andeks, et su üles äratasin. Kas sa tead, kus nad on? Me läheksime neile järele, aga häda on selles...” Ma vaikisin ja üritasin naerda. „Naomi unustas mulle öelda, kus nad on.”
„Oota natuke.” Kujutlesin teda end istuma ajamas, käega läbi juuste tõmbamas, öökapil äratuskella vaadates silmi pilgutamas. „Räägi nüüd kõike seda uuesti.” Ma tõmbasin hinge ja üritasin kõnelda aeglaselt.
„Naomi ei ole veel koju jõudnud. Nad läksid ilmselt pärast õhtusööki kuskile edasi. Kas Nikita ütles, kuhu?”
„Õhtusöök on homme, Jen.”
„Ei, homme on pidu.”
„Mõlemad on homme. Nikita on kodus. Ta on surmväsinud. Magab sestsaadik, kui ma ta mitu tundi tagasi koju tõin.”
Kordasin juhmistunult: „Mitu tundi tagasi?”
„Tõin ta koju kohe pärast etendust.” Tekkis vaikus ja siis lisas Shan vaikselt: „Õhtusööki täna ei olnud.”
„Aga Naomi ütles...” Mu suu kuivas. „Ta võttis oma uued kingad kaasa. Ta ütles...”
Ma olin nagu laps, kes tahab midagi, mida ta ei saa. Ta oli võtnud kingad ja riided kotiga kaasa. Kuidas siis õhtusööki ei olnud? Shan ilmselt eksis, võib-olla Nikitat ei kutsutud. Tekkis pikem paus.
„Ma küsin Nikitalt,” ütles ta. „Helistan kohe tagasi.”
Olin nagu teisel pool väravat, mis oli just kerge klõpsatusega sulgunud. Selle taga oli koht, kus lapsed magasid turvaliselt, käed-jalad usaldavalt voodil laiali, kohas, kus sa ei helista pool kolm öösel sõbrannale.
Köögitoolid olid külmad ja kõvad. Ted oli näost valge. Ta painutas sõrmenukke, kuni need praksusid. Ma tahtsin, et ta lõpetaks, aga ei suutnud suud avada, sest kartsin karjuma hakata. Kui telefon helises, haarasin selle kähku kätte, aga ei öelnud kohe midagi.
„Õhtusööki polnud, Jenny.” Shan hingeldas kergelt. „Kõik läksid koju. Mul on kahju.” Mu peas hakkas miski vaikselt sumisema, täites tema sõnadele järgnenud vaikuse. Pea käis ringi, nagu vajuksin ettepoole või vajuks maailm tahapoole. Hoidsin kõvasti lauaservast kinni.
„Kas ma saaksin Nikitaga rääkida?”
Sellele küsimusele järgnenud üürikeses vaikuses võisin ma näha, kui kaugele ma olin liikunud sellest väravast, mis minu taga oli kinni klõpsatanud. Shan tundus kõhklev.
„Ta jäi uuesti magama.”
Magama? Ja mis siis? Nikita oli kodus, kaitstud. Meil polnud aimugi, kus meie tütar on. Hirmu pinnale kerkis vihalaine.
„Kui Nikita midagi teab, midagi, mida meie ei tea ja Naomi elu võib ohus olla...” Mu kõris nööris. Ted võttis minult telefoni.
„Tere, Shania.” Vaikus. „Ma saan aru, kui raske see Nikita jaoks on...” Tedi hääl oli vaikne, ent selles oli teatav võimukus. Just nii rääkis ta oma meeskonna nooremate arstidega, kui need helistasid, et küsida temalt nõu mõne neurokirurgilise probleemi asjus. „Kui Naomi peagi koju ei tule, helistame politseisse. Mida rohkem infot sa meile annad...” Vaikus. „Tänan. Jah. Varsti näeme.”
Poisid magasid oma tubades. Ma surusin näo sooja hingavasse ruumi nende pea ümber. Theo oli pugenud teki alla. Tema juuksed, mis serva alt välja turritasid, olid mu huulte vastas kõvad. Edi must juuksepahmakas oli niiske ja isegi magades meenutasid tema kulmud musträsta longus tiibu. End sirgu ajades nägin ennast tema peeglist. Mu nägu, mida valgustas aknast sisse kumav tänavalatern, näis kuuluvat palju vanemale inimesele. Mu juuksed olid tumedad ja vormitud. Tõmbasin Edi harjaga korra läbi juuste.
