Aleksei Beljakov
Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused
Originali tiitel:
Алексей Беляков
«Алла Пугачева. Жизнь и удивительные приключения великой певицы»
Издательский дом Комсомольская Правда,
Москва 2019
Toimetanud Ene Poll
Kujundanud Liis Karu
© Алексей Беляков, текст, 2019
© АО Издательский дом «Комсомольская правда», 2019
Tõlge eesti keelde © Erle Nõmm ja Tänapäev, 2019
ISBN 978-9949-85-618-3
e-ISBN 978-9949-85-650-3
Trükitud OÜ Printon trükikojas
www.tnp.ee
Eessõna
Mind on nimetatud Pugatšova esibiograafiks. Oli 1990ndate lõpp, kui ilmus mu raamat „Alka, Allake, Alla Borissovna”. See oli lauljatari esimene elulugu, mida hiljem hakatakse meelitavalt nimetama kanooniliseks. Ausalt öeldes oli seal palju puudusi: olin jätnud välja või ilustanud mõningaid ebameeldivaid fakte ja raamat oli liiga ilukirjanduslik. Kuid toona tahtsin ma Alla Borissovnast teha tõelise romaanikangelase. Toda raamatut müüdi hiigelsuures tiraažis.
Tutvusin Pugatšovaga, kui mu romaani tekst oli juba valmis. Paljud imestasid, miks ma kirjutasin raamatu peategelaseta. Vastus oli lihtne: vaadake kas või suurmeeste elulugusid – kui palju köiteid on sündinud asjaomaste tegelaste osalusel? Üksikud. Pealegi sain suurepäraselt aru, et kui lähen Pugatšova juurde ja ütlen, et „kirjutan teist raamatut, mis oleks, kui õige kohtuks-suhtleks”, siis ei sünni seda teost iialgi. Olin siis vähetuntud ajakirjanik, milleks superstaarile selline autor?
Aastaid hiljem kirjutasin veel ühe eluloo, rangema. Nüüd on kätte jõudnud aeg kolmandaks, kokkuvõtlikuks, jumal armastab numbrit kolm. See on kõige täielikum elulookirjeldus – sünnist meie päevini.
Jah, Pugatšova on palju aastaid kavatsenud kirjutada autobiograafiat. Ta mõtles välja isegi pealkirja „Taevased jõud”. Ent seejuures on ta mingites intervjuudes maininud, et talle ennustati: kui ta eluloo valmis kirjutab, juhtub midagi halba. Võib-olla on see väljamõeldis. Pugatšova usub igasugustesse ettekuulutustesse ja müstikasse. Kuid Alla Borissovna on meile väga kallis, ärgu kirjutagu, elagu rahulikult ja kasvatagu lapsi.
Tema kohta on öeldud juba väga palju. Palju on olnud valet. Mina püüdsin kirjutada ausa raamatu, ilustamata. Põhiline eesmärk oli selgitada, miks just tema. Miks on Pugatšova olnud nii palju aastaid kõige tuntum naine hiiglaslikul territooriumil, mida kunagi nimetati Nõukogude Liiduks? NSV Liitu pole ammuilma.
Aga Pugatšova on.
1. peatükk
♥
Esivanemad
♥
Vanemate tutvumine
♥
Kõrioperatsioon
♥
Noorem vend
Pugatšova räägib vahel, et tema elu esimene mälestus on pimestav valgus. Ja selgitab: ilmselt oli see valgus opitoas, kuhu ta saadeti kohe pärast sündimist.
Ärme hakka praegu tuvastama mälestuse tõepärasust ega konsulteerima irooniliste neurofüsioloogidega. Olgu müüt nii pimestav kui tahes, ometi pole see kaugeltki kõige säravam lugu, mille Alla Borissovna on elu jooksul enda kohta välja mõelnud.
Muide, 15. aprillil 1949. aastal oli tõesti opilaud. Arstid avastasid vastsündinu kõris väikese kasvaja. See eemaldati tüsistusteta, kuid vanemad muretsesid omajagu.
Eelmisel aastal olid Boriss Mihhailovitš ja Zinaida Arhipovna matnud oma esiklapse Gena, kes suri imikuna difteeriasse. Seepärast oodati teist last piinava lootuse ja hirmuga. Veendunud kommunist Zinaida Arhipovna käis õhtuti salaja kirikus ja palvetas, nagu oskas.
Kuid sündida „praakkõriga”, mis kõlab aastate pärast juubeldava metsosopranina pooles maailmas – mis muud see on, kui mitte saatusejumalannade inetu nali seni veel abitu olendi arvel? Aga põrgusse müstika!
Seni rõõmustab kahekorruseline maja Zontotšnõi põiktänavas tüdruku üle. Poiss olnuks muidugi parem, pärast sõda on mehi väga vaja. Kuid sellegi uue väikese Nõukogude inimese elu teeb rõõmu.
•
Boriss Mihhailovitš Pugatšov ja Zinaida Arhipovna Odegova said tuttavaks Moskvas, pärast sõda. Boriss oli natuke alla kolmekümne, Zinaida neli aastat noorem. Mõlemad olid sõdinud. Boriss Mihhailovitš sattus rindel luuresse ja rääkis hiljem alati hea meelega kõige imetabasemaid lugusid, mis olid temaga juhtunud. Vimka viskamise tõttu kutsus abikaasa teda naljatamisi Vassili Tjorkiniks.
Boriss sündis 1918. aastal Moskvas. Tema isa oli siia tulnud Mogiljovi oblastist. Pugatšovide suguvõsa pärineb tillukesest Uzgorski külast, seda on isegi kaardilt raske leida. Perepärimuse järgi oli Pugatšova vanavanaema Maria tervendaja ja elas 90aastaseks. Sinnakanti on kõik Pugatšovid ka maetud. Nii et ei maksa uskuda fantaseerijaid, kes omistavad Alla Borissovnale sugulust Jemeljan Pugatšoviga – too oli Doni kasakas –, pealegi vahetasid tema järeltulijad perekonnanime.
Sõjas jäi Boriss Pugatšov ilma paremast silmast: tänavalahingus tabas kuul seina tema kõrval, lüües lahti tellisekillu, mis lendas luurajale pähe. „Hea, et kivike, mitte kuul ise,” naljatas Boriss Mihhailovitš.
Pärast sõda, kui ta oli juba tähtis majandustöötaja, meeldis talle mängida rahvateatris. Need, kes Pugatšovi hästi tundsid, kinnitavad, et just temalt on Alla pärinud loomuliku ülemeelikuse ja ammendamatu artistlikkuse.
Zinaida Odegova läks rindele Uuralist. Ta oli pärit Berezniki linnast Permi oblastis, kus ta oli lõpetanud ka pedagoogilise seminari. (Muide, Bereznikis elavad siiani Alla Borissovna paljud sugulased – töölised, kaevurid. Samast kandist on pärit Boriss Jeltsin, nii et linnal on mässumeelne aura.) Kahekümneaastasest Zinast sai õhukaitseväelane. Peale selle võeti ta hea hääle
