Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat - Сьюзен Мэллери страница 4
Lapse ärkvel olles teadis Jen iga sekund, kus laps on ja mida teeb. Ta otsis pidevalt võimalusi lapse aju stimuleerida, aidata lapsel areneda. Talle olid kõik autismi hoiatusmärgid teada ja kui jätta välja see, et Jack ei rääkinud, polnud Jackil neist ühtegi. Aga sellel, et Jack ei rääkinud, pidi olema mingi põhjus, ja nii palju asju võis ikka veel viltu minna. Ning see ei lasknud tal öösiti magada.
Pärast lõunasööki viis Jack oma taldriku ettevaatlikult tagasi kööki. Jen pani selle enda oma kõrvale lauale, tõmbas värava kinni ja lülitas muusika välja, sest laps peab ka vaikusega harjuma.
Ta pani kõrvaklapid kõrva nagu iga päev pärast lõunat ja lülitas sisse politseiskanneri äpi, kust kostis tavaline sõnamulin. Kaks politseinikku saadeti võimalikku koduvägivallajuhtumit uurima. Keegi uuris dispetšerilt, kas liha kõrvale soovitakse ka saiapulki. Ta heitis pilgu lauale veendumaks, et oli söögi ära pannud. Paar sekundit hiljem kattus ta keha külma higiga.
Jutt oli liiga kiire, et täpselt mõista, mis juhtus, aga nii palju võis aru saada, et kaks politseinikku – kaks uurijat – olid saanud kuulitabamuse.
Kirk! Jeni valdas paanika, nii et ta süda hakkas peksma. Ta ei saanud hingata. Kuigi ta teadis, et tegu pole infarktiga, ei vabanenud ta hirmust. Ta rinnus pitsitas ja kuigi ta hingas sisse, oli tunne, et õhk ei jõua kopsudeni.
Kreekerid on mõnus maius.
Ta ajusse tungis Jacki mänguasja laulev hääl. Ta kiikas poja poole, kes pistis lõunasöögikarpi kandilist plastkreekerit.
Ta pigistas lauaserva ja sundis end rahunema. Kui Kirk oleks viga saanud, siis oleks talle helistatud. Siis viiks politseiauto ta sinna, kuhu pereliikmed sellistel puhkudel viidi. Ta valis Kirki mobiiltelefoni numbri, aga sattus kõneposti – nagu ikka, kui Kirk oli tööl.
Tal oli kange tahtmine telekas sisse lülitada, aga ta ei saanud seda teha, sest Jackile ei tohi uudiseid näidata. See oleks olnud liiga vägivaldne. Raske öelda, millised mälestused sellest jäävad. Pealegi soovitasid kõik allikad sellises vanuses lastele võimalikult vähe telekat näidata.
Ta kraapis söögijäänused kompostitünni ja pani nõud nõudepesumasinasse. Ta pühkis lauad – ise kogu see aeg politseiuudiseid kuulates. Ei mingeid detaile, üksnes segane info. Ei ühtki nime. Üksnes varem kuuldu kordus.
Kui köök oli puhas, võttis ta kõrvaklapid vastumeelselt peast. Ta ei tahtnud Jacki ees neid kanda. Jackil oli vaja teada, et ema tähelepanu on kogu aeg temal. Tal oli ikka veel raske hingata ning aeg-ajalt valdasid teda värinad. Nüüd ei tulnud randaminek enam kõne allagi. Ta peab jääma koju, juhuks kui juhtunud on kõige hullem.
Jen läks Jackiga maja taha aeda. Ta jättis köögiukse lahti, et kuuleks, kui keegi peaks kella andma. Mobiiltelefon oli tal taskus. Ta mängis lõputuna tunduva tunni pojaga, oodates kogu aeg ärevalt, et talle tullakse Kirki kohta teatama. Kolmveerand viie paiku läks ta sisse ja andis Jackile kerge kõrvitsa-õunapüree eine. Kui laps oli selle ära söönud, läksid nad Jacki tuppa, et alustada lõunauinaku rituaali.
Jen tõmbas kardinad ette ja Jack valis välja kaisulooma. Tavaliselt sai sai selle au osaliseks Karupoeg Puhh ja täna polnud mingi erand. Jen aitas Jackil kingad jalast võtta ning pani ta voodisse. Ta lülitas lapse kõrval istudes sisse muusikat mängiva öölambi, mille saatel laps iga päev lõunauinakut tegi. Tuttav muusika ajas lapse haigutama ning ta jäi enne muinasjutu lõppu magama. Jen lülitas beebimonitori sisse ja lahkus vaikselt toast. Kui uks oli suletud, jooksis ta peretuppa ja lülitas teleka sisse.
