nimeseletuste võluva keerukusega, on ainulaadsus loogiline: koera ema nimi (Callie) pani mõtlema Californiale ja koera hall karv viis mõtted California bändi Grateful Dead laulule „Touch of Grey“, mille sõnade seas on rida: „Ma jään ellu.“ Itaalia keeles oleks see „sopravvivrò“, millest sai lihtsustatud kujul koera nimi Soapy („Seebine“).
Kõige paeluvam on nimede juures neisse kätketud tähendus. Kui mõni koer meie ellu ilmub, alustame suhet sellega, et anname talle mõne hästivalitud osakese iseendast: loetud raamatutest, kohatud inimestest, tunnetest erinevate šokolaadide ja Harry Potteri tegelaste vastu. Kui meil on partner või lapsed, võib igaüks teha oma osa. Mehele meeldib videomängu tegelane Zelda, naisele aga Zelda Fitzgerald: palun väga, koer Zelda. Naine on filosoof Stanley Cavelli ja luuletaja Stanley Kunitzi jünger + mees armastab (Stan) Laurelit ja Hardyt = koer nimega Stanley. Kuigi mõnikord jääb tähendus varjule: „Ma tahtsin Marvinit ja mu naisele meeldis Oliver. Kompromissina valisime Shermani,“ kirjutas keegi.
Kui ma olin nimekirja mitu tundi uurinud, pilk kiskus uduseks ja mu oma koer Finnegan silmitses mind hämmastunult, hakkasin märkama veel teisi nimeliike. Neuropsühholoogide koerad said nime neurotransmitterite järgi, bioloogiaõpetaja koer on loomulikult Rünkpilv, muusikalises keskkonnas elavad koerad kannavad nime Tämber või Kooda, koka koer saab nimeks Mignon. Kui jätate nimevaliku lastele, on suurem tõenäosus, et veedate järgmised viisteist aastat koos Sädeme, Karviku või Tömppepuga.
Sageli osalevad nime valimises ka koerad ise. „Ta ütles meile oma nime,“ vastasid mõned. Teised hüüdsid erinevaid nimesid ja ootasid koeralt reaktsiooni. Suur osa nimedest pandi seetõttu, et need „lihtsalt sobisid talle“ – sellesse liiki sobitub ka minu hämmastunud Finnegan. Selliste nimede juures meeldib mulle kõige rohkem vihje, et koertel on oma isiksus juba enne meid ja nende tundma õppimine algab nimest.
Paljud ütlevad, et nende koer „nägi välja“ nagu Charlie, Monty, Missy või mõni loom – karu, küülik, koaala, rebane või kaisukaru (olgu, loomasarnane). Hüplev koer võib saada nime rohutirtsu järgi, jässakas koer ristitakse Tankiks. Hambutud, rahumeelsed, lombakad või ka lihtsalt emased koerad saavad nende omadustega sobivad nimed. Saksa tõug võib nimeks saada Fritz, Iiri tõug aga Murphy. Tänu nimekirjale sain teada, et Krekel tähendab hollandi keeles kriketit, Tasca on itaalia keeles tasku ja Saburo jaapani keeles kolmas poeg.
Nimepanemise juures on ka nii mõndagi naljakat. Mulle meenub üks uurimisprojekt koerte teadvuse laboris, milles palusime saata videoid koertega mängimisest. Vaatasime kõik läbi ja koostasime koera ning inimese tegevusest pika käitumisnimekirja, et koerte ja inimeste mängu paremini mõista. Kuigi minu pühalik ülesanne oli vaadata videoid teaduslikult, oli nende seas palju toredat müramist ja naeruküllast lusti, mis tegi kogemuse meeldivaks. Inimesed lasid oma nägu lakkuda, ulgusid nagu hundid, hiilisid koertele salaja selja tagant ligi ja käitusid imetoredal moel poole nooremana. Koerad innustavad tobedusi. Lahkunud William Safire kirjutas oma New York Timesi kolumnis Saksa lambakoerast, kellele ta andis nime Henry A. Kissingeri järgi (kes Safire’i erakordselt ärritas). „Ma tahtsin, et saaksin karistamatult öelda: „Pikali, Henry!““ Kindlasti avanes selleks palju võimalusi. Mõne koera nimi on Stellllaaaa!, Irene (et saaks öelda „Head ööd, Irene“) või Luuucy! (Desi Arnazi võltsi protestiga). Analoogselt Henryle on olemas isegi Neetud. Mõttelise hüüumärgiga.
