sa arvad, et tegu on ilmtingimata mõne välimust puudutava asjaga? Kas see on sinu arust mingi naiste värk? Kas sa eeldad, et kõik naised mõtlevad üksnes oma välimusele? Naistel on ajud, paps.”
„Zoe, ma palun sind. Jätame selle naiste võrdõiguslikkuse teema. Kell pole veel kümmegi.” Isa muheles. „Ja mis puutub sinu ajusse, siis kardan, et sul on seda liiga palju. Ma kontrollin sind lihtsalt sellepärast, et ma olen sinu isa. Kõik korras?”
Zoe mõtles pööninguintsidendile, aga otsustas seda isale mitte mainida. Isa hakkaks muretsema ja seda pole sugugi vaja. Õigupoolest vajas ta oma elus üsna paljutki, isa muretsemist aga küll mitte.
„Kõik on korras.”
„Mis teed?”
„Tööd.”
„Ja kui sa tööd ei tee?” Isa ohkas. „Palun ära tule ütlema, et veedad aga Masoniga. Tema on ju kass. Tema vaid sööb ja magab.”
„Vahel kakab ka.”
„Jah, ja selle tähtsust on raske üle hinnata.” Järgnes paus. „Zoe, kas sa üldse vahel väljas ka käid? Sa ei käi ju enam kontoris ja nüüd pole enam ka Chadi. Mul on hea meel, et sa ta lõpuks maha jätsid, aga sa oled nii noor. Sa peaksid elust rõõmu tundma.”
Oeh. Zoe tajus, kuidas mure aina kuhjub. „Paps, ära muretse, kõik on parimas korras.” Ta rõhutas viimast sõna. „Ja mul on palju tegemist.” Ta üritas kähku välja mõelda midagi sellist, mis seda tõestaks. „Tead mis? Ma korraldan järgmisel pühapäeval grillipeo. Tule ka.”
„Grillipeo?”
„Jah. Kell… noh… neli. Võid võtta kaaslase kaasa tingimusel, et ta on normaalses vanuses.”
Isa puhkes naerma. „Me defineerime seda erinevalt.”
„Jah, ja sinu definitsioon ei kõlba kuskile.”
„Ma pole käinud kunagi kellegagi, kes oleks sinust noorem.”
„Selle eest sa küll punkte ei saa. Sa ei tohiks üldse niimoodi mõeldagi.”
„Sa ju tead, et ma loobusin noorematest naistest juba ammu. Mul pole praegu kedagi, aga kui oleks, siis võin kinnitada, et ta oleks normaalses vanuses.”
Zoe vajus Masoni tooli kõrvale maha. „Paps, sul pole juba tükk aega kedagi olnud. Miks?”
„Ma tahan midagi enamat. Kui leian õige naise, tean, mis see on. Sinnamaani olen aga suurima rahuga üksik.”
Zoe püüdis meenutada, millal see muutus oli aset leidnud. Tundus, et umbes sel ajal, kui ema suri. Kuigi vanemad olid olnud aastaid lahutatud, olid nad alati hästi läbi saanud. Isa oli pärast ema surma peaaegu sama löödud nagu Zoe.
„Sa pead uuesti tööle asuma,” ütles isa. „Näeme järgmisel pühapäeval. Mis ma kaasa toon?”
Zoe naeratas. „Tavalise.”
„Olgu siis tekiila.”
JEN kuulis garaažiukse avanemist ja kargas jalule. „Issi on kodus!”
Jacki silmad läksid suureks ja ta plaksutas käsi. Hetkeks tundus Jenile, just nagu võiks laps midagi öelda. Ükskõik mida. Tal poleks midagi selle vastu, kui lapse esimene sõna oleks issi. Aga laps ajas end üksnes naerdes ebakindlalt jalule ja jooksis ukse poole.
Jenil käis endalgi pea pisut ringi, aga tema elevus oli tingitud sellest, et ta mees oli taas ühe päeva turvaliselt üle elanud. Jeni polnud eriti häirinud, kui Kirk veel Mischief Bay politseis töötas. Selles väikeses perekeskses rannalinnas ei juhtunud midagi hullu. Aga Los Angelese politsei oli midagi muud. Los Angeleses elas kokku üle kaheksa miljoni elaniku ja tuli ette päevi, mil Jen muretses nagu pöörane, et suur hulk neist kujutab tema mehele ohtu.