Kõik kohalikud jaamad edastasid kavakohast programmi. Ta lülitas CNN-i peale, aga Wolf Blitzer rääkis börsituru hindadest. Ta tormas laua taha, ootas kärsitult, kuni sülearvuti pildi ette võttis, ning uuris seejärel veebiuudiseid.
Tulistamise kohta oli vaid üks uudis, aga seda polnud viimase poole tunni jooksul uuendatud. Selles öeldi üksnes, et kahtlusalune oli kaht uurijat tulistanud. Kahtlusalune oli kinni võetud. Pihta saanud politseinike kohta polnud sõnagi – mida see siis pidi tähendama? Et mitte keegi ei saanud pihta? Et ei tahetud öelda midagi, enne kui pereliikmeid on informeeritud?
Ta proovis uuesti helistada Kirki mobiilile ja sattus postkasti. Ta rahustas end, et kõik on korras. Et Kirk on varsti kodus. Tal oli vaja end liigutama hakata, et teha ära päeva jooksul kogunenud toimetused. Jack magab kõigest tund aega. Vaikne tund oli kulla hinnaga.
Aga ta ei suutnud end liigutada – peamiselt sellepärast, et rinnus oli valu ja ta ei saanud ikka veel normaalselt hingata. Paanika ähvardas ta enda alla matta. Ta vajas oma meest. Tal oli vaja, et poeg räägiks. Tal oli vaja, et tuleks keegi, kes ei laseks tal lämbuda.
Ta silmad tulitasid, aga ta ei julgenud nutta. Kui ta annab pisaraile voli, ei pruugi sel lõppu tulla ja siis hirmutab ta Jacki ära. Ta ei tahtnud, et laps peaks kogu selle hulluse pärast kannatama. Ta mäletas, kuidas ta ise oli väike ja kuidas ema pidevalt muretses ja kuidas see teda häiris.
Ta sundis end püsti tõusma. Tuleb koostada järgmiste päevade menüü ja panna kokku poenimekiri. Pesu tuleb ära pesta ja voodipesu vahetada. Tuleb panna lihtsalt üks jalg teise ette. Kirkiga on kõik korras. Lihtsalt peab olema. Kui Kirk ei...
Ta vajus endal ümbert kinni võttes toolile. Tal sees keeras. Tundus, et ta hakkab oksele. Või siis minestab. Ta ei saanud hingata, ei saanud...
Telefon tegi piiksu, andes märku, et Kirk on saatnud sõnumi.
Ta ajas end sirgu ja haaras laualt telefoni. Sõnumit lugedes valdas teda kergendus ning ta hingas sügavalt sisse.
Tere, kallis! On sul poest ka midagi vaja? Anna andeks, aga ei mäleta, mis sa hommikul ütlesid. Armastan sind.
Jeni suust vallandus vastust tippides midagi naeru ja nutu vahepealselt. Kirkiga on kõik korras. Maa peal valitseb rahu.
Ta tõusis püsti ja mõtles, mis tal on vaja ära teha. Linad, menüüd ja kui jääb aega, siis poenimekiri. Siis viis minutit netis, püüdes leida kedagi, kes oskab talle öelda, miks ta pojake keeldub rääkimast.
TEINE PEATÜKK
„NO seda ei sünni.”
Pam Eiland lubas endale selga sirgu ajades naeratuse. Sest ta teadis, et tal on õigus. „Palun, Ron, kas sa siis tõesti ei usu, mis ma sulle räägin?”
Heledate juustega pisut üle kolmekümnene Ron, kes töötas lilleäris ja osaajaliselt UCLA võrkpallimeeskonna treenerina, raputas pead. „Pärdiklille ei õnnestu kasvatada kastis. Neile meeldib kivine pinnas, palju päikest ja nad ei taha vees ligunemist.”
„Kastis õnnestub kõik need kolm tingimust täita. Olen seda varemgi teinud.”
„Aga mitte pärdiklillega.”
Mis värk nende meestega küll on? Nemad peavad end alati kõige targemaks. Pam oli juba kaks aastat ostnud Roni juurest lilli ning saanud need kõik kastides kenasti kasvama, nii et oleks ju võinud arvata, et Ron on sellest õppust võtnud, aga ei. Tema arvas ikka, et temal on õigus.
„Sedasama rääkisid sa ka Salvia spathacea ja Agave shawii kohta,”