Aga frivoolsusest hoolimata on selge, et enamik nimepanijaid võtsid asja tõsiselt. Tõepoolest, paljud vastajad rõhutasid „väärika“ nime tähtsust, teised aga tahtsid, et nimi tooks koerale väärilise „lugupidamise“. Mõnele koerale eelmises kodus või varjupaigas antud nimi muudeti ära järgmistel põhjustel.
Biffy varjupaiganimi oli Beefaroni, mis tundus meile julm ja ebaharilik … (aga) tundus, et ta reageeris Beefile. Panime talle uueks nimeks moekama Bifteki (türgi ja prantsuse keeles „steik“), millest sai ruttu Biffy …
Teised koerad säilitasid oma endise nime, et vältida liigset meelehärmi või ärevust elus, kus neid juba piisavalt leidus. Gordonist:
Selline nimi pandi talle varjupaigas, mis ta vastu võttis. Me ei tahtnud seda muuta, et ta segadusse ei satuks.
Aga lugupidamise ja lõbususe parim segu väljendub viimases nimeliigis: naljaga pooleks pandud tiitlites: härrased Küpsis, Tibbs, Barns, Koer, T Bree, Suur, Wilson ja Waddles ning Preilid Moneypenny, Mini Cooper ja Kiisu. Ma ootan väga päeva, mil saan neid koertest külalisi ballil välja hõigata.
Lubage esitleda:
Makaron-Nuudel, Kuulus Kuldpuudel
Abigail Heidi Gretchen Von Ilastaja-Lakkuja (alias Abby)
Härra Tobercles, Kõrgeauline Krants (alias Toby)
Cobber Corgwyni Gwilym, Punane Paharet
Grover Nipper Leaky Puccini Fuzzy Muzzle Mucho Poocho Miller Shanner
Tchoupitoulas Napoleon
Sir Pugsley
Sir Franklin Humphrey
Sir Charles von Barkington
Parun von Doofus
Bubby von Forza
Doktor Frederick von Doom
Maximillian Von Salsburg
Otto von Bisbark
Theodore von Kíçrmíçn
Parun von Schnappsie
ja
Dr Hapukurk.
• • •
Enne kui Finneganist sai Finnegan, oli ta Upton. See nimi meeldis meile ja me nautisime selle panemist, aga me ei teadnud oma koerast veel kuigi palju. Katsetasime seda nädala: kutsusime uut väikest nobedat kogu, kes tuiskas läbi langenud lehtede hunnikute, nunnutasime teda alla kummardudes, et lasta end kõrvad lidus näolakkumisega tervitada. See lihtsalt … polnud tema. See koer oli Finnegan ja kui nime muutsime, sai selgeks, kui hästi see talle sobis.
Aga viis aastat hiljem kohtasime oma Uptonit. Noh, varjupaigas oli ta nimi Nicholas ja enne seda midagi muud. See täiskasvanud, tobeda naeratusega koer, kellel polnud jalutusrihmaga mingeid kogemusi ja kes vajas kähku eesmise ristligamendi operatsiooni, toodi tagasi varjupaika, kust ta aastaid varem adopteeriti. Meil on foto tema esimesest kasuperest: armsa näoga vibalik kutsikas, keda meie tundsime vaid armsa näoga vibaliku täiskasvanuna. Seekord jäi nimi külge ja me saime oma Uptoni.
Tänapäeval pole koera nimi nagu ka koer ise enam kõrvaline küsimus. Sinu kutsika ainulaadsus peab peegelduma tema ainulaadses nimes. Mõnel juhul sobib nimi koeraga ja teinekord sobitub ehk koer nimega. Mõlemal juhul on nimi otsekui prillipaar, mis laseb looma ainulaadsust selgemalt näha. See aitab mõista, mispärast on see koer just nii väga Xantippe’i või Kaisukaru moodi, märgata koera hirme ja rõõme, kombeid ja kiikse. Mõned ütlevad, et nimi määrab inimesele kindla saatuse – see võib käia ka koerte kohta. Koer on selline paradoksaalne olend, kes küll luuakse inimesega suheldes, aga on samas ka omaenda loom. Kui ma mõtlen koertele, keda loodetavasti tulevikus tundma õpin (ja ma mõtlen
