(et nad meenutaks rohkem metsikuid koerlaseid), aga ajame nende näod lömmi (et nad meenutaks rohkem primaate). Me räägime nende soost, aga reguleerime nende seksuaalelu.
Juriidiliselt on koerad omand, aga me anname neile tahte: nad tahavad, valivad, soovivad, nõuavad. Seaduse silmis on nad asjad, aga jagavad meiega meie kodu – tihti ka diivaneid ja voodeid. Nad on pereliikmed, aga samas meie omad, nad on meile kallid, aga neid hüljatakse tihti. Ühele neist anname nime, miljonid teised aga saadame anonüümsena surma.
Me kiidame nende individuaalsust, aga aretame neid ühesugusteks. Meie tõuaretus mõjub liigile hävitavalt: mopsid ei saa korralikult hingata, King Charlesi spanjelite koljud on liiga väikesed, et ajusid mahutada.
Nad on meile tuttavaks muutunud, aga samas ka meie eest varjatud. Me ei näe neid enam nendena, kes nad on. Me räägime nendega, aga ei kuula, me näeme neid, aga ei näe ka.
Selline olukord peaks meid ehmatama. Koerad huvitavad meid koertena, loomadena, mitteinimestena. Nad on sõbralikeks saba liputavateks saadikuteks loomariigile, millest me üha kaugeneme. Meie pilk pöördub üha enam tehnoloogia poole, ja nüüd ei ole me enam lihtsalt osa maailmast – loomadega asustatud maailmast. Loomad meie maal, meie linnas? Tüütus. Loomad, keda me pole oma majja kutsunud? Kahjurid. Need, keda oleme kutsunud? Pereliikmed, aga samas ka meile kuuluv omand. Osa meie armastusest nende koerte vastu, kes on jõudnud selle viimase ülima positsioonini, seisneb selles, et nad pole nagu ülejäänud pere. Nende suurte silmade taga on midagi Teistsugust, midagi seletamatut: meeldetuletus meie loomalikust küljest. Ometi näib, nagu teeksime tänapäeval kõik endast oleneva, et kustutada koertes loomalikkus, just nagu me ka inimkonna looduslikust maailmast välja viime, klammerdudes telefonide külge, külastades sõpru ekraani kaudu (mitte isiklikult), lugedes ekraane (mitte raamatuid) ja külastades teisi maid ekraani vahendusel (mitte omal jalal).
See raamat räägib koertest meie elus. Aga teeme ühe asja kohe selgeks: siin pole nunnusid koerafotosid. Siit ei leia südantsoojendavat, siis südantlõhestavat ja lõpuks lohutavat lugu koerast ja tema inimesest. Koeranaljadele, innustavatele koeratsitaatidele ja koeri puudutavatele tarkuseteradele pole siin kohta.
Kõigeks selleks on oma aeg ja koht. See raamat on aga ülejäänud ajaks, kui tahame mõelda loomadest, kellega me koos elame – ja sellest, kuidas koerad meist mõtlevad. Jalutan oma koeraga kõnniteel ja silman meie peegelpilti lihvitud marmorist hoonel, millest parasjagu möödume. Ta sörgib kergelt täpselt ühes rütmis mu pikkade sammudega. Me oleme kivil üks vari, meid ühendab ajas ja ruumis midagi enamat kui vaid rihm, mis meid pealtnäha koos hoiab. Me oleme koer-inimene. Võlujõud tuleb sellest sidekriipsust meie vahel.
Meie vahele ilmunud sidekriipsu seletuse võib leida paljudest viisidest, kuidas koerad meile endast räägivad nii isiklikult kui ühiskondlikult. Koerauurijana ja koeraarmastajana, kes elab koos koertega, tahan ma uurida, mida minu teadus ütleb meile koerte, loomade ja meie endi kohta. Ja teaduse kõrval ka seda, kuidas inimeste nõrkused ja kultuuriseadused koera-inimese sidet paljastavad ja piiravad.
Kuidas elame koertega täna? Kuidas peaksime elama homme?
Täiuslik nimi
Istume loomade kiirabi ooteruumis, kabinetiuksele tuleb noor kitlis arst, pilk pööratud kirjutusalusele oma käes. „Eee …“ Istujate pead pöörduvad, oodates, mis tuleb edasi. Arst on vait ja vaatab hämmeldunult paberit enda ees. Viivu pärast: „Rooskapsas?“
Üks noorpaar korjab sülle oma miniatuurse husky – kes ei sarnane sugugi rooskapsaga – ja järgneb arstile mööda koridori.
„Neile tuleks anda lühikesed nimed, mida on lihtne hüüda. Need järgnevad on heaks näiteks: Psyhe, Pluck, Buckler, Spigot, Lance, Lurcher, Watch, Keeper, Brigade, Fencer, Butcher…”
Meie musta nimi on Finnegan. Aa, ja samuti Finnegan-Ninnegan, Kullake, Tobuke, Kutsu. Ma olen teda kutsunud Härra Nospliks, Härra Märjaks Nospliks, Härra Nuusutajaks, Härra Lakkujaks. Teda on iga päev ristitud Hiirekeseks, Nohistajaks, Väiksekeseks ja Armsakeseks. Lisaks on ta Finn.
