selle kooli ära lõpetas. Ja üldse, pärast selle kooli lõpetamist võis saada mõne vanadekodu direktoriks või lihtsalt mõne pimeda, kurdi või tumma hooldajaks, nende seas aga kohtab väga rikkaid ja täiesti üksikuid inimesi, ja kui neile meele järele olla, võisid nad sinust enda pärija teha.
1 Laulu „Священная война” („Püha sõda”) algusrida. Teise maailmasõja aegne patriootlik Punaarmee laul, mida peeti isamaa kaitse hümniks (tlk märkus). [ ↵ ]
2 Jidišikeelne hüüatus „oh häda” (tlk märkus). [ ↵ ]
* * *
Gena, Vasja äripartner, helistas Marusjale ülejärgmisel päeval ja palus, et ta tõlgiks ühe väikese dokumendi, kirja, inglise keelde. Gena palus, et Marusja teeks seda oma isiklikul arvutil, sest tema sõnul kontoris veel arvutit polnud, nagu ka printerit. Otsekohe saabus Marusja koju pikk, kõhetu, väga heledate suurte sinisilmadega noormees, ta silmad olid nii heledad, et paistsid lausa valgetena; tal oli väike lõug, nii väike, nagu polekski seda olemas. Ta kummardas peenelt ja, võtnud seemisnahast pintsaku põuetaskust paberid, ulatas need Marusjale, öeldes, et see kõik tuleb tõlkida inglise keelde, kusjuures võimalikult ruttu. Marusja märkas, et pakis oli vähemalt kakskümmend lehte, kuid lubas siiski järgmiseks hommikuks tõlke valmis teha. Ta istus öö otsa arvuti taga, sest selgus, et tekst polnud kuigi lihtne, selles oli juttu filmidest ja erialaterminite rohkuse tõttu tuli tal sageli sõnastikku lapata.
Ta sai tõlke valmis ja hakkas seda juba välja printima, kui telefon järsku jälle helises, see oli Gena, kes vajas otsemaid lubatud tõlget, aga printer oli aeglane, ja Marusjal läks tarvis veel vähemalt üht tundi. Kui Marusja püüdis talle olukorda selgitada, teatas Gena jäiselt, et teeb talle kümme dollarit trahvi, sest Marusja oli lubanud ega täitnud oma lubadust. Marusja hakkas vaidlema, et nad polnud kellaajas kokku leppinud; tal õnnestus suure vaevaga Genat veenda, et tal on õigus. Varsti oli Gena kohal ja, võtnud kiiresti tõlke, lasi jalga, hüpates kaks astet korraga võttes trepist alla.
Kahe päeva pärast läks Marusja Kinomajja, Vasja ja Gena kontorisse. Läbinud pika räämas koridori, leidis ta end raudukse tagant, mis oli puuliistudega üle löödud. Seal seisis juba ka pikk helesiniste silmadega mees, seesama, kelle Gena oli Marusja juurde saatnud.
„T-t-tere,” ütles ta Marusjale kõrge väriseva häälega ja pisut kogeledes, „kas võti on teie käes?”
„Ei,” vastas Marusja.
„Siis tuleb oodata. Muide, saame tuttavaks, mina olen Aleksandr ja tulen siia direktoriks,” teatas mees rõõmsalt ja astus sealsamas koridoris seisva laua juurde, istus sellele ning hakkas jalgu kõlgutama ja vilistama laulu „Goodbye, America”[1.].
Lõpuks ilmus koridori kohevate pikkade lokkis juustega neiu, pruun mantel seljas ja pruuni-kollaseruuduline sall kaelas, tema nägu oli pisike ja armas, kogu oma välimusega meenutas ta väikest korralikku oravat. Ta astus asjalikult ukse juurde, võttis kotist võtmekimbu ja tegi ukse lahti.
„T-t-t-tere, Lilja,” pöördus Aleksandr tema poole.
Nad läksid avarasse tuppa, ühte nurka oli üles seatud arvuti, akna juures oli laud ja sellel telefon, laua kõrval aga teler. Marusja märkas, et kõik aknaraamid olid kõverad ja kulunud värviga, kuid põrandal oli pehme vaip ning seinad ja lagi oli kaetud heledate paneelidega. Oli ka teine tuba, mille keskel seisis suur ümmargune laud, nurgas aga teine, väiksem, ja seinal rippus suur Filipp Kirkorovi portree.
„Oh,” ütles Lilja, „küll oli eile uhke presentatsioon! Ja kui palju salatit järele jäi! Karbitäite kaupa võeti kaasa! Ja nii palju veini ja limonaadi! Ja külmsuitsuvorsti ja juustu!”
„Jah,” kinnitas Aleksandr tähendusrikkalt, „kõigil söödeti kõht täis, ajakirjanikud jäid rahule.”
„Jah,” jätkas Lilja otsekohe, „eriti see, punase näoga, vinniline, pleekinud lokkis juuste ja prillidega, tema jõi erilise mõnuga, ja talle jäi vist väheks.”
„Noh, sellist isu on raske rahuldada, ja ega see polnudki meie eesmärk,” naeratas Aleksandr, „meil oli vaja ju endale ka midagi jätta.”
Seepeale lükkas ta laia liigutusega lahti tema kõrval seisva poleeritud puhvetkapi uksed ja Marusja nägi seal tervet kastitäit konjakit.
„Kas Gena lubas?” küsis Lilja.
„Gena