Kooli teatrist mööda sõites pidas Ted auto kinni ja me läksime välja.
Ma ei tea, miks. Ma ei tea ikka veel, miks me pidime kontrollima. Kas me tõesti arvasime, et sa oled seal, magad keras laval? Et me äratame su üles, sa ärkad ja sirutad, unine ja kange, seletades, et ümberriietumisega läks liiga kaua? Et me kallistame sind ja viime su koju?
Klaasuksed olid lukus. Need kõikusid kergelt, kui ma käepidemeid sikutasin. Fuajees ei põlenud öötuld ja baaris olevad pudelid särasid korralikes ridades. Põrandal ukse taga vedeles katkine punase-kollasega kava – nägin erinevatel ridadel punaseid sõnu „West” ja „Story” ning sinise keerleva seelikuga tüdruku pilti.
Ted sõitis ettevaatlikult ja ma teadsin, et ta on väsinud. Ta oli vajutanud armatuurlaual nuppu, mis mu tooli seljatoe soojaks muutis. Hakkasin higistama ja nahast istme seest tundus kerkivat iiveldustunne. Vaatasin tema poole. Ta oli selles osav. Jättis tõsise, ent mitte meeleheitel mulje. Kui Naomi sündimise ajal tekkisid komplikatsioonid, aitas tema rahulikkus mul paanikat vältida. Ta oli lasknud keisrilõikeks teha mulle selga tuimastava süsti ja oli kohal, kui Naomi väike verine keha minu seest välja võeti. Ma ei tahtnud sellest praegu mõelda. Vaatasin kähku aknast välja. Tänavad olid tühjad ja läikisid. Aknale sadas peent vihma. Mis tal seljas oli? Ma ei mäletanud. Vihmamantel? Aga sall? Ma vaatasin teeäärseid puid, nagu võiks oranž riidetükk seal märgade mustade okste küljes olla.
Ted koputas tugevasti Shania maja uksele. Öö oli vaikne ja liikumatu, aga kui keegi oleks autoga mööda sõitnud, oleksid nad näinud tavalist paari. Meil olid seljas soojad joped ja jalas puhtad kingad ning me ootasime vaikides, pead vihmas langetatud. Me nägime ilmselt välja normaalsed.
Shania näoilme oli talitsetud. Ta oli meid emmates rahulik ja tõsine. Tema majas oli palav, gaasileek põles kaminas tema kenas elutoas. Nikita kükitas diivanil, padi kõvasti süles, pikad jalad jänesemustriga pidžaamapükstes enda all. Naeratasin talle, aga suu tundus jäik ja suunurgad värisesid. Shan istus tema kõrvale, meie nende vastu ja Ted võttis mu käe pihku.
„Ted ja Jenny tahavad küsida Naomi kohta, kullake.” Shania pani käe ümber Nikita, kes vahtis maha, keerutades tumedat juuksesalku sõrmede vahel.
Istusin tema kõrvale teisele poole, aga ta nihkus minust veidi eemale. Püüdsin kõnelda leebelt.
„Kus ta on, Nik?”
„Ma ei tea.” Nikita langetas pea ja surus näo patja. Tema hääl oli summutatud. „Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.”
Shania vaatas mulle üle tema pea otsa.
„Ma siis alustan ise,” ütles Shan. „Räägin Jennyle, mida sa mulle rääkisid.” Nikita noogutas. Tema ema jätkas: „Naomi ütles Nikitale, et ta kohtub pärast etendust mingi mehega.”
„Mehega?” Tedi hääl kõlas üle minu terava hingetõmbe. „Mis mehega?” See sõna tundus öelduna ohtlik. Mitte poiss. Vanem. Mu süda hakkas nii tugevasti kloppima, et ma kartsin, et Nikita kuuleb seda ja keeldub üldse midagi rääkimast.
„Ta ütles...” alustas Nikita kõhklevalt. „Ta ütles, et kohtus kellegagi. Too olevat seksikas.”
Tõstsin jala üle põlve maha ja pöördusin tema poole. „Seksikas? Naomi ütles nii?”
„Sellest pole ju midagi, ega? Sa ise küsisid.” Nikita laup tõmbus kipra ja silmisse tungisid pisarad.
„Muidugi,” ütlesin ma talle.
Aga