Inimesed on nimepanijad. Lapsed põrnitsevad ja näitavad näpuga, meie aga anname osutatavale nime. Kutsu! Ma kuulen seda peaaegu iga päev, kui kõnniteel koertega vanematest ja väikelastest möödun. (Mõnikord ütlen oma koertele vastuseks: Laps!)
Ükski loom ei pane endale nime, aga meie teeme seda küll – meile meeldib loomadele nimesid panna. Piisab uue liigi avastamisest, mis teistest õige pisut erineb, et õigustada uut ristimist. Tava järgi saab uue liigi avastaja õiguse panna sellele ladinakeelne nimi ja sellel on tihti tobe tulemus. Näiteks on olemas põrnikas anelipsistus americanus („abitu ameeriklane“), meriherilane tamoya ohboya (häälitsuse järgi, mida tema nõelamine võib esile kutsuda – „oh boy“ ehk „oh sa poiss“), lõksuämblik aname aragog ja seen spongiforma squarepantsii (Käsna-Kalle Kantpüksi järgi). Niisuguste nimedega kaasnevad arusaamatused ja ootamatud tagajärjed. Madagaskari puudel elutsev leemur sai nimeks indri prantslaselt, kes kuulis malagasse neid nähes „Indry!“ hüüdmas. Ta arvas, et kohalikud kutsusid looma nimepidi, aga tegelikult ütlesid nad hoopis: „Ennäe!“ või „Seal ta on!“2 Kanaari saartelt pärit kuulus lind võiks samuti jahmuda, kui kuuleks, et saare nimi arvatakse pärinevat klassikalise ladina keele sõnast canaria ehk koertega seonduv.
Niisugune sortimine ja täpsustamine pole päris kasutu: liigi nimi aitab näha seda kandvaid olendeid, märgata nende erinevusi ja mõelda nende eludele. Kui söögimajale maandub uus lind, tahame teada tema nime ja jääme rahule, kui oleme selle leidnud: punarind. Safaril on nimekirjad – „Suur viisik“ – loomadest, keda seal näha võib. Kui märkate elevanti, ninasarvikut, kaelkirjakut või lõvi, olete ta kinni püüdnud, kollektsioonile lisanud. „Ma nägin Aafrika elevanti“, on mitmeks aastaks varnast võtta. Oh, me võime isegi nimest kaugemale minna ja uurida välja peamised faktid looma bioloogiast: eluea, kaalu, tiinusaja pikkuse ja põhitoiduse. Aga loomad liiguvad peagi edasi ja sama teeme enamasti meiegi.
Liiga tihti kasutame nimesid mõistmise asemel – me näeme loomi, aga ei vaevu kasutama midagi peale silmade.
Aga nimetamine meeldib mulle ikkagi. Mitte elukutse tõttu – teadus ei salli loomadele nimede andmist. Õigemini, liikidele võib nime anda, aga mitte individuaalsetele loomadele. Minu uurimisvaldkonnad – loomade käitumine ja kognitiivne teadus – on seetõttu huvitavad, sest põhinevad loomade jälgimisel ja nendega katsete tegemisel. Kõige sagedamini ei uuri me loomi üksikisikutena, vaid oma soo esindajate ja saadikutena. Iga „isend“ seisab kõigi oma liigikaaslaste eest: me näeme igas makaagis ahvi prototüüpi, kelle käitumine ütleb midagi ka kõigi teiste ahvide kohta.
Individuaalsed nimed töötaksid sellele vastu. Nime andmine tähendab isikustamist: kui kõigil makaagi liiki kuuluvail loomadel oleks oma nimi, oleks igaüks omaette indiviid. Aga etoloogia arengus põhjustasid üksikloomade erinevused, mida mujal liigi uurimist segavateks teguriteks peeti, teatud muutusi. Kui kunagi nähti ühe isendi ebatavalises käitumises – hilinenud rändes, surnud suguvenna kõrvale jäämises või saagi elusalt kinnipüüdmises – kõigest „statistilist müra“, siis see valdkond hakkas nende erinevuste tähtsust tunnistama. Aga mitte nimede panemisega, vaid nummerdamise ja tähistamisega: me eristame indiviide märkide abil: paneme tiigrile kaelarihma, tätoveerime ahvi, värvime linnu sulgi, märgistame hülge, lõikame konnadel mõned varbad lühemaks või teeme hiire kõrva iseloomuliku täkke.3 Jane Goodall pani vastupidi heakskiidetud teadusmeetodile oma šimpansidele nimed, pealegi väga fantaasiaküllased: David Graybeard (Hallhabe), Fifi, Flint, Frodo, Goliath (Koljat) ja Passion (Kirg). Võib julgelt