Kirk astus sisse. Nad jooksid Jackiga teineteisele vastu. Jen vaatas, kuidas Kirk poja sülle võttis ja teda keerutas. Jack kilkas rõõmust ja vehkis kätega. Siis surus Kirk ta enda vastu ja nad kallistasid teineteist.
Selle pildi nägemine täitis Jeni alati armastuse ja tänutundega. Jack oli isa moodi: mõlemal olid punased juuksed ja sinised silmad. Tema kaks meest, mõtles ta õnnelikult. Seni, kui Kirk ikka koju tuleb.
Kirk suudles Jacki laubale ja tuli Jeni poole. „Kuidas minu tüdruk elab?” küsis ta Jeni suudeldes.
„Hästi.”
Nad kallistasid kõik kolmekesi. Selline oli nende rituaal. Jack haaras tal juustest ja tiris ta lähemale. Jen nautis mõnda aega üksnes hetke täiuslikkust. See oli kõik, mida ta oli eales ihanud. Kõik läheb hästi.
Siis hakkas Jack vingerdama, tahtis, et ta pandaks maha. Kirk taganes sammukese ja see hetk oli läinud. Mees pani poja maha.
„Kuidas su päev möödus?”
Kuigi paaril viimasel päeval polnud politseiraadiost midagi hirmutavat kuulda olnud, muretses Jen ikkagi Jacki pärast. Ta paanikahood olid regulaarsemad, need käisid tal peal korra või paar päevas. Aga ta ei tahtnud neist Kirkile rääkida. Kirkil pole vaja tema pärast muretseda. Ta võib ju iga hetk kuuli saada. Kuigi Kirk oli uurija, mitte tavapolitseinik, ei leevendanud see Jeni muret.
„Hästi. Käisime Jackiga pargis ja ta kohtus seal ühe poisiga. Nad mängisid päris kenasti.” See valmistas Jenile rõõmu. Ta ei tahtnud viia Jacki päevahoidu, aga tal polnud lastega sõpru. Ta teadis, kui vajalik on selles vanuses teiste lastega koos mängida. Ilmselt ei jää muud üle kui võtta end kokku ja viia Jack päevahoidu või siis otsida mõni mängurühm. Aga see pole tänase päeva teema.
Kirk läks kabinetti, kus pani relva ja politseimärgi väiksesse seifi, mille nad pärast Jacki sündi olid hankinud.
„Kutsusin Lucase õhtust sööma,” hüüdis Kirk teisest toast.
Jen saatis ta hääle suunas kurja pilgu. Võib arvata, et mees ootas selle uudise teatavaks tegemisega meelega seni, kuni oli ta silma alt ära.
„Täna?”
Kirk naasis naerusuiselt. „Jah, täna. Sobib?”
Sobib? Ei sobi. Lucase siiatulek ei sobinud kunagi, aga see, et Kirk selle niimoodi ootamatult teatavaks tegi, oli veelgi hullem. Jeni nägu oli meikimata, tal olid seljas koduriided ning tal polnud aimugi, kas ta käis hommikul duši all. Temal oli olnud plaan teha lihtne ja tervislik õhtusöök, kuid ei ta mees ega mehe paarimees tunneks selle vastu huvi.
Aga Lucasest sõltus väga palju see, kas Kirk jõuab igal õhtul elusa ja tervena koju. Jen hingas sügavalt sisse ja sundis end naeratama. „Pole midagi, kuigi kardan, et temale ei pruugi meeldida see, mis ma õhtusöögiks teinud olen.”
„Ta ütles, et võtab steigid.”
„Kust?”
Kirk vahtis teda tühjal pilgul. „Poest?”
Nii et tavaline loomaliha, mille kohta pole teada, kust see pärit on. Mitte rohtu söönud looma maheliha, mida Jen käis viieteist miili kauguselt poest toomas.
„Tore,”
